Liibanon 2011. Madis Jürgen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ raha loovutamisest sellist kergendust tundnud kui praegu.

      „Which country you are from?“

      „Estonia.“

      „Estonia?“

      See sõna on siin majas võõras.

      „America? France? England?“

      „No, Estonia!“

      Keegi araablastest paneb Jaanile käe õlale: „Denmark?“

      „No-no! Estonia!!!“

      Taanlane siit majast vist elusana ei lahkuks. Pihuarvutist otsitakse välja CIA Factbook, ja juba on neil Eesti lehekülg ees.

      „Kas see???“

      „Jah!“

      „Mis koht see niisugune on – Euroopa Liit?“

      „Jah!“

      „Väed on Iraagis?“

      „Ei.“

      „Afganistanis? NATOs?“

      Küsimused kõlavad kaootiliselt, ühekorraga, läbisegi. Paljudele neist tuleb vastata kolm-neli korda järjest.

      Habemikud araablased jooksevad lärmates edasi-tagasi.

      „Me ei tea, kas meie väed on Afganistanis!“

      „Ei tea?“

      „Ei tea.“

      Ja uuesti ja uuesti samad küsimused.

      Mõni mees ei saa siin üldse inglise keelest aru, seleta palju tahad! Jaanile tundub seis lootusetu. „Mida nad nõudma hakkavad – vägede väljaviimist Afganistanist? Või tõmbavad ikka kuuli rauda?“

      Osa seltskonnast eemaldub nõu pidama. Helistatakse, kooskõlastatakse, otsustatakse. Siis ilmub kohale valges sviitris euroopalik tüüp (välimuselt meenutab kreeklast). Ta on sõbralik, ei karju.

      „Take it as adventure! Don´t worry!“ Ta soovitab poistel võtta röövi kui põnevat seiklust ning lubab, et nädala pärast on kõik kodus tagasi.

      Valge Sviiter küsib meeste tervise kohta.

      Kalev on kõige rohkem viga saanud – küünarnukist siriseb verd –, aga ei jõua ta veel midagi ütelda, kui kollases dressipluusis Jäme püstolit lõksutades ligi astub. „Laseme läbi, milles probleem!“

      Poisid astuvad vahele – pole hullu, saame hakkama! Keegi otsib arstikapist sidet ja verine käsi mässitakse kinni.

      „Kui käitute hästi, on kõik ok!“ lohutab Sviiter. „Kui halvasti, siis… Cutting head is like cutting hair.“

      Põnevust ja nalja pakub röövlitele Kalevi fotoaparaadi pildigalerii, mida krutitakse ette ja taha, kuni Sviiter aparaadi Kalevile annab.

      „Need pildid, kus su naine ja laps peal on, kustuta ära! I don´t want strange people see these pictures!“

      Teise mehe naise nägemine on moslemile surmapatt.

      „Kõik pole veel kadunud,“ mõtleb Kalev. „Kui neil oleks plaan meid kohe maha nottida, ei oleks piltide kustutamine oluline.“

      „Mis on teie nimed? Kui vanad te olete?“ Jälle uued küsimused, altkulmu pilgud, ähvardavad näod. Juba organiseeritakse ühispilti. Heitunud vangid on nurgas maas, püssimehed poseerivad esiplaanil – kordaläinud jahi mälestuseks.

      „Üks asi veel – pangakaartide koodid!“ Sviiter käib ühe juurest teise juurde.

      „Mina ei mäleta!“ August laiutab käsi.

      „Tuleta meelde!“

      „Võid mu ära tappa, peast ei mäleta, kood on rattakotis!“

      Sviiter naerab. „Vaata mul ette!“

      Mõne aja pärast saabuvad pepsipudelid ja lavašilaadsed leivad, mille sisse on keeratud õhukesed lihaviilakad ja salat. Käed päästetakse lahti.

      Teise korruse kempsus saab valida araabiapärase augu ja euroopaliku poti vahel, ja see valik on vaba. Tualeti uks jäetakse lahti, aga püssimees järele ei tule.

      Kalev laseb euroopalikku potti ja vajutab vett peale, aga vesi on vist kinni keeratud. „Oh kurat küll! Nüüd lasevad nad mul kuse veel topsiga välja tõsta?!“

      Majapidamine on kõike muud kui vaene. Idamaised vaibad heledatel seintel, tohutu televiisoriekraan. Siin-seal vedelevad granaadid.

      „Ma saan aru, mida te tunnete…“ August püüab Valge Sviitriga juttu üles võtta.

      „Jah?“

      „…Me saame moslemitest aru. Ka eestlased on pidanud oma õiguste eest võitlema. Eestlasi on küüditatud Siberisse nagu teie omasid Palestiinast Gazasse… Tšetšeenide president Dudajev oli Eestile hea sõber. Elas Tartus, lennuväes suur ülemus, kindral…“

      Sviiter eriti ei haagi.

      „Kui sul pangakood meelde tuleb, siis ütle!“

      Ja siis ühel hetkel tundub, et asi on ära otsustatud. Euroopa Liidu kodanik on pantvangivõtja jaoks likviidne kraam.

      „Käed ette!“

      Neil kiirkinnititel on see viga, et kui nad panna valepidi, tulevad nad lahti. Jäme sätib klambreid Priidu käte ümber, aga paneb valepidi.

      „Näe, ei jäänud kinni!“ Priit sirutab käed Sviitri poole.

      Nüüd tõmmatakse käed selja taha – ja nii, et on tõmmatud.

      Poisid lükatakse kahte autosse, mis ootavad õuel.

      „KUI TE LOLLUSI HAKKATE TEGEMA, lendab kogu auto vastu taevast. See auto on lõhkelaenguid täis!“ informeerib noormees viienda seeria BMW esiistmelt, asjalik nagu konduktor. Tal on kalašnikov põlvedel ja hall rätt ümber pea.

      „Näete, siin on nupud. Vajutan, käib pauk, meie läheme paradiisi ja teie põrgusse!“ Vahepeal annab autojuhile nõu, et kui lollusi teevad, siis aga tulistagu!

      Auto kihutab hullumeelselt ja August, Andre, Madis ja Jaan tagaistmel lendavad kurvides ühest seinast teise, käed on neil juba veerand tunniga surnud. Kui auto majade vahelt maanteele keerab, tunneb Jaan koha ära. Alles mõni tund varem sõitsid nad jalgratastega sama teed. See on piiripunkti lähedal. Mõni tund varem märkas Jaan siin tumedas autos kaht meest, rätikud ümber pea mässitud, ainult silmad paistsid. Jaan veel mõtles, et imelikud kombed siin – kas nad ei karda, et neid terroristideks peetakse?

      Kümne minuti pärast keerab auto teisele maanteele. Suured sildid näitavad, kuhu poole jääb Baalbek, turismiobjekt kategooriast „must to see“, kuhu oli plaan järgmisel päeval sõitma minna.

      Ühest küljest on Jaanil hea meel, et saab aimu, kuhu sõit läheb, samas on mure, et miks nad silmi kinni ei sidunud. Liiga palju pole sellises olukorras tervislik teada.

      Konditsioneer СКАЧАТЬ