Liibanon 2011. Madis Jürgen
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Liibanon 2011 - Madis Jürgen страница 4

Название: Liibanon 2011

Автор: Madis Jürgen

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Биографии и Мемуары

Серия:

isbn: 9789949304851

isbn:

СКАЧАТЬ aga tugev loks on sees.

      „Kuule, mul oleks abi vaja!“ sosistab August Andrele. Ta teeb seda võimalikult ükskõikselt, sest eesistuja automaat sihib otse tema poole. August annab Andrele märku, et juhi istme all on relv. „Ma katsuks su käed lahti teha, võtaks relva ja…“

      August keerab külje ette ja püüab näppu Andre randmete vahele kiiluda, aga kasu sellest väga ei ole. Nuga oleks vaja.

      August on järjekindel, üritab ja üritab, aga Andre ei kannata enam välja, ja tõmbab käed ära: „Jäta järele!“

      August lõpetab pusimise.

      „Üksi ma seda autot pättidelt üle ei võta!“

      Automaadiga kutt küünitab esiistmelt tahapoole.

      Mis nüüd siis lahti läheb, mõtleb Jaan.

      Kutt esiistmelt sirutab käe – selles käes on tal valge salvrätt – ja pühib kuivaks Andre leemendava näo.

      TEISES AUTOS, mustas Mercedeses, on tagapingil Kalev, Priit ja Martin.

      „Mida ma siia Liibanoni ära kaotasin! Mida ma siia tulin!“ mõtleb Martin. „Kuuendal märtsil sai väike Gustav kaheaastaseks. Õnneks on ta nii väike, unustab mu varsti ära. Seegi hea! Pere saab hakkama, vanemad toetavad.“

      Ees istub autojuht ja autojuhi kõrval noormees (kutsume teda Bioloogiks), kes räägib head inglise keelt ja on pidulik nagu õhtukorraldaja.

      „We bring you most beautiful place in the world!“ Ühe käega hoiab Bioloog kalašnikovi, teisega võtab maski peast ära.

      Martin vaatab vahepeal spidomeetrilt, 140 on sees. „No küll kupatavad! Politsei hakkab taga ajama, läheb veel lahinguks!“

      Paarsada meetrit enne kontrollpunkti keerab auto vasakule, rappub mööda olematuid teid ja keerab siis asfaldile tagasi.Miski asi veereb põrandal. Granaat?

      „We are simple guys! (me oleme rahulikud mehed),“ püüab Kalev sõbralikult seletada.

      „Everything will be fine!“ kiidab Bioloog. „Just few days ja te lähete koju. Me küsime teie eest 40 miljonit eurot. Mis te arvate, kas nii palju makstakse?“

      „Küll makstakse!“ vastab Martin, peaasi, et ta oma püssi ära koristaks ja et see hull ralli lõpeks.

      „Osama bin Laden hakkab ise teie eest läbirääkimisi pidama!“ kuulutab Bioloog usalduslikult, ja ka selles lauses on omajagu pidulikkust.

      Siis saab asfalt ühel hetkel järsu lõpu – asjaolu, mida juht kas ei märka või ei pea oluliseks. Mercedes lendab õhku, prantsatab põhjaga vastu kivi, kaotades mõneks ajaks juhitavuse, aga jääb siiski imekombel teele.

      Veel veidi tiirutamist külavaheteedel, ootamist, jälgede segamist ja uurimist, ega keegi äkki jälitama pole asunud – ning siis peatub auto mäenõlval poolelioleva maja ees, kus BMW juba ootab.

      Mercedese karter on kuiv.

      PANTVANGID ON KAVAS kastiga maasturisse ümber laadida, sest üles mägedesse väikse autoga ei sõida. Aga vangidel on nahad märjad, ja taevast pudiseb lund.

      „Kas teil tekke on, võtaks endale peale?“

      „Ei, tekke ei ole.“

      Röövlid peavad nõu ja jääb nii, et kõik sõidavad kabiinis ja pikap teeb kaks reisi. Kõigepealt viiakse ära Kalev, Martin, Jaan ja Priit. Ülejäänud ootavad BMWs oma järge.

      „Ma ei tunne enam oma käsi!“ Priit pöördub Bioloogi poole, enne kui sõit algab. „Ma ei tee midagi, ega ma vastu ei hakka, aga järsku teed mu käed lahti!“

      Bioloog päästab Priidul käed selja tagant lahti ja paneb ette kinni.

      Priit saab koha taga vasakul, keskele istub Kalev, Martin jääb paremale akna alla. Juhi ja kõrvalistuja vahele käigukangi otsa platseerub Jaan.

      Kui sõit algab, Priit enam aknast välja ei vaata.

      Esiteks on meeletu udu, nähtavust ainult viis-kuus meetrit. Teiseks – puudub autosõiduks mõeldud tee. Päeval saaks veel aru, et mingid jäljed lähevad, aga pimedas, udus… Kolmandaks – need idioodid ei oska ju sõita! Auto hüppab nagu marus kits.

      „Kui see kuradi kast ümber läheb, kui auto mäest alla veereb ja sa lolli õnnetusse satud, käed kinni… See sõit on rõve!“

      Kalevil on käed surnud. Auto peetakse kinni ja Jaan tõstetakse korraks välja, et eespingil istuv püssimees Kalevile ligi pääseks ja köidikud läbi saaks lõigata.

      Enam kaua ei lähe.

      VALI TUUL VISKAB näkku peenikest lund, kui mehed neljakandilise kivist putka juures autost välja astuvad. Käed päästetakse lahti, kes tahab, võib kusta.

      Priidu häda on suur, aga asjamees püksis nii väikseks jäänud, et ei leia üles!

      „Mingi kaitserefleks?“ imestab Priit. „Sellist nalja pole küll varem kuulnud ega näinud!“

      Mehed juhatatakse väikesesse krohvitud hütti, mida valgustab petrooleumilambi kollakas valgus, seintel tantsivad varjud.

      Üks kahest elanikust, halliseguste juuste, pommivöö ja automaadiga tüüp, tervitab tulijaid soravas inglise keeles, kutsub edasi ja teeb ettepaneku tunda ennast nagu kodus.

      Ta sõnastab kohe ka kaks reeglit, mida külalised võiksid teada.

      Surma moslem ei karda, surm on pääsemine!

      Kes tõstab käe moslemi vastu, on kõikide moslemite vaenlane.

      Teine, samuti automaadiga (pommivööta), otsib lagedale plastmassist topsid ja pikib oma araabiakeelsesse arusaamatusse juttu hüüatusi very good, very good.

      „Joppen küll! Mis sita sisse meie sattunud oleme!“ sosistab Priit. Nurgas on madratsid, ja ega silm hämaras suurt rohkem ei seletagi.

      Diisliküttega ahi ruumi ühes otsas õhkab soojust. Teekann pahiseb, väljas kolistab tuul. Ruumi teine ots on külm nagu jääkelder.

      „Ärge kartke, me ei tee teile halba. Võtke istet, kohe saate teed!“

      Very Good viskab vahvlišokolaadi ja mandariine, jagab kätte valged plastmasstopsikud ja julgustab madratsitele istet võtma.

      Tee on tuline, kange ja magus.

      „Ärge võtke seda aktsiooni isiklikult!“ Pommivööga vennal on sõbralik pilk. „Aga kui rumalusi teete, tapame ära!“

      Ja siis tunnevad poisid teed juues äkki rahu.

      „MUL ON KÄED LAHTI!“ sosistab August samal ajal tuhat meetrit allpool. Ta on Madise ja Andrega endiselt BMW tagaistmel.

      „Esiistme alla pandi püstol, ma enne nägin!“ Püssiga isik käib ümber auto ja suitsetab. Väljas on pime nagu karuperses. Ei mingeid tulesid, ei märkigi asustusest.

      Andre ei taha mõeldagi, mis terroristidel plaanis võib olla.

      Augustil СКАЧАТЬ