Liibanon 2011. Madis Jürgen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tõmbab ukse lahti ja uurib, mis sügelemine seal autos toimub.

      Kolmveerand tunni pärast on džiip tagasi, võtab Augusti, Andre ja Madise peale ja tormab mäekülge mööda üles, kloppides oma sisu nagu puust võimasin.

      „Need juhid on haiged, ausõna!“

      Kui August, Andre ja Madis kuuriuksest sisse astuvad, istub esimene nelik rahunenult seina ääres, teetopsid pihkude vahel.

      Sisseastujate jaoks on vaatepilt pentsik – mis toimub?!

      „Pole hullu. Tundub, et okei mehed,“ rahustab Kalev. „Istuge siia, madratsid on maas.“

      Alumiiniumivärvi kannust valatakse teed, keegi annab vahvlišokolaadi, kuskilt tuuakse mandariine.

      Kaks jõugu liiget, kes on senimaani maskides, sätivad lahkuma, kolm jääb paigale.

      „Kas linnast on midagi vaja?“

      Priidul on pooleli antibiootikumikuur – neli päeva tagasi lõi välja äge hambapõletik – lubatakse tablette tuua.

      Kalevi käele on vaja sidet.

      „Muid soove?“

      Ei. Rohkem ei tule kellelegi pähe, mida tahta.

      PETROOLEUMILAMP PÕRANDAL tuletab Kalevile meelde vanaisa ja vanaema maamaja Käärikul. Vanaisa oli ülikoolis õppejõud, õpetas soome ja eesti keelt, aga armastas napsi võtta.

      Tähtvere linnaosas, kus vanaisa elas, elas ka kunstnik Elmar Kits ja terve hulk tuttavaid luuletajaid ja kirjanikke. Koos Kalevi vanaisaga tegid mehed aeg-ajalt tõsisemad tropid, mis Kalevi vanaemale põrmugi ei meeldinud. Ja kui Kalevi vanaisa tööaastad ülikoolis läbi said, organiseeris vanaema asjad nii, et mindi maale elama – eemale Tähtvere joodikutest!

      Käärikule osteti talukoht, Sepa talu, mille vanaema Käosaare nime järgi Käolaks ümber ristis.

      See oli 1974. aastal. Samal aastal sündis Kalev, ja kolm-neli aastat hiljem sai ta Sepa talus oma kõige esimesed mälestused maailmast üldse.

      Sepa talus elati petrooleumilambi valgel 1980ndani välja, sest lähima elektriliinini oli kilomeeter või poolteist. Vanaema pealekäimisel võeti pull, kasvatati üles, ja müügist saadud tuhande rubla eest pandi elekter sisse.

      Sepa talu petrooleumilamp, mida siitpeale enam tarvis ei läinud, on Kalevil sel vangistamiseõhtul selgesti silma ees.

      Aeg on kaugelt üle südaöö, kui ratturid sätivad ennast kolmel poroloonmadratsil tihedasse ritta. Kõik on rampväsinud – päeva jooksul on vändatud maha kaheksakümmend kilomeetrit, on ronitud tuhat meetrit merepinnast kõrgemale, edasi mitu tundi surmahirmu ja hull rallimine autodega.

      „Häbeneda pole siin midagi, võtame üksteist kaissu, kui muidu sooja ei saa!“ ütleb Priit. Teki alla pugedes (jah, isegi tekid anti!) mõtleb Priit, et nii hästi ei valvanud teda vist isegi ema – kalašnikovi ju emal ei olnud!

      Halliseguste juustega tüüp räägib veel mingit lugu, tal on pehme uinutav hääl, ja kui ta lood räägitud saavad, on kuulajaid ehk vaid paar-kolm, ja Madisele jääb kõrvu, et jutt lõpeb sõnaga welcome.

      Petrooleumilamp põleb, ahi õhkab sooja. Madis keerab ennast ahju juurde kerra ja uinub mõttega, et äkki on hullem möödas. Sama mõtlevad kõik – põhjas oleme vist ära käinud.

      Kaks meest jäävad valvesse sinna nurka, kus on külm, automaadid süles. Kolmas (seesama hallpea) magab kohe vangide kõrval, paljal betoonil, pommivöö padjaks pea all, sütik vasakus peos, automaat kaenlas.

      Jaan ärkab korra öösel, näeb automaadiga meest toas ringi kõndimas, ja magab edasi nagu nott. Mõne tunni pärast ärkab Andre – keegi justkui roniks mööda ta jalgu. Andre ajab ennast küünarnukile ja näeb, et pommivööga tüüp on talle magades jalgade peale nihkunud!

      Andre ei julge liigutadagi, taevas teab, mis siin plahvatada võib! Lebab nagu kivistis, hommikuni välja.

      Esimene nädal,

      24.–30. märts

      ÜMMARGUNE HELENDAV valgustäpp ilmub määrdunudvalgele toaseinale viie-kuue paiku hommikul. Aegapidi liigub täpp mööda seina diagonaalis alla, kella kaheksaks libiseb põrandale, kella kümneks ronib ahjule, poole kaheteistkümneks saabastele ukse juures, ja enne lõunat on ta kadunud.

      7,62 mm läbimõõduga auk on aknaluugis sellest ajast, kui üks neist kolmest selle siia kalašnikoviga laskis. Et oleks hea vaadata, ega ei lähene mägiteed pidi mõni ootamatu külaline.

      AUGUST AJAB end madratsil istuli, võtab mütsiks keeratud räti peast – sellise, mida kasutavad suusatajad ja jalgratturid, müts ja salliosa on koos. Klopib selle lahti, paneb korralikult lappesse, ajab selja sirgu ja teatab: „Kakskümmend neli märts!“

      Sellest saab traditsioon. Kuskile August kriipse ei vea, midagi ta üles ei kirjuta. Paneb mütsi kokku ja ütleb, mis kuupäev on.

      Punker on üleni betoonist (katus samuti). Talumehed hoiavad siin oma labidaid, kirkasid, ämbreid ja redeleid, mida kirsiistanduste eest hoolitsemiseks vaja läheb.

      Kui lükata lahti roostepruuni plekiga ülelöödud uks ja aknaluugid, täitub ruum valgusega.

      Metallahi, araabia keeles sobie, on umbes 40 cm lai ja seisab hoone lõunapoolses otsas. Viieliitrisest anumast ahju kohal tilgub koldesse diislikütus. Tule intensiivsust reguleerib lihtne ventiil – mida kiiremini tilgub, seda valusamalt põleb –, aga tänapäeva ökonoomianõuetele jääb vana sobie muinsusväärtusega konstruktsioon ilmselgelt jalgu.

      August ennustab, et külmal ajal laseb see riist sada liitrit diislit nädalas kerest läbi. Öösel ei viitsi keegi kütust peale valada ja hommikuks jahtub putka maha ning ruumi täidab kopitanud hõng.

      Ruumi läänepoolsesse otsa jäävad valvurite magamisasemed. Nad on nagist riided võtnud ja külje alla laotanud, magavad peaaegu betoonil.

      Kohe valvurite magamisasemete kõrval on ladu, mis hõlmab ühtaegu nii pappkastidest konstrueeritud toiduriiulit kui kapialust, mis on maskeeritud linaga. Seal paikneb relvaarsenal.

      Toiduriiulitel on salateid, tuunikala- ja sardiinikonserve, määrdejuustu, õhukest kohalikku leiba, tomateid, sidruneid, küüslaugu- ja sibulapuntraid.

      Relvade panipaigas tuvastab August kaks vana head käsigranaadiheitjat РПГ (Ручной Противотанковый Гранатомёт); mingi uuemat sorti tankitõrjerelva; kümneid granaate; sadade (kui mitte tuhandete) kaupa padruneid; ühe padrunitest ja lõhkeainest komplekteeritud viiekilose pommivöö (lisaks sellele, mille üks mees öösel pea alla pani).

      Magades hoiavad röövlid kalašnikovi kaisus ja päeval on relv käes või välisukse kõrval kuhjas.

      Ainukese riideesemena ripub naela otsas roosa naistejope, mille Priit välja minnes meelsasti selga tõmbab. Kui roosas jopes Priit paneb pähe ka kunstnahast karvamütsi, sünnib midagi nii elitaarset ja teedrajavat, et moefriigid tõuseks püsti ja aplodeeriks pikalt, kui juhtuks nägema.

      Mütsi tõid valvurid linnast. Paar päeva enne röövlite СКАЧАТЬ