Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kohtusid varahommikul köögis. Mette pressis just kohvi, kui tajus, et poiss seisis ukselävel. Vihm oli möödunud ja kesksuvine päike lajatas kardinateta akendest sisse, kogu köök oli helekuldse valgusega üle valatud. Mette pööras end ümber ja naeratas. Ta polnud oodanud, et Kaj nii vara tõuseb. Kaj oli pidžaamas, seisis kohmetunult ja hõõrus silmi. Ta näis korraga nii tavaline. “Hommikust,” hüüdis Mette. “Sul on nüüd parem?” “Ma vist rääkisin unes,” pomises poiss. “Ma ei kuulnud, nii et see pole kuigi tähtis, magasin ise nagu kott. Kuule, mul on sinu käest nii palju küsida, alustades sellest, et kuidas sa mu meiliaadressi teadsid ja oma meili mulle ilma internetiühenduseta kohale saatsid, kes on Mordaunt ja lõpetades sellega, et mis on Evigheden, mis viirus eile linna rabas ja mis on su õige nimi, nii et ma küsin hoopis seda, kas sa kohvi ja omletti tahad?”

      “Aitäh, ainult mõni juustuvõileib ehk. Tead, mul on nii piinlik…”

      “See ootab. Muide, ma helistasin Gerdale, ta teab, et sa siin oled, pakkus, et saadab sulle Jensi järele.”

      Kaj raputas pead. “Ma saan ise,” kohmas ta. “Pole vaja. Gerda on mõnikord liiga hoolitsev, aga mitte päris siis, kui tarvis oleks. Ma ei taha Jensi.”

      “Nii ma arvasingi. Su riided on kuivad ja rõdul, võid need selga tõmmata.”

      “Aga mu…” Poiss otsis sõnu ja tõstis käe ereda päikese kaitseks silmade ette.

      “Prillid? Esikus laua peal. Juhul kui need üldse on prillid.”

      “Sa siis nägid?”

      “Ma ei tea, mida ma nägin. Ma ei tea, mida ma kuulnud olen. Ma tean ainult, et tõenäoliselt võõrustan ma siin saladuslikku wizard Mordaunti, kes päästis eile linna viiruse käest, millest pasundasid kõik uudistekanalid. Nii, aga siit tulevad su juustusaiad.”

      Mette tõstis köögilauale aurava kohvitassi ja taldriku röstitud juustusaiadega. Kaj vaatas tagasi elutoa poole, siis oma lotendavat pidžaamat ja istus nõutult taburetile. Ta tahtis midagi öelda, avas suu ja pani selle jälle kinni.

      “Tead, milline nägu sul peas on?” küsis Mette.

      “Ei tea, milline siis?”

      “Selline, et tegelikult tahaksid sa õudselt kakaod aga ei julge küsida.”

      Korraga pahvatasid nad mõlemad naerma.

      “Ma jõin lapsena palju kakaod,” rääkis Kaj hiljem. “Vanaema rääkis küll, et need sügelevad laigud on kakaost ja lapsed peaksid rohkem piima ja õunamahla jooma, aga mulle maitses hirmsasti kakao. Võisin lürpida seda kannude kaupa, mugida peale kaneelisaiu ja lugeda raamatuid. Lapsena tundub, et elu on aeglane ja et kõigeks jätkub piisavalt aega, sa teed lihtsalt seda, mis sulle meeldib ja ei pea muude asjade peale mõtlema. Täiskasvanuks saamist ma kartsin, täiskasvanutel ei paistnud kunagi aega olevat ja nad kurtsid igasugu asjade üle, millega nad kogu aeg tegelesid ja mis neile ei meeldinud.”

      “Ja oled sa nüüd täiskasvanuks saanud?” Kaj rüüpas kakaod. “Mu kasuõde küll nii ei arva.”

      “Aga vanemad?”

      “Ma pole neid kunagi näinud,” sõnas Kaj pärast väikest pausi. “Nad lahutasid, kui ma olin äsja sündinud, vanaema rääkis alati, et see oli jumala karistus, see autoavarii. Nad olid sõitnud kohtusse, et minu üle vaidlema hakata. Ta nuttis alati, kui sellest rääkima hakkas, ja ma pole lähemalt uurinud. Mõnda asja on parem mitte teada.”

      “Anna andeks,” ütles Mette vaikselt.

      Kaj raputas pead. “See pole mulle kunagi haiget teinud. Vanemad on minu jaoks lihtsalt mõisted, bioloogilised ühikud. Ratsionaalselt võttes ei saagi ma neid ju taga igatseda, minu jaoks pole neid kunagi olnudki.”

      “Ja kas sa võtad kõiki asju… ratsionaalselt?”

      “Kõik on ratsionaalne, maailm on ratsionaalne. Mitte et emotsioonid ei saaks maailma muuta, aga emotsioon, mille toimet on võimalik näha algoritmina, on ratsionaalne objekt. Tunded on reaalselt olemas, neid on võimalik analüüsida.”

      “Mis mõte sel on?”

      “Kui sa lahkad tunde algosakesteks, siis sa saad aru tema põhjustest, igal tundel on põhjused.”

      “Ja tagajärjed?”

      “Tundel pole tagajärgi, inimeste tegevustel on tagajärjed.”

      “Isegi siis, kui sa toimid tunde ajendil, ilma seda analüüsimata ja nii-öelda ratsionaalselt lahkamata?”

      “Loomulikult. Tagajärjed on alati ja kõigi tegevustel, see on ju elementaarne. Inimeste, loomade, deemonite, kõigi tegevustel on tagajärjed, isegi siis, kui nad on toiminud lihtsalt enda meelest mingi emotsiooni ajendil, märatsenud… Vabandust, aga kas see oleks minust väga pealetükkiv, kui ma paluksin…”

      “Veel ühe kakao? Heldeke, Kaj, see on väga ratsionaalne soov ja minu tundel sulle lihtsalt heameelt valmistada on nüüd reaalne tagajärg, nimelt selline, et sa võid saada kakaokõrvetised.”

      Mette tõusis ja kallas Kaj tassi kakaod ääreni täis. Siis süütas ta sigareti ja jäi Kajle otsa vaatama.

      “Tead,” ütles ta. “Taheti, et ma sinust loo kirjutaksin. Ma olen ajakirjanik.”

      “See ei muuda midagi,” ütles Kaj ootamatult kindlalt. “Aga mida siis?”

      “Mitte midagi. Ei see, et sa oled ajakirjanik, ega ka see, kas sa selle loo kirjutad või mitte. Tõenäoliselt sa seda ei kirjuta, sest ka sina hindad ratsionaalsust üle kõige.”

      “Kaj, sa ei ole siin minu korteris praegu sellepärast, et ma sinust lugu tahaksin kirjutada, vaid sellepärast, et sa olid eile puruhaige ja ma ei osanud sinuga midagi ette võtta.”

      “Ei, mitte sellepärast. Põhjus ja tagajärg ei alga isegi mitte sellest, et ma sulle meili saatsin.”

      “Siis sellest kohtumisest seal maanteel?”

      “See oli tagajärg,” ütles Kaj. “Põhjus on selles, kes ma olen. Ja kes oled sina.”

      “See läheb nüüd küll aina mõistatuslikumaks.”

      “Igal mõistatusel on lahendus, mõistatus allub loogikale.”

      “Olgu,” naeratas Mette. “Hakkame seda mõistatust siis ratsionaalselt lahendama. Kõige algusest peale. Sa saatsid mulle meili, milles ütlesid, et ma meenutan sulle kedagi, et meie kohtumine oli planeeritud. Lisaks saatsid sa mulle roosi ja ütlesid, et mul läheb seda vaja.”

      “Sul läkski seda vaja,” sõnas Kaj. Ta oli äkitselt näost ära kukkunud, ta jume oli tuhkhall, ta silmad vältisid Mette pilku. “Deemon ei jõudnud su läptoppi, roos kaitses seda. Ma lihtsalt ei jõudnud seda roosi kõigile saata, mul polnud nii palju jõudu, väge. Sa ei nakatu, ära muretse.”

      Ta ei ole päris terve, meenusid Mettele Gerda sõnad.

      “Kaj?” küsis ta.

      “Jah?” poiss tõstis silmad. Äkiline värelus oli need nukkervesisteks muutnud. Ta sõrmed pigistasid kramplikult kakaotassi.

      “Kus on algus ja СКАЧАТЬ