Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli tahtnud saata Gerda Hansenile Odensesse sünnipäeva õnnitluskaarti, kuid ei olnud jõudnud oma ettevõtmist lõpetada. Mette kõhkles hetke, kuid otsustas siis Kaj töö lõpule viia. Ta haaras arvuti kõrvalt laualt Fyni “Kollased leheküljed” ja leidis vaevata õige Gerda Hanseni telefoninumbri.

      Kes sa oled? Ema, kallim, tädi, õde?

      Aga ta helistas.

      Telefon kutsus kuus korda, enne kui naisehääl sellele vastas.

      “Gerda Hansen? Minu nimi on Mette Lund Søndergaard, ma olen ajakirjanik, ma helistan teile Kopenhaagenist, Kaj pärast.”

      “Kaj pärast?” Naise hääles oli üllatus.

      “Jah, Kaj pärast, ärge muretsege, temaga on kõik korras.”

      “Ma ei mõista, kes te olete?”

      “Ma olen Kaj tuttav… Ma vist ei eksi, kui arvan, et teile on täna põhjust õnne soovida?”

      “Homme tegelikult. Aga aitäh sellegipoolest, kas me oleme kohtunud?” Hääl kuulus noorele naisele, nooremale kui Mette.

      “Ei, tõenäoliselt mitte. Ma helistan sellepärast, et Kaj on ainult pisut külmetunud ega saa täna Odensesse sõita… kui ta seda isegi plaanis, see tähendab. Ma sain teie numbri postkaardilt, mida ta nähtavasti kavatses teile täna postitada, aga ei jõudnud. See on õnnitluskaart.”

      “See on väga kena, aga…” Naine teiselpool telefoniliine vakatas hetkeks. “Kaj?” sosistas ta siis pigem kui ütles. “Kaj? Kas te mõtlete, et… oh heldeke, ta on siis päris… Kas te tunnete teda?”

      “Põgusalt. Meil oli täna kohtumine kokku lepitud, aga ta tuli sinna väga haigena. Ma helistangi sellepärast, et öelda, et ta on palavikus, sonib ja tõenäoliselt ei ärka ta enne hommikut. Ma olen tema tuttav, aga ma ei teagi täpselt, kes teie Kajle olete.”

      “Kajle? Kui te Christianist räägite, siis ma olen tema kasuõde. Aga ma ei teadnudki, et ta ennast nüüd päriselt Kajna esitleb.”

      “Kas Kaj ei olegi siis tema pärisnimi?”

      “Minu kasuvenna nimi on Christian. Aga see on keeruline lugu. Ta ei ole päris terve…”

      “Tal on palavik.”

      “Jah. Aga ta pole vist juba kaua aega päris terve olnud. Seda on keeruline seletada… Kust te helistate, Kopenhaagenist? Ma võiksin oma mehe talle järele saata, Jens oleks varahommikuks kohal. On ta haiglas?”

      “Ei, ta on minu juures… Aga temaga on kõik korras, peale palaviku ma mõtlen. Aga igaks juhuks…” Mette kirjeldas Gerdale Kaj väljanägemist, tegi seda nii täpselt, nagu tema ajakirjaniku ja elukogenud naise silm teha oskas – juuste värv, pikkus, silmade värv, kehakuju, näojooned.

      “Jah, see on Christian,” ohkas Gerda lõpuks. “See on tema, minu vennake, tal on kombeks end mõnikord Kajks nimetada aga see pole tema päris nimi. Jens võiks talle tõesti siis hommikul järele tulla.”

      Mettele ei meeldinud mõte, et keegi Jens ta Kaj varahommikul siit ära viib. Ta oli enamat ära teeninud. Mitte ainult artikliloo mõttes: neid küsimusi, millele Kaj oli lubanud vastata, sigines iga hetkega üha rohkem.

      “Mulle tundub, et tal oli Kopenhaagenis midagi pakilist teha, ja ta pole sellega veel päris valmis jõudnud,” sõnas Mette lõpuks. “Helistasin, et öelda, et temaga on kõik korras, muud ei midagi. Kohe kui ta ärkab, ma küsin, millal ta tahab, et Jens talle järele tuleb, eks. Ja siis ma helistaksin uuesti?” Ja ta pani toru ära. Ei mingit Jensi, veel mitte.

      Ta lülitas oma lauaarvuti sisse ja avas meilboksi. “Sosin pimeduses”, eks vaatame, milline sa oled. Esialgu ei paistnud midagi korrast ära olevat, rodu kirju, mõned neist tuttavatelt aadressidelt, mõned reklaamid, ei midagi imelikku, ei mingeid sosinaid, ei mingeid luurivaid silmi pimeduses. Ta leidis just ühe kirja, mis oli saadetud poole kaheksa ajal, seega just siis, kui viirus pidi oma kurja tööd tegema. Ava kiri ja kirjuta võlusõna! Mette nimetissõrm peatus poole sentimeetri kaugusel enter-klahvist. Kaj oli end liigutanud, Kaj oli häält teinud. Mette pöördus aeglaselt. Esialgu ei näinud ta rohkemat, et Kaj oli hämaruses end küünarnukkide najale tõstnud.

      “Hei, tahad sa juua, on sul parem?” hüüdis Mette.

      Kaj kähistas midagi, mida naine ei mõistnud. Ta hüppas püsti ja jooksis üle avara toa poisi juurde. Kaj silmad olid taas sulgunud, aga ta üks käsi oli püsti ja näitas kuhugi. Mette pidi päris tema huulte juurde kummarduma, et kuulda.

      “Seda ei tohi,” sosistas Kaj. “Kustuta kohe…” Ja ta käsi näitas toa teise otsa, kus lauanurgal vedeles Mette läptop.

      “Oh, aga ma tean juba võlusõna, sa ise ütlesid ju,” vastas Mette hellalt, lükkas poisi juuksed kõrvale ja katsus ta laupa. See oli endiselt jääkülm.

      “Ei, kustuta enne,” sosistas Kaj vaikselt ja langes padjale tagasi.

      Mette istus veel hetke ta voodiserval, kehitas siis õlgu, läks arvuti juurde tagasi ja tegi nii, nagu poiss oli soovinud. Ja siis ta tundis, et selleks õhtuks talle aitab. Ta käis duši all, tuli tuppa tagasi, end hoolikamalt kui muidu hommikumantlisse mähkides, ja veetis pool tundi peegli ees. Ta ei tahtnud enam mingit arvutit, “Sosinat pimeduses” ega televiisorit. Ainult ühte õlut, paari sigaretti ja Haydnit, mida ta sedapuhku kuulas kõrvaklappidest. Ta läks rõdule ja hingas vihmast värskendatud mereõhku, all tänaval jalutasid veel tagasi Kastelleti poole viimased “Merineitsi” imetlejad, käratsedes mingis ida-euroopa keeles.

      Vannituppa tagasi minnes langes ta pilk päris välisukse juures lebavale tumedale esemele. Mette kummardus ja tundis ära Kaj päikeseprillid. Poiss polnud neid kindlasti kandnud, ju need olid siis ta püksitaskust välja kukkunud. Mette võttis prillid ja tõstis need esikulauale. Prillid tundusid harjumatult rasked. Need olid samad, mis Kajl olid ees olnud nende esimesel kohtumisel seal Middelfarti maanteel, siis oli ta need eest ära võtnud ja Mette oli näinud ta kummaliselt heldinud ja andunud pilku.

      Need ei olnud päris tavalised prillid.

      Esiteks olid need jääkülmad, nii et Mette oleks nad esiti peaaegu käest pillanud. Teiseks oli parema prilliraami külge midagi kinnitatud. Mette süütas laelambi ja uuris tähelepanelikumalt. Esmapilgul nägi see välja nagu klaasitükk, piklik kolmnurk ja see liikus raami küljes. Kolmnurga teravam ots, see mida sai painutada silma poole, oli terav. Üliterav. Nii võimatu kui see ka ei tundnud, näis selle ainus otstarve olevat see silma torgata.

      Mette võdistas õlgu. Talle meenus Kaj liigutus maanteel, kui ta oli prillid eest ära võtnud, pikaldane ja imelik liigutus. Ta siis, ta silmad… Ei, pole ju võimalik, et keegi endale sellise klaasitüki silma torkab, seda ei saa silma torgata, silm jookseb ju peast välja…

      Aga see ei olnud päris harilik klaasitükk. Õhuke ja läbipaistev ja selle sees olid mingid imeõrnad, juuspeened juhtmed, väikesed rohelised ja punased täpikesed ning helehall plaadike. Mette hoidis käes mikrokiipi, kõige kummalisemat mikrokiipi, mida ta oma elus oli kunagi näinud.

      Enne magamistuppa minekut, seisatas ta Kaj voodi ees. Poiss hingas nüüd kergemalt, rahulikumalt, ta oli justkui nooremaks muutunud, peaaegu lapseks, kelle uni ja unenäod on pühad. Kelle jaoks sa oleks tahtnud võtta muinasjuturaamatu ja midagi ette lugeda, silitada ta pead ja soovida head ööd, sest see soov üks kõige intiimsemaid ja olulisemaid, seda saad sa soovida tõesti vaid hinge põhjast СКАЧАТЬ