Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Saada ära.” Mette saatis kirja ära, kuid sai peaaegu kohe meiliserverilt vastuse, et aadress on tundmatu ja et meili pole võimalik kohale toimetada. Nad vaatasid hetke teineteisele nõutult otsa. Siis äkki Mette taipas:

      “Ta ütles ju, et ma talle vastaksin. Aga mina kirjutasin ise ta aadressi.”

      Astrid noogutas. “Tema tõeline aadress on mingite algoritmidega Mordaunti algse kirja sisse peidetud. Neetult kaval.”

      Mette proovis uuesti. Ta avas Kaj kirja ja valis vastamise funktsiooni, kleepis tagasitulnud meili sisu selle sisse ja läkitas teele.

      Vastus tuli umbes kahe minuti pärast, mille jooksul nad sõnagi ei vahetanud ja vaatasid tummalt arvutiekraani.

      From: Mordaunt To: [email protected] Subject: Re: vastus tere, roos kaitseb sind. ma annan sulle hea meelega mõned vastused ja ühtlasi vabandan oma käitumise pärast. olen kopenhaagenis kolmapäeva õhtul, kui sulle sobib, siis kohtume raekoja ees kell 20.03.

      kaj, nüüd pisut rahunenud

      “20.03!” turtsatas Astrid. “Küll aga lepitakse tänapäeval imelikult kohtamisi kokku. Hea veel, et ta sekundeid ei maini.” Mette ei öelnud midagi, muigas kelmikalt ja kirjutas kiiresti uue vastuse:

      Tere,

      Ma olen kolmapäeva õhtul kell 20.03. raekoja ees, kokku lepitud. Senimaani lasen siis roosil ennast kaitsta. Kaj, aga kes on Mordaunt?

      Mette, uudishimulik

      Nad ootasid vastust aga seda ei tulnud kohe.

      “Ma ütleksin, et Mordaunt on see,” sõnas Astrid mõtlikult, “kes põeb Oidipuse kompleksi. Või see, kel on mingi tähtsa asja eest kätte maksta, kuid kes on selle käigus korrumpeerunud.”

      “Või siis lihtsalt üks nimi,” arvas Mette. “Paistab, et ta ei vasta enam. Ega siis midagi, ootame kolmapäeva.”

***

      See oli jahe ja vihmane suveõhtu Kopenhaagenis. Kuumalaine oli taandunud, tuuled tõid põhja poolt vihma ja udu. Linn tilkus, vihmaveetorudest pladistas jugasid, jalgrattad pritsisid lompidest vett, harvad päikesekiired saatsid pilvede vahelt kõheldes tuhmi valgust, linnaelanikud vehkisid tuhandete vihmavarjudega. Raekojaplatsil polnud tavapärast melu, kohtumised olid kokku lepitud kohvikutesse ja kõrtsidesse, polnud ka igapäevaseid demonstrante ega agitaatoreid, inimesed jooksid siit ainult kiiresti läbi, et sukelduda vanalinna tänavalabürinti. Vihmase ja vesise ilmaga meenutas raekoda veelgi enam Veneetsia doodžide paleed, alati oli Kopenhaageni raekoda meenutanud Mettele just Veneetsiat ja kesklinna läbivad kanalid süvendasid seda muljet veelgi. Ta seisis raekoja treppide ees, vihmavari käes, ja tundis end juba üsna vettinuna. Ta ei saanud teisiti, ta oli tulnud varem, kõigile oma kohtamistele ja kokkusaamistele tuli Mette tavaliselt varem. Hilinemine teeb sind otsekui vabandavaks pooleks, ajasõltlaseks, sa kaotad mingi eelise. Professionaalne kretinism, aga Mette oli tulnud varem. Kaj polnud talle enam kirjutanud. Mette oli siiski üritanud teha mõningaid järelpärimisi salapärase Mordaunti kohta. Vastuseks oli ta saanud jällegi kuulujutte, ja selliseid, mida on raske uskuda. Tema kohta räägiti, et ta ei puudutagi arvutite klaviatuure, et ta libistab sõrmedega üle ekraanide ja… ja nõiub kuidagi. Räägiti, et ta võib sepistada vastuviiruse, mis sinu arvutisse tunginud viiruse tapab. Keegi neist, kellega Mette rääkis, polnud seda küll ise pealt näinud, aga nad olid sellest kuulnud. Üks inimene, laevandusfirma arvutiguru, kes olevat Mordaunti oma ihusilmaga näinud, oli keset suve hankinud raske kopsupõletiku ja oli nüüd haiglas. Ülejäänud teadsid ainult rääkida, et Mordaunt oli mingi wizard, päikeseprillidega imemees, kes on päästnud mitme firma arvutivõrgud surmast. Kusjuures mitte keegi pole suutnud tuvastada nende häkkimiste ja viiruse allikat. Niisama saladuslik nagu Mordaunti vasturavim, olid olnud ka need rünnakud. Su arvutis tekib äkki blackout, sa ei pääse sellele enam ligi, aga keegi toimetab selle sees, sa näed, sa tunned seda. Ja siis tuleb Mordaunt, ta katsub kuvarit, ta nuhutab, pomiseb midagi ja hakkab sepitsema või loitsima, ta joonistab kuvarile mingeid kujundeid, lausub sõnu ja korraga on su arvutis programm, mis sissetungija tapab. Kes on Mordaunt? Keegi ei tea. Aga Mette teadis juba: ta õige nimi on Kaj ja ta elab Odenses, sõidab vanal sõjaväejalgrattal.

      Neid kuulujutte Mette loomulikult ei uskunud, ei saanud uskuda. Jah, ta oli näinud Kajd toimetamas ta auto kallal, kuid selle tuvastamiseks, et autoarvuti oli üle kuumenenud ei lähe tarvis võlurit. Külmaelemendi laadimisega oli keerulisem lugu, seda – nagu ta firmast järele uuris – saab teha tõepoolest ainult nii-öelda laboratoorselt.

      Kopenhaageni raekoja kell lõi kaheksa. Mette vaatas ringi ega näinud kedagi, kes oleks sarnanenud Kajle. Tal oli külm, ta nuuskas nina ja võdistas õlgu. Taanis muutub ilm pagana kiiresti. Külmast värisevate sõrmedega üritas ta sigaretti süüdata, kuid sai aru, et kogu pakk on läbi vettinud. Ta käekell, mille ta oli sekundi täpsusega õigeks sättinud, näitas nüüd täpipealt kolm minutit kaheksa läbi. Ootamatult tugevnenud vihmavoog rabistas ta vihmavarjule.

      Mida neetut sa passid siin, tüdruk, sa peaks koju minema, gammeldansk’i ja kuuma teed jooma.

      Keegi viipas talle.

      Mette fikseeris selle silmanurgast. Ta ei näinud liigutust, ta hoomas, et keegi viipas talle. Aeglaselt pööras ta pead.

      Temast mõnikümmend meetrit eemal seisis Kaj. Ei, ta ei seisnud, ta toetus vastu Anderseni ausammast, täiesti läbimärg, ja viipas.

      Mette ei saanud isegi aru, et ta jooksis Raekoja treppide eest ausambani, ta ei pannud tähele, et jooksis läbi lompide ja pritsis end puusadeni märjaks. Kajl oli seljas ainult T-särk ja jalas kulunud teksased. Poiss oli läbimärg ja ta köhis, värises ja vappus üle keha.

      “Helde jumal, Kaj, sa külmetad ja saad ju niimoodi kopsupõletiku,” oli kõik, mida Mette öelda oskas.

      “Ma ei külmetu kunagi,” vastas Kaj kähiseval häälel.

      Mette kattis nad mõlemad vihmavarjuga.

      “Kas sul mingit jopet siis ei ole, terve päev on vihma sadanud.”

      “See pole külmast… Mette, mul on nii hea meel, et sa tulid.”

      “Ja minul oleks väga hea meel, kui sa kohe sooja saaksid ja paar tabletti sisse võtaksid.” Mette katsus noormehe otsaesist ja tõmbas käe ehmunult tagasi. Kaj polnud mitte kuum, vaid jääkülm. Kaj oleks peaaegu kukkunud, ta rabas Anderseni ausambast viimasel hetkel kinni.

      “Ei mingeid tablette, see pole külmetus, see on viirus.”

      “Muidugi viirus, ja veel selline, mis sulle kohe kopsupõletiku tekitab…”

      “Ei, sa ei mõista…”

      “Ma mõistan väga hästi. Nii hästi, et me võtame siit kohe takso, lähme minu juurde, ma joodan sulle gammeldansk’i ja topin sulle mõned tabletid sisse.”

      Taksode juurde, mis siin samas seisid, pidi Mette Kajd talutama. Poiss oli nii nõrk, et vedas vaevu jalgu järel. Kaj oleks tahtnud vastu panna, ta pomises, et tal pole midagi viga, kuid siiski oli ta liiga nõrk, et taksosse istumisele vastu punnida.

      Poole tunni pärast Kaj magas. Ta magas Mette tagatoas, meestepidžaamas, mille kohta Mette isegi ei mäletanud, kas see oli kuulunud tema abikaasale või kellelegi teisele. Igatahes oli see Kajle liiga suur ja loperdas seljas nagu kott, kui poiss voodisse tuikus.

      See oli olnud hullumeelne õhtu. Kaj riided rippusid vihmakindlal rõdul, kus soojaõhupuhur neid kuivatas. Kui nad korteri ukse taha olid jõudnud, Kaj minestas. СКАЧАТЬ