Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seda hästi, kui ta ülakeha eukalüptiõliga sisse võidis.

      Evigheden, oli poiss veel kord sosistanud, enne kui oli uinunud. Nüüd magas ta juba teist tundi, nägu rahulik, ta keha ei vappunud enam. Kaj magas külalistevoodis, toas, mille kohta Mette oli kunagi mõelnud, et sellest saab lastetuba. Ta oli Kaj sinna voodisse talutanud kuidagi automaatselt, viia teda enda magamistuppa kaheinimesevoodisse oli tundunud kuidagi pühaduse rüvetamisena. Mitte voodi, vaid Kaj suhtes.

      Ta pole veel kakskümmendki, oli Mette millegipärast mõelnud, kui ta õli poisi õlgadele hõõrus. Jumal, ma ei tea isegi kui vana ta on, lapsed kasvavad tänapäeval ju nii kiiresti. Lapsed…

      Kui Kaj oli magama jäänud, hakkas ka Mette tasapisi rahunema. Põhja-Jüütimaa jäiste tuulte käes kasvanult oskas ta külmagrippi ravida, vähemalt mäletas, mida ta ema teinud oli. Ta läks elutuppa, vahetas märjad riided puuvillase jooksudressi vastu, keetis endalegi kruusi rohuteed ja jõi selle gammeldansk’iga ära, süütas sigareti ja mõtles, et mis pagana jama sisse on ta nüüd sattunud. Ta oli toonud täiesti võõra noormehe enda koju, jootnud ja ravitsenud teda, teadmata isegi, kas talle tohib neid rohte manustada, ja siis ta magama jätnud. Kusagil võib olla mõni närvitsev ema, pruut või ootavad sõbrad. Ta isegi ei teadnud, kas Kaj ei pidanud õhtuse Odense rongi peale minema, ta ei teadnud mitte midagi. Ta oli käitunud otsekui mingist instinktist haaratuna, instinktist, millele ta hetkel ei tahtnud nimegi anda. Siis langes ta pilk rõdul kuivavatele Kaj kulunud teksapükstele.

      Kui mitte telefon, siis rahakott ravikindlustuskaardiga on seal ikka, mõtles Mette. Kui poiss jääb ööseks siia – ja siia ma ta jätma pean – siis peaks vähemalt kellelegi helistama. Ta saatis veel ühe kõhkvel pilgu Kajle, kes magas rahulikult, tõusis ja…

      Telefon hakkas helisema. Mette mobiiltelefon, mis tegi kusagil esikusse kukkunud käekoti põhjas tuttavat Wagneri valküüride häält.

      See oli Astrid. “Kummaline, et ma ei kuule lõbusat kohvikumelu taustal mürtsumas,” teatas too, kui Mette oli kõne vastu võtnud. “Linnas peaks ju kõik juba töötama.”

      “Ei kuulegi, ma olen kodus.” “Ja miks sa siis sosistad?”

      “Kaj magab…”

      “Või nii? Ikka jube kiiresti käisid need asjad siis…”

      “See pole see, mis sa mõtled. Ta on puruhaige, üritan teda ravida. Poisil on üle neljakümne palavik, korjasin ta Raekoja platsilt poolteadvusetult üles.”

      Astrid vaikis hetke. “Haige?” küsis ta siis. “Imelik, kõik mõtlevad, et see oli jälle Mordaunt…”

      “Misasi oli jälle Mordaunt? Kes kõik?”

      “Need, kellega ma rääkida olen jõudnud. Kuidas sinu arvuti on?”

      “Ma ei saa nüüd midagi aru.”

      “Oota, sa ei teagi veel midagi?”

      “Mida?”

      Astrid ohkas. “Oh teid noori! Pane siis arvuti käima ja vaata, mis pilt seal on, meilboksis, ma mõtlen.”

      “Mis seal peaks olema?”

      “Sellest pasundavad kõik uudised. Täna kella seitsmest kuni kolmveerand kaheksani said kõik inimesed Kopenhaagenis ja lähikonnas oma e-mailide sisu asemel mingi viiruse. Ükskõik, millise meili sa ka ei avanud, lahvatas ekraan pimedaks, süsimustaks, milles vilgatasid ainult mingisugused tulukesed. Ka helikaart nakatus, mis on kõige kummalisem, kostis mingisuguseid sosinad, millest keegi ei saanud mõhkugi aru.”

      “Mina ka ei saa. Millest sa räägid?”

      “Igavikust. Kuule, vaata uudiseid, Bennesen tuli just sisse, ma ei saa rohkem rääkida.”

      “Bennesen? Sa oled siis toimetuses või?”

      “Danske vaim sind võtku, aga kus siis veel!” sosistas Astrid. “Kuule, pinni oma Kajlt kõik välja, kære, ma ei taha bossile veel öelda, et Mordaunt on sinu voodis, meil võib siin olla sajandi lugu!”

      Ühendus katkes. Mette läks elutuppa ja pani televiisori käima. Selles rääkis parajasti keegi riigi infosüsteemide eest vastutav ametnik, kes kinnitas, et ükski ametkond pole kummalise viiruse läbi kannatanud, ühtegi andmebaasi pole sisse murtud ja kõik need, kes on kella seitsme ja kolmveerand kaheksa vahel Kopenhaageni piirkonnas avanud oma arvutis mõne meili ja kelle arvutiekraan on pime – ka pärast restart’i – , peaksid lihtsalt toksima arvutisse sõna Evigheden ja kõik on korras. Need, kes pole selle ajavahemiku sees ühtegi meili avanud, peaksid need kõik jäädavalt ära kustutama. Sama tekst jooksis uudisteribana pildi all.

      “Kuid kust see kummaline viirus ikkagi pealinna arvutivõrkudesse tungis?” nõudis saatejuht.

      “Tegemist on pahasoovlike häkkerite äkkrünnakuga, kelle isikud on väljaselgitamisel,” vastas ametnik lakooniliselt.

      “Ikkagi pean ma küsima,” käis saatejuht peale, “et millist kahju see imelik viirus tekitab?”

      “Nii kummaline kui see ka pole, siis mitte mingisugust. Välja arvatud see, et enne, kui te ei kirjuta oma arvutisse sõna “Igavik”, ei saa te seda kasutada.”

      “Ja kust on pärit see kummaline võlusõna? Meie andmetel hakkas sõna “Igavik” levima e-maili vahendusel…”

      Mette süütas sigareti ja kuulas edasi. Ta sai esinejate jutust aru, et sel ajal kui tema oli tõtanud Kajga kohtuma, oli Kopenhaageni arvutikasutajaid rabanud ennetundmatu viirus. Kummaliselt pimedas vilkuvad tulukesed ja arusaamatud sosinad. See oli midagi uut – viirus, mis nakatab korraga nii graafikakaardi kui helikaardi, ja imbub arvutitesse isegi ilma manusteta kirjadest, mille sisu oli kõigest mõni kilobait. Need õnnelikud aga, kes polnud oma kirju avanud, said täpselt kell 19.46. kirja, milles polnud saatja aadressi, vaid ainult märge subjektireal: “Kirjuta Evigheden” Mõned taiplikumad olid seda teinudki ja soovitanud tuttavatel nakatanutel seda teha. Ja kõik arvutid hakkasid kohe tööle, ka need, mille ekraanidel mäsles pimedus, välgatasid aeg-ajalt tulukesed ja helikaart edastas salapäraseid sosinaid. Seejärel selgus, et nakatunud kirjad võisid tulla kõikjalt üle maailma, kuid viirus hakkas tööle ainult Kopenhaageni lähiümbruses, samal kellaajal näiteks Helsingöris või Hillerödis avatud kirjad ei põhjustanud mingit viirust. Keegi ei suutnud seda seletada. Ega sedagi, et “Sosin pimeduses” – just nii oli seda viirust hakatud kutsuma – ei jätnud pärast kõrvaldamist arvutisse ühtegi jälge, nagu ka salapärane sõna Evigheden.

      Teleekraanile ilmus arvutigurude vestlusring, tavapärane tõsielusaade oli edasi lükatud. Vaieldi selle üle, kuidas ühe kilobaidine meil võib sisaldada viirust ja veel sellist, mis nakatab helikaardi, mis lakkab nakatamast pärast võlusõna sisestamist ja mida – Mette ei uskunud oma kõrvu – tegelikult poleks saanudki üldse olemaski olla, sest pärast võlusõna sisestamist ei leitud meilidest mitte ühtegi hälvet. Ta kuulas ja lülitas siis televiisori välja. Sisetunne ütles, et vastuseid neile küsimustele ei saa ta mitte telestuudiost, vaid sellelt magavalt poisilt sealt tagatoas.

      Aga Mette ei söandanud Kajd äratada. Ta läks rõdule ja inspekteeris piinlikkustunnet maha surudes noormehe püksitaskute sisu. Telefoni seal polnud, isegi võtmeid mitte, ei ainsatki. Mette leidis ühest tagataskust vettinud ja rullikeeratud mõnisada krooni ning teisest postkaardi.

      See oli kõige tavalisem Kopenhaageni postkaart, mida võis mõne krooni eest saada igalt poolt kesklinnast. See kujutas Hans Christian Anderseni skulptuuri Raekoja ees, СКАЧАТЬ