Ingmar Bergman. Jutustus armastusest, seksist ja truudusetusest. Thomas Sjöberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis sarnanes suurel määral tema enda omaga.

      Nõnda sai Ingmar Bergmanist niisiis agar ja kergesti mõjutatav hitlerliku Saksamaa sõnumikandja. Kooliõpilaste vahetusega kaasnev rafineeritud ja vaid kergelt maskeeritud natslik propaganda juurdus noores pastoripojas, kes võttis selle nähtavasti täielikult omaks. Kui ta hiljem oma elu elavasse Östermalmi tagasi jõudis, ei üritanud mitte keegi talle aru pähe panna ega aidanud tal eksiarvamustest vabaneda. Tema sümpaatias natsismi ja Hitleri vastu ei olnud aga ka midagi tavatut. Bergmani ajalooõpetaja oli uuest Saksamaast ja tema juhist vaimustatud ning kuulas samamoodi nagu Bergman sageli Hitleri lemmikheliloojat Wagnerit. Bergman kirjutas helilooja kohta isegi kirjandi.

      Alles kaua aega hiljem, hakates nägema koonduslaagrite õudusi, jõudis ta lõpuks mõistmisele. Varem pidas ta nii nagu paljud teisedki kuuldud kirjeldusi desinformatsiooniks. «Väline sära pimestas mind. Ma ei näinud pimedust.»

      Pidustused Weimaris jätkusid kogu õhtu ja öö. Siegfried Haid sõidutas Ingmar Bergmani «pööraselt rikka» tädi Anna sõbranna juurde. Tädi Anna oli Bergmanite perekonnatuttav Stockholmis. See sõbranna oli abielus pangadirektoriga ja elas juugendmajas, mida ümbritses park. Seal kohtus Bergman peretütre Clara ja tema vendadega, seal pühendati ta laste salajastesse ettevõtmistesse kasutamata tornitoas. Nad suitsetasid Türgi sigarette, rüüpasid konjakit, kuulasid Brechti «Kolmekrossiooperit» ja džässi – Duke Ellingtoni, Fats Wallerit ja Louis Armstrongi.

      9. juulil lahkus Bergman koos pastoriperega Weimarist, et pärast tüütavat 27 reisitundi viimaks Hainasse tagasi jõuda, «läbinisti kurnatute ja surnutena», nagu ta isale kirjutas. Jõudis kätte ka aeg koju Rootsi tagasi sõita. Samuti läbi Berliini, nagu saabudes, ja seekord koos Hannes Haidiga. Hannes viibis Bergmanite peres sama kaua kui Ingmar Hainas, kuidas nad aga seal aega sisustasid või mida Erik ja Karin Bergman ajutisest külalisest ja oma natsistlikuks muutunud meelelaadiga pojast arvasid, seda on raske teada saada. Ingmar Bergman sellest oma memuaarides ei räägi, Karin Bergmanist järelejäänud arhiivis puuduvad päevikumärkmed ja muud kirjalikud jäljed Ingmar Bergmani Saksamaa reisist, tema Hitleri tervitustest ning ta kaaslase viibimisest Stockholmis.

      Ingmar Bergmani sünnipäeval, 14. juulil 1936 kirjutab Siegfried Haid kirjas Erik Bergmanile:

      Austatud ametivend!

      Teie Ingmar on niisiis nüüd kodus ja ühtlasi meie poeg teie juures. Ta teatas meile täna, et on pärale jõudnud ja teda võeti sõbralikult vastu. Tänan Teid südamest selle eest. Suur tänu kirja eest, mille mulle saatsite, kuid sain selle kätte kahjuks alles Münchenis ja siis oli juba liiga hilja. Loomulikult oleksin ma Ingmari Münchenisse kaasa võtnud, kui ta seda oleks soovinud, ehkki mul isiklikult ei oleks olnud piisavalt aega talle pühenduda. Küllap oleksime leidnud mingi muu lahenduse. Loodame siiralt, et aeg, mille Teie poeg meie juures veetis, tuli talle kasuks, ehkki ta ei leidnud siit kõike seda, mida oli oodanud. Ühtlasi loodame südamest, et Johannes on vastutulelik ja Teile tänulik.

      Südamlik tervitus Teile ja Teie kallile perekonnale ka minu abikaasalt ja lastelt!

      See oli nagu saatuse iroonia, et kolm Haidi poega said teise maailmasõja lahingutes surma. Hannes oli Luftwaffe hävituspiloot ja väidetavalt tulistati ta Londoni kohal alla, tõenäoliselt juhtus see välksõja ajal. Kuid on ka kindlamaid andmeid kellestki leitnant Hannes Haidist, kes tulistati koos meeskonnaga alla 27. novembril 1940 Hellevoetsluisis Hollandis.

      Siegfried Haidi patriotismitunne oli tugev ja ta elas seda raskelt üle, kui nägi Saksamaad Versailles’ rahu karmide tingimuste tõttu kannatamas. Weimari vabariigi demokraatlikku riigikorda aastatel 1919–1933 ta nähtavasti põlastas ja seetõttu oli natside võimuletulek talle meeltmööda. Sõja ajal oli tema ülesanne külapastorina teavitada neid perekondi, kelle pojad lahinguväljal surma said. Nüüd pidi ta ise vastu võtma ühe surmasõnumi teise järel. Kui Hannese lennuk alla tulistati ja kohalik NSDAP juht perekonnale sellest teatama tuli, pidas ta mälestustseremoonia ise; täpselt samamoodi toimis ta siis, kui sai teate teise poja langemisest. Kui NSDAP juht tuli kolmas kord, ajas pastor natsi majast välja – ta oli masendunud, et pidi kolmest pojast ilma jääma. Neljas poeg Berthold ei tulnud toime õpingutega internaatkoolis, kuhu ta saadeti, temast sai hoopis elektrik ja 1956. aastal emigreerus ta vanemate suureks meelehärmiks USA-sse, kus ta 2009. aastal suri. Tema õest Emeliest sai diakoniss ja ta kandis isa Siegfriedi eest hoolt kuni tema surmani 1969. Abikaasa Clara suri vähki.

      Ingmar Bergmani natsismiga veedetud mesinädalad olid lõppemas. Alles kaua aega hiljem suutis ta mõista koonduslaagrite õudusi ja end süüdi tunnistada. Kodus Storgatanil oli isa Erik õhtusöögilauas poliitikast rääkides läbinisti konservatiivne. Ta andus populistlikele litaaniatele, mis käsitlesid parlamendis valitsevat olukorda, ja kuulutas, et peaminister Per Albin Hansson, jah, kogu see sotsialistlik rämps tuleks maha lasta, meenutab Ingmar Bergman «Laterna magicas». Riiki, väitis pastor kergelt õlle ja napsi mõju all, valitsevad pööbel ja kaabakad. Säärased mõtteavaldused ei sobinud selleks, et juurida noorest mehest välja Saksamaal indoktrinatsiooniga saadud ideesid ja kogemusi, ega olnud selleks mõeldudki.

      Punapea

      Ingmar Bergman lõpetas gümnaasiumi ja lähenes emakeele eksam. Ta oli kärme sulejooksuga kirjamees ning oma andekust kirjalikus väljendusoskuses juba näidanud. Ühe varasema kirjandi, mis rääkis prostituuti külastanud noorest mehest, tunnistas šokeeritud õpetaja ebarahuldavaks, sest pidas kirjeldust Bergmani isiklikel kogemustel põhinevaks. Praegu valis nooruk vähem lahkarvamusi tekitava teema – «Selma Lagerlöfi loomingu põhijooni». See on hästi sõnastatud analüüs vaid üksikute eksaminaator Arthur Johnsoni raevukaspunaste parandustega, kuid kirjand sai siiski hinde «väike A», mis oli tolleaegne vaste hindele «väga hea».

      Karin Bergman oli hakanud iga päev kirjutama sellest, mis perekonnaelus toimus, ja juunikuus oli pinge pastoriperes suur. Need päevad olid «Ingmari pärast murelikud» ja väsitasid ka muul moel, kirjutas ta täpsustavaid selgitusi andmata. Karin võttis unerohtu, kuid tal oli sellegipoolest raske uinuda. Kolm poja kaaslast olid kooli juba edukalt lõpetanud ja järgmisel päeval, 12. juunil 1937 jõudis Ingmaril kätte aeg tõestada, et ta ei ole koolipinki asjata nühkinud. «Et tal vaid jätkuks jaksu rahuliku ja arukana püsida, sest sellest sõltub lõputult palju. Ja kui see ei ole võimalik, peaksime meie siin kodus olema sellised, et suudaksime tal aidata raskustest üle saada.»

      Lõputunnistusel oli neli «väikest A-d», ülejäänud hinded kõikusid vahemikus «rahuldav» ja «hea». Kokkuvõttes sai Palmgreni segakool niiviisi õnnelikult läbi ja ta võis, valge müts peas, tõtata ootava perekonna juurde, sellal kui need, kes lõpueksamitel põrusid, hiilisid tagaukse kaudu välja, pea paljas ja saba jalge vahel.

      Ladina keel oli Bergmani Achilleuse kand. Ta sai eksamil «ebarahuldava», kuid see ei ole ka üllatav, kui mõelda sellele, kuidas ta ladina keele õpetajat Caligulat hiljem filmi «Raev» stsenaariumis kujutab. Nagu Marianne Höök oma Bergmani biograafias kirjutab, oli ebaõnnestumisel siiski kindel põhjus – päev enne ladina keele eksamit oli poiss sunnitud osalema ühel isa ametivenna peetud matusel ja läbielatu mõjutas teda nii tugevalt, et ta haigestus ja ei suutnud eksamit sooritada.

      Kooli aastaaruandes on märgitud, et Bergmani edasine elutee peaks ta kavatsuste kohaselt viima Stockholmi kõrgkooli, kus ootavad teda ees kirjandusõpingud, eeskätt Strindbergi dramaatika professor Martin Lammi juhendamisel.

      Lõpupäev oli kaunis ja särav, õhk oli pärast öist kõueilma värske. Ingmar Bergmanile tuldi kooliõue järele valgete hobustega, kelle järele oli rakendatud kaarik. Kodumajas Storgatan 7 võeti teda vastu laulu, tervituste ja hurraahüüetega. Lõpuks ometi oli pastoriperes pidu.

      Kolm päeva hiljem korraldati Ingmari auks pidulik õhtueine. Kogu kolmanda korruse salongi täitis pikk peolaud, mida kaunistasid rukkililled ja karikakrad, СКАЧАТЬ