Ingmar Bergman. Jutustus armastusest, seksist ja truudusetusest. Thomas Sjöberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ panna kogu jõud, läbiti alla tulles vaid mõne minutiga. Nad käisid Storlienis, tõusid Skurdali mäeharjale ja proovisid slaalominõlvalt laskumist – suusatamistehnikat õpetas neile leitnant Alexander de Roubetz. Kokkuvõtlikult öeldes tutvusid nad hiiglaslike inimtühjade tundraavarustega ja said tunda enda tühisust. Välikaplan, jämtlandlane Sven Wikström pidas iga päev palvust, et pakkuda õpilastele vaimutoitu.

      Küllap ei ole võimalik leida juurdunud sugupoolemallide järgimist veelgi ilmsemal kujul ja vaevalt küll saab Palmgreni segakooli seega pidada kuigi moodsaks. Poisse karastati karoliinide eeskujul ja tüdrukud õppisid kõike vajalikku, et tulevaste koduperenaise kohustustega toime tulla.

      Bioloogiaklassis said õpilased põhjalikult tundma õppida mitmesuguseid esemeid, mis tekitasid kindlasti paljudes okserefleksi. Koolile oli ostetud kümme putukapreparaati, havi, tuvi seedekanal, inimaju, paeluss, kuus härjasilmapreparaati, tibu arengumudel munas, sealoote arengumudel ning šimpansi ja rohepärdiku kolju.

      1932. aasta klassifotol seisavad teismeeas poisid, kes näevad välja kolmekümneaastastena. Kõigil on seljas ülikond nagu nende isadel, mõnel lisandub sellele vest, mõnel taskurätik rinnataskus. Tüdrukud on oma emade moodi. Ingmar Bergman jätab üpris hajameelse mulje, just nagu viibiks ta hoopis teises maailmas, kaugel kooli seinte vahelt väljas.

      Kui bioloogiaklass kohutas oma detailirikkusega, siis teismeeas noore jaoks leidus võimalusi avastada ka sama valdkonna meeldivamaid aspekte. Ingmar Bergman kandis selle eest isikupärasel viisil hoolt. Nooruki huviobjekt kandis nime Anna Lindberg, kes oli temaealine klassikaaslane, keda ta «Laterna magicas» üpris ebameeldivate sõnadega kirjeldab. Ta oli inetu, suurt kasvu ja paks tüdruk, tal olid suured rinnad, halb rüht, tohutud puusad ja õõtsuv taguots. Juuksed oli tuhkblondid, külje pealt lahku kammitud nagu poisil endalgi, ja lühikeseks lõigatud. Käed olid nurgelised, sõrmed lühikesed ja paksud, ta riietus halvasti. Tal oli tüdruku ja lasteseebi lõhn. Kuid ta oli nutikas, hakkaja ja lahke. Ja meeleldi kõigeks valmis. Nad olid sarnased, kaks üksildast ja iseäralikku kuju, kes endale koolikollektiivis kohta ei leidnud.

      Bergman ei olnud täiesti kogenematu, kuid ta suhted oma seksuaalsusega olid keerulised. Kõik algas sündmusest, mida ei saa nimetada muuks kui puhtaks vägivallaks. Vägivallatseja oli Bergmanite perekonnatuttav, keskealine lesk Alla Petréus. Ingmar Bergman ise oli kaheksa- või üheksa-aastane. Petréus võttis aktiivselt osa kiriku tööst ja kiriklas ajutiselt puhkenud epideemia tõttu pidi noor Ingmar elama mõne nädala tädi Alla suures juugendstiilis korteris Strandvägenil. Bergman kirjeldab teda tavapärasel mahlakal kombel ja tädi iseloomustus sarnaneb sellega, mille ta klassiõe Anna Lindbergi kohta andis. Tädi Alla oli mehelik, ta kandis pakse prille ja naeris nii, et suunurkadest nõrgus sülge.

      Tema hääl oli sügav ja ta lõhnas eksootiliselt. Tal oli ilus jume, soojad pruunid silmad ja pehmed käed, mis asusid peagi uurima poisi intiimseid kehaosi.

      Ühel õhtul pidi Bergman vanni minema. Toatüdruk lasi vanni täis ja nooruk astus sooja vette. Siis tuli vannituppa tädi Alla, seljas roheline supelmantel, mille ta kohe ära võttis. Ta tuli ihualasti vanni Ingmari kõrvale ja pesi ta selga. Siis võttis ta poisi käe, pistis selle oma reite vahele ja surus oma üska. Teise käega haaras ta nooruki peenisest, mis, nagu ta kirjutab, reageeris «hämmastunult ja loiult». Bergman näib detailide kirjeldamist nautivat. Ta jutustab, kuidas tädi Alla eesnaha ettevaatlikult tagasi tõmbas ja nühkis maha selle alla kogunenud valge olluse. «See kõik oli väga meeldiv ja üldse mitte pelutav. Ta hoidis mind oma tugevate pehmete reite vahel kinni ja ma lasin end vastu punnimata ja hirmu tundmata tugeva, peaaegu valu tekitava naudingu poole hellitada.» Sündmus ei tekitanud niisiis isegi täiskasvanud memuaarikirjutajale nähtavasti mitte vähimatki muret. Mälestus seksuaalsest debüüdist säilis mälus ja ta meenutas vannistseeni kui häbelikku, kuid naudingurikast ja alatasa korduvat kinoetendust. Nii sündis onanist Bergman ning oma seksuaalsuse avastamine kujunes tal mõistetamatuks, vaenulikuks ja piinarikkaks. Meditsiiniraamatust luges ta, et masturbatsiooni nimetatakse eneserüvetuseks – see toob endaga kaasa igasuguseid kohutavaid haigussümptomeid ja selle vastu tuleb kõigi vahenditega võidelda. Kuid ta jätkas enda rahuldamist samamoodi nagu paljud teised noorukid, naudinguga segatud hirmu adudes. Häbiväärne tegevus pidi jääma saladuseks ja siin kusagil hakkas kasvama vahemüür tema tõelise ja salajase elu vahel, muutudes peagi ületamatuks, kirjutab Bergman «Laterna magicas». Ta oli kõhn, käis pea norus, oli kergesti ärrituv ja pidevalt turris, sõimles ja karjus, teenis halbu hindeid ja «arvukalt kõrvakiile». Ta otsis pelgupaika kirjandusest, eeskätt Strindbergi «Abielu» novellidest, ent ka kinost ja kuninglikust draamateatrist.

      Kuid tagasi Anna Lindbergi juurde. Tädi Allaga juhtunust oli möödunud mõni aasta ja suhted klassikaaslasega arenesid kombekate õhtueineteni mõlema vanematekodus, kuni ühel päeval muutusid need saamatuteks, algul täies riietuses seksuaalseteks katsetusteks. Aluspüksid tõmbas Anna siiski jalast, poiss võttis ta süütuse ja tüdruk kohutas teda väitega, et ta saab nüüd lapse; arvatavasti ei olnud see tõsi.

      Nad nägid teineteist esimest korda alasti siis, kui olid juba üle poole aasta koos olnud. Kas Ingmar Bergman armastas teda? Ei. Ta kasutas Anna Lindbergi ära, kuid samas ka häbenes teda. Ta solvas ja lõi tüdrukut, kui pastorikodu surve väljapääsu nõudis. Anna lõi teda vastu ja nad leppisid taas. Tema elus – seal, kus ta elas ja hingas, kirjutab Bergman, ei olnud armastust. Kirjad, mida Ingmar Bergman oma vanematele kirjutas ja nendelt sai, olid täis vastastikust õrnust ja kiindumust hoolimata sellest, et Karin Bergmani päevikud kirjeldavad peagi nende suhet hoopis teisest küljest, kuid nooruk oli armastuse maitse unustanud. Ta ei armastanud mitte kedagi ega mitte midagi, Anna Lindbergi mitte põrmugi ja kõige vähem veel iseennast.

      Niisugust puberteedikriisi, kui nii võib öelda, nimetab Marianne Höök oma Bergmani biograafias aastaid kestnud verevarjutuseks. Nooruk elas ihade ja hajusate süümepiinade vines ning mässis end lõputusse valedevõrku, mis süü- ja häbitunnet veelgi lisasid. See, mida ta väljaspool koduseinu koges, sobis halvasti kokku vanemate reeglistikuga.

      Eemaletõrjutuse tunne tugevnes suvevaheaja kestel veelgi. Kui teised noored suplesid, mängisid tennist, kuulasid džässi, sõitsid mootorpaadiga ja tantsisid, seisis Ingmar Bergman kõrval ja vaatas pealt.

      Ingmar Bergmani leeritas 1934. aasta suvistelaupäeval tema isa. Ta oli pastori üks kõige armsamaid ja ärksaimaid leerilapsi ning Erik Bergman otsustas rääkida 12-aastasest Jeesusest, kes kasvas üles tarkuses ning armus jumala ja inimeste ees. Ta soovis, et pojale jääks sel viisil hea mälestus tolleaegsest isast. «Ingmari leeritamine oli meie viimane pidu Sophiahemmeti kiriklas. Mulle jääb see suvistepüha alatiseks meelde kui tavatult helge ja õnnis päev meie kõigi jaoks.»

      Erik Bergman igatses kirikuõpetaja ametikohta, soovitatavalt Stockholmist väljas. Kuid Karin Bergman laitis maha plaani naasta maale pastoraati ja manitses teda kannatlik olema. Võimalus avanes, kui Hedvig Eleonora koguduse kirikuõpetaja Josef Källander 1933. aasta mais ametist lahkus ja Erik Bergman proovijutlusele kutsuti.

      Bergman sai kirikuõpetaja valimistel ülekaaluka häälteenamuse ja näis juba, et asi on otsustatud. Kuid usuasjade minister Arthur Engberg oli lubanud ametikoha Gustaf Ankarile, Gustav Vasa koguduse abiõpetajale, keda oli soovitanud piiskop. Bergmani enda koguduse esindajad taotlesid nii ministrilt kui ka kuningalt endalt Bergmani ametisse nimetamist. Asi läks arutusele lossinõukogus, kus Engberg jäi kindlaks, et koha peab saama Ankar, kuningas aga ei nõustunud ja otsustamine lükati edasi. Kuningas helistas nõupärimiseks peapiiskop Erling Eidemile ja sai vastuseks: «Minu mõistus ütleb, et koha peab saama Ankar, kes on vana, aga südames olen Bergmani poolt.» Asi lükati lossinõukogus veel kord edasi. Engberg sepitses intriigi. Ta kavatses oodata seni, kuni kuningas Rivierasse sõidab, ja siis Ankari ametissenimetamise läbi suruda.

      Erik ja Karin Bergman sõitsid vahepeal Söderhamni, et pinevusest ja kuulujuttudest pääseda. Reedel, 12. jaanuaril 1934, kui nad parajasti hotelli hommikueinelauas istusid, tuli teener СКАЧАТЬ