Ingmar Bergman. Jutustus armastusest, seksist ja truudusetusest. Thomas Sjöberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ajal toimusid ettevalmistused Hitleri demonstratsiooniks skeptilisele maailmale – 1. augustil seisis ees Berliini suveolümpiamängude avamine. Natsid olid enne olümpiamänge kodus juba tublisti harjutanud. Veebruaris toimunud taliolümpiamängudel Garmisch-Partenkirchenis Baieris, mille avas füürer isiklikult, tulid sakslased võidetud kuld- ja hõbemedalite arvult teiseks. Neid alistas üksnes Norra, mille nad neli aastat hiljem nii või teisiti okupeerisid.

      Ingmar Bergmanil oli kaasas muudki peale lihtsa pagasi. Ta oli saanud korraliku annuse natsionaalsotsialistlikku propagandat nii pastorikodus kui ka koolis. Vend Dag oli üks natsionaalsotsialistliku partei asutajatest ja isa Erik hääletas valimistel korduvalt natsionaalsotsialistide poolt. Pastor luges pilalehte Söndagsnisse-Strix, mis avaldas Albert Engströmi antisemitistlikke karikatuure. Ingmar Bergmani ajalooõpetaja oli fanaatiliselt vaimustatud vanast Saksamaast, mille kultuuri austati paljudes Rootsi ringkondades, ja võimlemisõpetaja sõitis igal suvel ohvitseride kokkutulekule Baierisse. Koguduse kirikuõpetajate hulgas oli Ingmar Bergmani sõnutsi salanatse ja perekonna lähimad sõbrad avaldasid sooja poolehoidu natsliku Saksamaa vastu.

      «Täna öösel magasin kuus tundi (kell on praegu 7 varahommikul, meid kamandati üles kell 6). Tundub, nagu magaksid reisikorraldajad kogu aeg. Kõige eest kannavad hoolt sakslased,» raporteeris Ingmar Bergman koju.

      Ta oli saadetud Saksamaale niinimetatud Austauschkind’ina, vahetusõpilasena. See oli traditsioon, mis kujunes välja juba enne esimest maailmasõda, kui Saksa institutsioonid korraldasid oma koolilastele koolivaheajareise välismaale ning ühtlasi välismaa õpilaste viibimist Saksamaal. Pärast sõda oli riik kultuuriliselt isoleeritud ja kooliõpilaste vahetamine oli võimalik ainult Põhjamaadega, mille hulgas oli Rootsil eriseisund. 1930. aastatel muutus õpilasvahetus politiseerituks, sakslased pidasid seda üheks võimaluseks mõjutada üldist arvamust saksameelses suunas ja tegutseda Versailles’ rahu alandavate tingimuste vastu.

      Sakslaste pingutused olid Skandinaaviamaadele liiast ja nad loobusid koostööst – kõigepealt Taani, Norra ja Soome 1932, seejärel Rootsi 1933. Kuid sakslased ei andnud alla. Kaks natsi võtsid endale ülesande tõrkuvatele Põhjala riikidele vastu astuda. Need olid rootslane Malte Welin, terve rea natsionaalsotsialistlike organisatsioonide asutaja, Berliini ülikooli dotsent ja hiljem üks Norra riigireeturi Vidkun Quislingi töökaaslastest, ning tema kolleeg, saksa lehemees ja propagandist Paul Grassmann. Nad asutasid koos ühenduse «Uue Saksamaa Sõbrad», et tagada kooliõpilaste vahetuse jätkumine. Nad valisid Rootsi poolelt tööd juhtima Alfred Forsvalli, paremäärmusliku Manhemi ühenduse liikme.

      Polnud üllatus, et Saksamaal jäeti juudi lapsed vahetusprogrammist välja. See programm oli nüüd muutunud osaks võitlusest selle vastu, mida saksa pedagoog Hellwig pidas Rootsi pahempoolse ajakirjanduse hirmupropagandaks ja valelikuks kihutuskampaaniaks natsismi vastu.

      Vahetusprogramm muutus suureks agitatsiooniaparaadiks. Vanema generatsiooni mõjutamist peeti liiga raskeks ja seepärast keskenduti lastele. Kasutades ära saksa koolinoorte sugestiivset üleolekut oma välismaa eakaaslastest, tuli luua veel demokraatlikult juhitavate riikide rahvaste seas nii soodus suhtumine natsismi kui võimalik. Selles niinimetatud «rassisugulusdoktriinis» peeti eriliselt silmas rootslasi, raporteeris oma memos Rootsi välisministeeriumile Vilhelm Scharp, kes oli alates 1928. aastast rootsi keele õppejõud Berliini ülikoolis.

      Scharp, kes tänu oma kesksele seisundile võis natside võimuletuleku ja vahetusprogrammi mehhanismidega lähedalt tutvuda, väitis, et Austauschkind’ideks valitud rootsi noorte maailmavaadet mõjutati tugevalt. Neist said lihtsalt gigantse ajupesueksperimendi katsejänesed. Saksa korraldajad, kirjutas Scharp oma memos, mobiliseerisid väga suuri ressursse, et stimuleerida koolilaste «loomupärast võõrapärase imetlemise kalduvust» ja luua neis niiviisi ettekujutused, mida nad ei ole pärast koju naasmist võimelised kokku sobitama Rootsi kultuuris ja ühiskonnas valitsevate seisukohtadega.

      Sakslaste indoktrinatsioon oli rafineeritud. Üks antisemitistlikule propagandale iseloomulikke jooni oli meelitada noori lugema natslik-pornograafilist ja tugevalt juudivaenulikku lektüüri ajalehe Der Stürmer stiilis, mida andis välja paadunud nats Julius Streicher. Teravapilguline Scharp võis ka jutustada, et esines juhtumeid, kus rootsi koolilapsi mõjutati eriti konkreetse propagandaga, et kutsuda neis esile vastumeelsust teatud ajalehtede suhtes. 1934, kaks aastat enne Ingmar Bergmani saabumist, saatsid Hitlerjugendi esindajad Berliinis Stettiner Bahnhofi perroonil pidulikult teele paarkümmend rootsi koolinoort, kellele nad olid korraldanud kuuenädalase viibimise Saksamaal. Rootslasest reisikorraldaja kinnitas, et pärast kojujõudmist asuvad kõik osalejad tegutsema «rootsi-juudi» ajakirjanduses, eeskätt Svenska Dagbladetis avaldatavate Saksa-vastaste kirjutiste vastu. Scharp juhtis tähelepanu absurdsele väitele, et neist rootsi koolilastest, kes soovisid suvevaheaja kestel oma võõrkeeleoskust arendada, otsustas 95 protsenti natslikule Saksamaale reisida.

      Rongisõit Berliini ei olnud eriti lõbus. Ingmar Bergman tundis huvi, kas emal on ehk mingit aimu, millised kolmanda klassi vagunid Saksamaal välja näevad.

      Nende sisustus on täielikult puidust. Ma olen küll puidu vastu karastatud, aga nii jubedat puidumaitset, nagu ma reisi ajal tunda sain, ei ole ma varem tundnud. Muuseas, ma panin tähele, et tegin täieliku valekäigu, kui vahetasin vaid 30 krooni, aga kui vea avastasin, oli juba hilja midagi ette võtta. Kõige väiksemad summasid, mida siin vahetatakse, vahetavad pisikesed jõmpsikad. Neil on need summad tavaliselt vähemalt 25 krooni. Tavaline on 50 krooni. Aga seda viga ei saa enam parandada. Kes tahab siin raha vahetada, saab krooni eest ainult 66 penni. Kas mu jutt on liiga mustades värvides? See ei olnud nii mõeldud. Mulle meeldib siin. Siin valitseb üpris sümpaatne vaim. Sakslased on tohutu lahked, välja arvatud üks koleerik. Toit kõlbab süüa, kui sa seda enne prooviks ei maitse. Hommikueined on meil alati parimad. Piimašokolaad ja prantssaiad. Maja, milles elame, näeb välja nagu kontsentratsioonilaager. Magamissaalis oli 100 inimest, kes tegid öösel põrgulärmi. Aga sellega harjus ja siis ma magasin nagu nott. Nüüd tuleb buss ja algab rundfahrt. Kell üksteist on hommikusöök. Ilm on vastik. Noortel (eriti tüdrukutel) valutab kõht ja nad on unised. Palun vabandust, et mu kiri nii lohakas tuli. Aga ärge arvake, et ma teistele oma reisist kirjutada kavatsen. Teie olete esimesed, kes minust kuulevad. Poisu. PS. Sõidan homme kell 10.00 Berliinist ära.

      Ei ole eriti üllatav, et Ingmar Bergman tundis nähtavasti koonduslaagrites valitsevaid olusid. Seda mõistet hakati kasutama 20. sajandi alguses ja kindlasti oli koonduslaagreid mainitud ka Palmgreni segakooli ajalooõpikutes kui üht Euroopa koloniaalvõimude instrumenti Aafrika kohaliku elanikkonna ohjes hoidmiseks. Selles on õudne iroonia, et natsid avasid vaid mõni nädal hiljem ja üksnes mõnekümne kilomeetri kaugusel Saksamaa pealinnast põhjas esimese spetsiaalselt projekteeritud Sachsenhauseni laagri. See oli õigupoolest SS-laagrite prototüüp, mida hiljem gaasikambrite, hukkamisruumide ja krematooriumidega täiendades saadi SS-führeri Heinrich Himmleri sõnutsi «moodne, täielikult nüüdisaegne ja kergesti väljaehitatav koonduslaager».

      Ingmar Bergman oli nüüd teel teda võõrustava saksa maaperekonna juurde. Reis viis ta väikesesse Haina külla keset Saksamaad, küla asus Tüüringi liidumaal, mitte kaugel Goethe, Schilleri, Nietzsche, Liszti ja ka Hitleri Weimarist. Seal pidasid natsid 1926. aastal oma parteipäevi ja nüüd, kümme aastat hiljem, kavatses Saksamaa füürer noore Bergmani vaimustuseks kaunisse keskaegsesse linna tagasi pöörduda.

      Haina seevastu oli vaid täpike kaardil, kuid seal oli oma külavanem ja see asus viljakas kaunis looduses, avatud maastikul. Pisut eemale, külast põhja jäi Hainichi rahvuspark, ida poole lainetavad Fahner Höhe kõrgendikud ja lõunasse Thuringer Waldi mäeahelik.

      «Küla asus orus ja seda ümbritsesid jõukad asulad. Majade vahel lookles laisa vooluga sogane jõgi. Külas oli kohatult suur kirik, väljak, millel seisis sõjamonument, ja bussijaam,» meenutab Bergman «Laterna magicas». Ta kirjutab ka, et Siegfried ja Clara Haidil oli kuus poega ja kolm tütart, mis tegelikult ei olnud tõsi. Peres olid vennad Siegfried, Winfried, Johannes ja Berthold СКАЧАТЬ