Ingmar Bergman. Jutustus armastusest, seksist ja truudusetusest. Thomas Sjöberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sundinud ametisse nimetamisele alla kirjutama.

      Õnnitlusi muudkui voogas hotelli ja telefonid olid kuumad. Bergman tähistas rõõmsat päeva küünalde süütamisega väikesel jõulukuusel oma toas ja 84. psalmi lugemisega lauluraamatust. Nad veetsid koos veel mõne toreda päeva ja naasid siis Sophiahemmeti kiriklasse, mis oli täitunud lillede, telegrammide ja kirjadega. Hedvig Eleonora kiriku personal võttis kantseleis pastori vastu kirikukoori laulu, kõne ja suure valge sirelioksaga.

      Pikaleveninud võitluses saavutatud võidust jõudu kogunud ja Tema Majesteedilt isiklikult pidevalt toetust saades koges Erik Bergman uut eneseusu puhangut, mis andis ka eraelule hoogu juurde. Karin Bergmani kirjad emale on nüüd hoopis teises toonis: «Seejärel läksime jalutama, me tundsime end tõeliselt vabalt ja rõõmsalt», «Erik on väga rõõmus», «Meil kodus on kõik ikkagi korras ja mina olen tänulik», kirjutas ta abikaasa ametisse nimetamisele järgnevatel päevadel. Isegi Dag pidas end väga hästi ülal ja pärast eksamit oli ta klassi parimate seas. Isa Erik oli väga rahul ja ema Karin sisimas nii rahulik, et ta ei näinud mingit probleemi, kui vanem poeg kohtus järjekordse tüdrukuga nende hulgast, keda ta emale tutvustamas käis. «Ma ei tea, mitmes ta juba nende seas on, keda ma näinud olen, aga poiss väidab kindlalt, et nad on üksnes head sõbrad ja «mingeid jamasid ei ole». Ma ei taha talle mõistagi takistusi teha, et ta naissugu ohutul viisil tundma õppida saaks.» Ja Ingmar oli, nagu öeldud, «ergas, kraps poiss, kes tunneb kõige vastu huvi. Ta teeb kõike kaasa, näeb ja kuuleb kõike.»

      1934. aastal suri Anna Åkerblom 70 aasta vanuselt kopsupõletikku. Karin Bergman oli lõpuni tema juures, kuni algas köhahoog, ja siis kõlasid viimsed sõnad: «Ma enam ei jaksa.» Paar võpatust, hingetõmme ja kõik oli möödas.

      Pereisa uuele ametikohale asumise tõttu lahkus perekond Sophiahemmeti kiriklast ja kolis Hedvig Eleonora kirikule nii lähedale kui võimalik. Korter asus aadressil Storgatan 7 maja viimasel, neljandal korrusel. Akendest avanes vaade üle kirikuaia vanade kõrgete puude ja võimsale kolme kellaga kuplile. Suurim neist kelladest kaalus ligi viis tonni, see valati Helsingøris 1639 ja vaevalt 20 aastat hiljem võttis Carl Gustaf Wrangel selle taanlaste vastu sõdides sõjasaagiks. Kirikukellade helin käis Ingmar Bergmaniga kogu ta elu kaasas – algul kooliajal, meenutades talle siis tegemata jäänud kodutöid, hiljem paljudes tema filmides. Teismeeas nooruki ettekujutustes valitsevast maailmast tundus kirik üldse olevat võtnud üpris kohutava kuju. «Öösiti vahtis valgustatud kella numbrilaud tornis nagu kõikenägev silm akendest sisse,» kirjutab Marianne Höök oma Bergmani biograafias.

      Ingmar Bergmanile anti tuba, mille aknad avanesid Jungfrugatani ja tuntud kõrtsi Östermalmskällareni poole. See asus 18. sajandist pärinevas hoones ja ühe kvartali kaugusel rahvarohkest Östermalmstorgi väljakust. Kolimine andis teretulnud võimaluse liikumisvabadust suurendada – poiss sai omaette sissekäigu ja koolitee muutus lühemaks.

      Storgatanil asuvat kinnistut nimetati pastorimajaks, sest seal oli ka pastori kantselei ja mitu muud koguduse ruumi, pealegi elas seal veel kaks pastoriperet. Teisisõnu oli maja täis kirikurahvast, kellega sai nii ametialaselt kui ka privaatselt suhelda, ja sotsiaalne kontroll Bergmani üle tugevnes tema isikupärase integriteedi nõrgenemise arvel.

      Ingmar Bergman kirjeldab oma tolleaegseid mälestusi vanematest «Laterna magicas». Isa oli populaarne jutlustaja ja kui ta jumalateenistust pidas, oli kirik alati rahvast täis. Ta oli hoolas hingekarjane, kellel oli tavatult hea isikumälu. «Iga inimene, kellele ta armastusväärse tõsidusega tähelepanu osutas, tundis, et just teda on meeles peetud, just teda on välja valitud. Koos isaga tänaval kõndimine oli keeruline protseduur. Ta peatus pidevalt, teretas ja ajas juttu, nimetas inimesi nimepidi, tundis huvi nende laste, lapselaste ja sugulaste vastu.»

      Karin Bergman valitses ja juhatas suurt organisatsiooni, sest pastorikodu oli tavapäraselt kõigile avatud. Ta võttis osa koguduse tööst ning oli seltside ja heategevusorganisatsioonide hing. Ta oli pidevalt mehele toeks, osales esitlustel ja konverentsidel ning korraldas pidulikke eineid.

      Erik Bergman oli lõpuks välja jõudnud sinna, kuhu tahtis. Elu oli helge, ta süvenes täielikult oma töösse ning näis, et ta on õnnelik ja harmooniline. Järgnevatest aastatest said seni parimad tema elus ning ta tänas abikaasat abi ja toe eest.

      Nähtamatu tegelikkus oli teistsugune. Karin kirjutas oma salajases päevikus ja ka sõbrannale sellest, kuidas pastoriproua elu on tema jaoks piinarikas kohustus teiste ees ja et kannatlikkus argimuredes on ainus, mis aitab tal selguse ootuses vastu pidada. Ta keskendus tervikpildile, pastoripere kohustuste täitmisele, ja ei pööranud ühelegi pisiasjale tähelepanu. Kodurahu oli tema enda vabaduseigatsusest tähtsam.

      Kui Erik Bergman elas pastorina parajasti oma parimaid aastaid ja Karin Bergman veel igatses sisimas teistsugust elu, siis Ingmar Bergman mäletab seda aega kui väliselt laitmatut pilti headest perekonnasuhetest, kuid sisemiselt armetut ja konfliktidest lõhestatut. Uhkest kirikuõpetaja tiitlist hoolimata näis, et pärast Erik Bergmani viletsuspäevi adjunktina koguduse hierarhia madalaimal astmel ei ole palju muutunud, kui uskuda poja memuaare. Pastor kahtles jätkuvalt oma võimekuses, ta tundis enne jutlusi hirmu ja administratiivsed ülesanded rikkusid ta tuju. Ta oli närviline, ärritatud ja repressiivne, kahetsustunded vaheldusid ägedushoogudega ja ta haaras kinni igasugu pisiasjadest. Ta oli helide vastu ülitundlik – lapsed ei tohtinud vilistada, ja nad ei tohtinud ka käia, käed püksitaskus.

      Ema oli närviline ja unetu, ta võttis kangeid ravimeid, mis muutsid ta rahutuks ja kartlikuks. Karin Bergman, kirjutab tütar Margareta «Ängistuse lapses», ei olnud mitte lihtsalt oma kannatustes kinni, vaid ta süvendas neid ka ise. Ainult läbi kannatuste võis ta jõuda puhastuse ja halastuseni ning tõusta Kristusesse. Ta sundis iseennast halastamatult taga, nii nagu tema emagi enne teda.

      Need päevikud, kirjad, elulood ja biograafiad loovad pastoriperekonnast paiguti üpris kohutava pildi. Ehk on tervist säästev meeles pidada, et teismeeas nooruk Ingmar Bergman elas samal ajal täiesti tavalist elu.

      Ja nüüd algas tema elu esimene seiklus.

      Hitleri juures

      1936. aasta suvel reisis peagi 18-aastaseks saav Ingmar Bergman Östermalmstorgi ümbritsevast väikesest maailmast ja Hedvig Eleonora kogudusest Stockholmis sündmuste keskmesse, nagu urbaansemat ja rohkem arenenud Mandri-Euroopat oli tollal tavaks nimetada.

      Kui perekond Bergmanil oleks olnud rohkem rahalisi ressursse, saatnuks nad poja reisile pigem äsja avatud Stockholmi-Berliini lennukiga ja sel juhul oleks reis saanud alguse hiljuti avatud Bromma lennuväljalt ning kestnud vaid neli tundi. Nüüd aga pidi poeg sõitma rongiga ja selleks kulus mitu päeva.

      Rootsis, kust ta ajutiselt lahkus, moodustati Koduabiliste Seltside Koostöökomitee Hanna Grönvalli, pealinna teenijanaiste seltsi juhataja initsiatiivil. Haijby afäär avaldas parajasti kuningas Gustaf V-le survet. Riigipäeva kodanlik enamus oli otsustanud Rootsi kaitsevõimet tugevdada ja see põhjustas võimuloleva sotsiaaldemokraatliku valitsuse lagunemise.

      Kui Bergman juuni alguses Berliinis rongist väljus, oli noorukil seljataga unetu öö ja ta oli preisi ornungiga juba tutvuda jõudnud. «Häda ja viletsus,» kirjutas ta 12. juunil emale, «kuhu ma küll sattunud olen. Aga siin on lõbus. Kõike tehakse käskluste järgi. Toiduportsjonid on tohutud. Kõik on hiigelsuur. Eile viidi meid käsu korras lennujaama vaatama ja Gustav II Adolfi ettekannet kuulama, millest sai hoopis kiidukõne Hitlerile.»

      Kui Bergman Berliini saabus, oli Saksa füürer olnud 1933. aastast alates võimul. Kurikuulsa kristallööni jäi veel kaks aastat, kuid juutidevastased rünnakud toimusid juba täie hooga. Juutide ärisid boikoteeriti, nad kaotasid oma kodanikuõigused. Dachau koonduslaagris Müncheni lähistel orjastati ja mõrvati pärast diktaatori võimuletulekut süstemaatiliselt poliitilisi vastaseid, juute, kommuniste, homoseksuaale ja vaegureid. Kui СКАЧАТЬ