Härra sportlane Viljar Loor. Gunnar Press

Чтение книги онлайн.

      “Kalev 68 kapteni osavusest ja kavalusest võiks rääkida palju lugusid. Ühe neist jutustab tiitlite järgi Eesti kõigi aegade edukaim võrkpallur, olümpiavõitja ja maailmameister Viljar Loor.

      “Piilu oli tookord põhiliselt sidemängija ülesannetes. Nagu teada, oli ta vasakukäeline ja eriti osav vend, mina olin noor naga. Mäletan, et mängisime vist Valgevenega ja et mängust sõltus palju. Oli viies geim ja seis oli meie kasuks kas 14: 12 või umbes nii. Tundus juba kindel, et peaksime võitma, pall oli õhus ja kerkis ilusti võrgu kohale, Piilu hüppas ja imiteeris oma vasakuga lööki niivõrd hästi, et olin kindel – ta lööb. Vahtisin kõrval, suu lahti … kurat, ta tegi petet ja tõstis edasi mulle, mul aga olid jalad maas, ma polnud üldse valmis. Siis ehmatasin, jõudsin küll kikivarvastele tõusta ja lüüa, aga lõin auti.””

      ““Nii ei tohi mängida!” karjus Moskva treener ükskord Rostovis, kui Raig hakkas hüppeserviga (tollal!) punkte noppima ning isegi kohtunikud ei teadnud, mida teha, sest Raig näitas enneolematut: viskas palli otsajoone tagant kõrgele väljaku kohale õhku, spurtis piki piiri võrgule lähemale, hüppas küljejoone kõrvalt üles, lõi tugevalt palli ja maandus keset väljakut. Määrused polnud osanud midagi sellist ette näha. Efekt oli tohutu ja rahvas nõudis lisa: “Just nii peabki mängima!” Kohtunikud pidasid aru ja muidugi käskisid nad otsast alustada.”

      “Viljar Loor rõhutab, et võrreldes isegi tema aegadega on mängu ilu jäänud tänapäeval vähemaks, ammugi siis võrreldes 1968. aasta Kaleviga. “Aga selles asi ongi, et nupukus ja trikitamine enam ei aitaks, sest mäng on läinud ülimalt jõuliseks ja praegused mehed ei laseks ennast haneks tõmmata. Lisaks on nad niivõrd palju võimsamad! Sellega seoses üks näide minu liidu koondise aegadest. Käisime igal aastal Jaapanis mängimas. Jaapanlased olid meist lühemad, aga väga osavad, kombineerisid ja trikitasid hirmsasti, aga meie füüsiline jõud käis lihtsalt üle. Ega meiegi lollid olnud, et meid päris haneks oleks saanud tõmmata, panime neile lihtsalt bloki ette. Trikita palju tahad, toore jõuga blokk ette ja oligi kogu mäng!””

      Mida arvas Peet Raig tõusvast tähest Viljar Loorist?

      Piilu, Kalevi mängiva treeneri hinnang Sovetskaja Estonijas 1974: “Looriga töötamine on üksainus suur rahuldus. Ta on vastutulelik, aus, treenib alati mõnuga. Ka loodus õnnistas teda heldelt: kasv kahe meetri alla, suurepärane hüppevõime, harmooniliselt arenenud kehaehitus, suurepärane reaktsioon, pallitunnetus, liikuvus. Lisaks on Viljaril kolm hinnalist iseloomujoont: enesevalitsemine, mehisus ja täpsus, milleta minu arvates ei saa olla head võrkpallurit ja milleta pole võimalik raskes heitluses võiduni jõuda. On ka, mille kallal töötada. Ta mängib veel kaitses ebakindlalt, eksib servi vastuvõtul, ei aima blokis alati palli suunda, tal ei õnnestu alati edasitõste. Viljar teab oma puudujääke ja töötab nende likvideerimisel hoolsalt, ta mõistab ka, kui tähtis on spordis aega mitte käest lasta.”

      Kalle Kukk lisab aastal 2013: “Ma arvan, et Piilu ei hinnanud niivõrd mängijaid kui nende tegusid. Olen täiesti kindel, et ta kritiseeris Viljari pikkust arvestades tema bloki madalat kasutegurit. Piilu oli ise väga hea blokeerija, ta otsis hüppemomenti ja valis vastast jälgides hoolega kohta, kuhu käed lükata. Viljar hüppas oma varbaid vaadates või silmi kinni pigistades üles lootusega, et ju vastane ta bloki kuidagi üles leiab.”

      Peet Raigi kirev karjäär lõppes 1974. aastal, kui ta Olev Türni Spordilehe-artikli järel treeneripostilt lahkuma pidi. Kuke ja Kulle Raigi hinnangul oli Türn kirjutanud asjast, millest ta suurt ei teadnud.

      “Paraku haaras just Soome pinnal meeskonna treenerit Peet Raigi jäägitu lõõgastustahe. Hämmelduse ja häbiga pidid suvise navigatsioonihooaja avanud laevaga saabunud Eesti turistid Helsingi sadamas umbes tunni jooksul jälgima võrkpallimeeskonna kõikuva treeneri etteastet. Pehmel keelel lausutud sõprussõnad ei tunne värve ega piire.”

      Võiks arvata, et Türn oli kohal, aga ei olnud. Ka ei seleta ta, miks pidid “navigatsioonihooaja avajad” tund aega Raigi vahtima.

      “Piilu oli veidi võtnud, aga kindlasti polnud ta purjus. Tema suhtlemisstiil oli alati vaba ja talle meeldis jutule kätega hoogu anda,” kinnitab Kukk.

      “Nüüd on küll vist lõplikult selge, et Peet Raig esindusmeeskonna treenerina СКАЧАТЬ