Härra sportlane Viljar Loor. Gunnar Press
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Härra sportlane Viljar Loor - Gunnar Press страница 4
Название: Härra sportlane Viljar Loor
Автор: Gunnar Press
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949495689
isbn:
“Neile meeldis puu otsa ronida, suur tamm sauna taga oli lemmikpaik. Viljar sportis juba Moskvas, kui tegi vahel ettepaneku: “Kuule, Heldur, lähme puu otsa!” Läksidki. Ja üks tähtis pihlakas oli neil ka,” meenutab Harald. “Mina usun nende puude võimu, küllap Viljar oma jõu sealt saigi!”
Reet Made saatest ja raamatust kostab Viljari kirjeldus: “Kalal sai palju käidud. Kuna isa oli kirglik kalamees, õpetas ta meile selle asja selgeks ja süstis pisiku sisse. Me hakkasime juba nii väikselt kalal käima, et ise ei jaksanud veel aerutada. Ema võttis paadininast, marssis kõhuni vette ja viskas ankru sisse. Pani meid paika ja ise läks tagasi maja juurde. Ja siis me püüdsime mitu tundi ussi ja õngega ahvenaid. Kui juba suuremaks saime ja ise aerutasime, hakkasime spinningut loopima ja haugisid püüdma. Siis tuli ikka mõni paras purakas, tükk aega maadlesime, et ta üle parda tagasi vette ei hüppaks. Olime kalal kõhuli otsas ja igasugust nalja sai seal.”
“Veidi vanemana jõudis Viljar siia juba maikuus. Tal olid hinded nii head, et ei pidanud eksamitele minema. Eksamipäeval ta siis jalgrattaga saabus, käis järvel kalal, suuri hauge tõi. Magas öö siin ja sõitis hommikul linna tagasi,” räägib Harald.
Et vennad otsast otsani paid olnuks, seda Harald ja Maie ei väida. Harald jutustab: “Pakun, see oli 1960. aasta viimane õhtu … Poiste vanaema oli piimanõusse magusat õlut teinud, nõu seisis köögis pingil. Tulen kööki ja eks sa näe! Poisid istuvad nõu ees kopsikuga ja praalivad, et no ikka etem jook kui paljas vesi!”
Sporti proovisid poisid Saadjärvel muidugi ka, isa ehitas neile kaugushüppekasti ja kroketiväljaku, pani korvirõnga üles. Kui päristrenni aeg kätte jõudis, polnud enam võimalik kogu suve maal olla, laagrid tulid vahele. Ent ka maale ehitas isa korraliku postide ja võrguga platsi, kus ta algõpet jagas.
Saadjärve-kodu jäi Viljarile alatiseks hinge, ikka ja jälle, kõikide oma kaasadega jõudis ta siia.
“Kord jaanipäeval tuli Viljar pärast järjekordset Jaapani-reisi,” meenutab tädi Maie. “Rääkis, et Jaapan ängistab, maja majas kinni. Kepsles siin väikeste lastega ringi, mängis tagumist paari, hüppas üle tule, hüüdis, et see on elu kõige ilusam jaanipäev. Tungis raginal võssa, et tulle oksi tuua, ja naeris, et korralik möll läheb trenni pähe. Juba kuulsana tegi ta siin alati trenni ka, võimles, käis jooksmas. Aga näiteks mingit erisööki polnud talle kui tähtsale sportlasele iial vaja, sõi, mida teisedki. Kõige rohkem söödi sooja isesuitsutatud ahvenat.”
Teenekas Ülo Palk.
Esimene treener Ülo Palk, kahjuks korterita
Vendade Looride päristrenn algas siis, kui Tartu 7. keskkoolis, nüüdses Karlova gümnaasiumis õppinud Viljar kümme hakkas saama. Ta oli nii lasteaias kui ka esimeses-teises klassis kaaslastest pikem ja isa võrkpallimees, seega polnud ala valikus mingit kahtlust. Ema Elleni sõnul ei vaadanud keegi Viljarit korrakski sellise pilguga, et too võiks mõnele muule spordialale sattuda. Ka pool aastat suusatrenni oli Viljari jaoks üldkehaline ettevalmistus. Võrkpallist sai kiiresti ala, mida poiss millegi muu vastu poleks vahetanud.
Valdur Loor oli võrkpalli mänginud juba kooli- ja tehnikumipõlves ning pärast sõda Tartu ülikoolis, tollases TRÜ-s. 1947. aastal sai ta Eesti meistrivõistlustel hõbeda. Kirgast karjääri ei järgnenud, sest pöial olevat paigast käinud ja jäänud õiget ravi saamata kiratsema.
Ellen mäletab, et Viljari ilmseid eeldusi märkas Tartu laste ja noorte spordikooli treener Ülo Palk, kes öelnud vanale tuttavale Valdurile, et toogu poiss trenni. Heldur läinud lihtsalt vanemale vennale järele.
Ajakirjanduses vormus lugu Loori kõrgaastail keskeltläbi sedasi: “Esimene treener Ülo Palk märkas pikas, veel kandiliste liigutustega poisis juba esimesel kohtumisel võrkpalluri algeid. Trennis sai kohe selgeks, et poiss on ka kohusetundlik, töökas ja sõbralik. Ning peagi hakkasid võrkpalliringkondades liikuma jutud “Tartu tähest”.”
Kapten on kaaslastest mõnevõrra pikem.
Ülo Palk lükkab selle jutu ümber: “Ellen, vendade ema, töötas spordikoolis raamatupidajana. Mina käisin koole mööda poisse vaatamas ja Viljar jäi pikkusega silma. Ütlesin siis Ellenile, et toogu Viljar proovima, äkki talle meeldib. Ellen ütles, et olgu, Viljar tuleb, aga ainult tingimusel, kui ma Helduri ka võtan.
Viljari suuri eeldusi, kui pikkus kõrvale jätta, ei paistnud algul kusagilt. Pigem oli ta veidi uimane nagu pikad ikka. Hasarti polnud. Aga jah, ta arenes kiiresti ja sellele aitas Valdur kõvasti kaasa. Jagasin poistele suveks pallid, mis olid talvel viledaks taotud. Sügisel tuli need tagasi tuua, kas või ribadena. Loorid tõid selgelt puutumata palli ja seletasid, et isa oli neile palju korralikuma hankinud, nad harjutanud läbi suve sellega. Ja harjutanud olid nad oma Saadjärve-väljakul tõesti himuga, uue kooliaasta alates püsis pall alati tükk maad paremini sõrmede vahel.”
Ülo Palk sündis 1937. aastal Põltsamaal ja lõpetas sealsamas keskkooli. Abituriendina tuli ta Eesti koolinoorte spartakiaadil ja meistrivõistlustel kaugushüppes kullale, kuid Tartu ülikoolis pühendus võrkpallile ja võitis Eestis medaleid. Veel enne ülikooli lõpetamist hakkas Palk Tartu laste spordikoolis treeneritööd tegema.
“Viljariga tekkis peagi probleeme. Spordiarsti uuringutel selgus, et põlved on kiire kasvutempo jaoks nõrgad ja mõnda aega ei tohiks käiagi! Arutasime asja emaga. Kuivõrd oli selge, et koolis ja tänaval tuleb valulike põlvedega niikuinii kõndida, siis otsustasime, et jätkugu ka trenn, ainult et hüpeteta. Ju ta siis, kui hüpata ei tohtinud, hilisemaks nii vajaliku servivilumuse saigi,” räägib Palk.
“Esialgu edenes Viljar rohkem töökuse varal. Aga ta oli kohusetundlik nagu vendki, pealegi kontrollis ema mõlema trenniskäiku hoolega. Teistega need kaks eriti ei suhelnud, olid rohkem omavahel. Aga kui Viljari mäng avanema hakkas, muutus ta suhtlemisel aktiivsemaks. Viljari eeldused lõid täiega välja, kui mind enam Tartus polnud. Varem oli vaid selge, et poiss on tõusul ja lööb lähiaastail Eestis võrguesise puhtaks.”
Ülo Palgi Tartust lahkumise põhjus oli korterivajadus. Noorel spetsialistil tulnuks senisel töökohal veel tükk aega elamispinna järjekorras seista, kuid pere ootas esiklast.
“EPA-st ehk põllumajanduse akadeemiast pakuti 1966, et tule meile, saad kohe korteri! Mul oli spordikoolis juba hea punt, päris tublide 1951. aasta poiste kõrvale tõusid noorematena Loorid, korraks oli trennis ka tulevane kolmikhüppe olümpiavõitja Jaak Uudmäe. Kahju oli minna, aga polnud parata. Rääkisin oma õpilasele Taavo Veskile augu pähe, et ta meeskonna üle võtaks. Siis selgus, et EPA lihtsalt pettis mind selle korterijutuga, aga uus pakkumine tuli Viljandist.”
See oli 1968, kui Palk Viljandis tööle hakkas, korteri sai ja Viljandi võrkpalli tublisti edendas. Tema õpilane Andres Karu võitis juunioride EM-kulla. Looriga Tartus tehtud töö eest sai Palk olümpiakuldsel 1980. aastal, juba Tallinnas töötades, Eesti NSV teenelise treeneri tiitli.
“Aluse sain ikkagi Ülo Palgilt, tema õpetas selgeks võrkpalli A ja O,” jäi Viljar Loor ka kuulsana tänumeelseks.
Riias lätlasi võitmas.
Ülemisel СКАЧАТЬ