Härra sportlane Viljar Loor. Gunnar Press

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Taavo Veski

      Ülo Palgi lahkumine Tartust läks Viljar Loorile kõvasti hinge. Teenelise meistrina tosin aastat hiljem pihtis ta Sovetski Spordis: “See oli aeg, mil mind pilluti ühe treeneri juurest teise juurde nagu palli. Õpetajaid oli palju, aga kasu tõusis vähe. Seda hakkasin mõistma hiljem, kui püüdsin tehnikakonarustest vabaneda.”

      Ja Sporditähes 1998: “Kahjuks läks Ülo Palk ühel hetkel Tartust Viljandisse ja jäime treenerita. Kaks aastat käisime omapead trennis ja seetõttu tuli mitmeid tehnikavigu, hiljem ei suutnudki kõiki likvideerida. Alles Taavo Veski tulekuga oli meil taas oma treener.”

      Ukrainas sõduriaega teeninud Taavo Veski käis suvelõpul 1966 puhkusel ja kohtus treener Palgiga. Küllap siis Palk talle augu pähe rääkiski. Loorid ja teised võrgu juurde jäänud poisid võtsid teadet uue treeneri peatsest tulekust kui rõõmusõnumit ja pidasid 1967. aasta novembrini vastu.

      “Vaatasin allesjäänud üle, meelitasin mõned Ülo poisid ka tagasi ja otsisin paar tükki linna pealt juurde. Siis hakkasime pihta. Olin 1964. aastal ülikoolis kolm nädalat kehakultuuri õppinud, enne kui mind kolmeks aastaks sõjaväkke võeti. Võrkpallist teadsin just nii palju, kui Ülo mulle trennis nelja aastaga õpetanud oli, ei enamat. Võtsin kirjandust ette ja hakkasin tuupima, ülikool, kus ma kaugõppijana jätkasin, ei andnud ses plaanis midagi,” räägib Veski.

      “Tahtmist ja huvi jätkus, kuid loomulikult polnud must mingit laitmatute mänguelementide õpetajat ega kinnistajat, selles oli Viljaril küll õigus. Viljar ise oli oma vanuse kohta nii pikk, et tal polnud tehnikat vajagi: ajas käed üles ja blokk saigi valmis. Teistele poistele bloki õpetamine oli võimatu, sest nad ei ulatunud üle võrgu.

      Lugesin katkeid Tokyo olümpial võitnud Jaapani naiskonna treeneri Hirofumi Dajmatsu raamatust “Minu õpetuse järgi”, kuid ega ma suurt rohkem aru saanud, kui et treenida tuleb väga palju. Kuhugi me selle teadmisega ikka jõudsime, tänu Viljarile muidugi. Kui tema juba TSIK-is (Tallinna Spordiinternaatkool) oli, siis määras meie edukuse nimelt see, kas Viljar Eesti võistlusteks Tartu meeskonda lasti või mitte. Teised tunnistasid endale, et sõltuvad ühest mängijast. Viljar oli nagu täiskasvanu laste keskel, nii kogult, mõtlemiselt kui ka käitumiselt. Tingimused olid Tartus ju kehvakesed ning et siit kõrget lendu alustada, oli vaja erakordset andekust ja täielikult toetavat kodu.”

      “Treeningud toimusid põhiliselt Tartu 8. keskkoolis, kus spordisaal oli väike ja madal, hiljem samuti pisikese saaliga 7. keskkoolis. Mäletan Tallinna–Tartu linnavõistlust Kalevi spordihallis. Platsitunnetust oli raske leida, sest seinad olid lõpmata kaugel ja nagu pea tõstsid, nii väga heledad prožektorid pimestasid,” meenutab Ülo Palgi grupiga 1965. aastal liitunud Madis Reemann, praegune Hugo Treffneri gümnaasiumi füüsikaõpetaja. “Igal suvel käisime paarinädalases laagris: Räpinas, Vana-Otepääl, Tõrvas, Saaremaal, Võru-Kubijal, Haanjas. Seal tegime rohkem üldkehalist ettevalmistust, sest normaalset võrkpalliplatsi tavaliselt polnud.”

      Aastal 1968, kui Viljar Loor käis kaheksandas klassis ja oli 15-aastaseks saanud, jõudis Taavo Veski juhendatud Tartu LSK (laste spordikool) Eesti noortemeistrivõistluste finaalturniirile, mis peeti sügisesel koolivaheajal Pärnus. Kohalikud poisid lõid selle kinni ja nende liider, kevadel TSIK-i rivistuses liidu noortemeistriks tulnud Avo Tasane tunnistati parimaks mängijaks. Tartlased jäid ühe võiduga viimasele, kuuendale kohale, kuid Viljar Loor mahtus koos pärnaka Ülo Küti ja võrulase Einar Leesiga nende kolme hulka, keda Eesti spordikomitee võrkpalli vanemtreener Oleg Salundo Spordilehes esile tõstis.

      Spordilehe ülevaatele, mille kirjutas Aksel Randmer, langes au olla Viljar Loori sporditeed kajastava kodukausta esimene väljalõige. Sellele, et Loor õppis Tasasest kolm klassi tagapool, ei märganud Salundo ega Randmer tähelepanu juhtida.

      Vastne koolipoiss Viljar ja poolteist aastat noorem vend Heldur. Veel ei aimata, et selliseks nende pikkusevahe jääbki.

      Liiga väike väikevend

      “Mul on elus vedanud, juba kasvuga,” rääkis Viljar Loor kunagi Sovetski Spordis. “Kasvuta pole võrkpallis suurt teha. Näiteks mu nooremat venda fortuuna sedavõrd ei soosinud. Ta ei mängi võrkpalli minust halvemini. Üksvahe kaitses isegi vabariigi noortekoondise värve. Edasiliikumiseks, paraku, kasvu ei jätkunud.”

      “Arvan, et temast saanuks paremgi mängija kui Viljarist, olnuks kehalised näitajad võrdsed. Reaktsiooni poolest oli Heldur üle, suhtumine ja hingestatus olid võrdsed. Kui Viljar oli vanema vennana mõnes asjas eeskujuks, siis kohusetunnet, ma usun, jätkus Helduril rohkemgi. Algul juhtus vahel, et Viljar oli väsinud või veidi tülpinud ja lubanuks endale treeningu asemel kerge lõõgastuse, kuid Heldur oli kindel: igal juhul läheme! Jah, see 176 sentimeetrit, seda oli selgelt vähe. Võimalik, et Heldur sai isegi hingelise trauma – püüa mis sa püüad, nii palju ikka ei saa kui vend!” oli ema Ellen Helduri pärast mures.

      Emal oli kaua see lohutus, et kui Viljaril jäi kooli lõpetamisel kuldmedalist õige pisut puudu, siis Heldur toonud kulla majja!

      “Ei toonud, ma lõpetasin kooli kahe neljaga, need sain vene keeles ja eesti keele grammatikas. TPI-st sain kiitusega diplomi. Sõjalise algõpetuse tegin meelega neljale, et kaugele armeeteenistusse ei saadetaks,” tõrjub Heldur.

      Noorpõlves püsis Heldur Loor (paremal) kuulsa venna varjus. Kuid ta säilitas tervise ja mänguisu ning lööb senini veteranide seas kaasa. Suvest 2006 pärineval pildil osaleb Heldur paaris teise kunagise Eesti meistri Villu Vilbergiga Viljandi rannaturniiril.

      Ema aga kirub kadunud ämma.

      “Süüdistan mehe ema selles, et Heldur ala ei vahetanud! Kui oli juba selge, et ta võrkpallis läbi ei löö, olnuks mõistlik lauatennisesse minna. See oli Tartus heal järjel, Helduril oli kiirust ja osavust, ta võinuks kaugele jõuda. Valduri ema aga raius, et küll poiss kasvama hakkab. Teda uskudes mõjutas Valdur Heldurit võrkpallis jätkama.”

      Heldur, tõsi, ei mäleta lauatennisest muud, kui et ta seda laagrites pisut toksis.

      Peajagu pikema venna tuules suuremate poiste treeningule sattununa polnud Helduril kerge.

      “Sõrmed olid veel lödid, treener arvestas sellega ja mingeid harjutusi tegin omapead. Seda, et keegi väiksemat terroriseerinud oleks, ma küll ei mäleta. Minu meelest polnud ka Viljari kaitsvat kätt vaja, kõik said omavahel läbi. Klassis ma kõige väiksem polnud ja lootus ühel päeval vennale järele kasvada püsis tükk aega. Vast kümnendas klassis sain aru, et imet ei sünni ja liidu juunioride koondisse, kus Viljar mängis, pole mul asja. Mõnda aega rõhus see hinge, aga hirmsat põdemist küll polnud. See-eest jäid ju luud-liikmed võrkpallist lõhkumata ja veteranide seas olen kõva tegija!”

      Kodused sarjad niikuinii, kuid Heldur Loor on viimasel ajal veteranina mänginud kaugetes maades, nagu Austraalia ja USA, tulnud on medalidki.

      Eesti iseseisvuse taastamise aegu 1991 käisid Loorid veteranide mitteametlikul MM-il Argentinas. Eesti noorte veteranide meeskonda tulid veel Tarmo Viiding, Harri Rumm, Jaan Prass ja Aare Ruubel, ent peatuspaika, Buenos Airese eesti kirikusse jõuti viiekesi – lennukite segadustes oli Ruubel Moskvasse maha jäänud. Maailmamees Viljar helistas Soome tuttavale Tapio Kääntäle, et lennaku kohale, üks mees on puudu. Kääntä pakkis koti ja oligi mängude alguseks Buenos Aireses, hõimurahva lipu all. Veidi hiljem saabus ka Ruubel. Nii jõuti finaali, kus kaotati brasiillastele, ja saadi kaela hõbemedalid.

      Helduri noorpõlve jäid märkima liidu noorsoomängude hõbe ja СКАЧАТЬ