Härra sportlane Viljar Loor. Gunnar Press

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tal poistepedagoogina töötada pelgast medalihimust?

      “Pundil on tähelepanuväärne võime korraldada kollektiivset mängu. Ta koostab ka mitte millestki meeskonna. Päris keskpäraste võimetega noorukid, kelle teine treener silma pilgutamata maha kannaks, mängivad Raimund Aleksandrovitši juures tehnilist ja korralikku võrkpalli,” hindas Pundi vägevatest poistest ainsana maailma paremikus kanda kinnitanud Loor ajalehes Sovetski Sport 1979. aastal.

      “Tegi Pundi muud, mis ta tegi, aga ühes oli ta vaieldamatu proff. Ta sütitas tõelise noortetreenerina meeskonnavaimu. Meil lõõp kogu aeg käis, aga kedagi ei kiusatud, kõik toetasid kõiki,” lisab Loori klassivend Kaarel Kõrreveski.

      Pundi oli noorteklassi tulemuste saavutamisel parim, ent kui kaugele ta pilk ulatus, kui kaugele ta vaadata tahtiski?

      “Meil leidub noortetreenereid, kes on psühholoogina ja mängujuhina tugevad ning kellele hästi kokkumängiva meeskonna loomine on kõigiti jõukohane. Ja sellega siis muudkui võisteldakse, sõidetakse ühelt turniirilt teisele. Tehniline ettevalmistus jääb unarusse. Küsimus taandub ikka ühele – missuguse eesmärgiga noortetreener töötab, kas ta tahab ise vilju lõigata või peab pikemat plaani, teades juba ette, et sel juhul jääb tema enda nimi hiljem sageli hoopis nimetamata,” arutles Loor 1985. aastal Kehakultuuris.

      Kalle Kukk, samuti Pundi õpilane, ütleb kriitiliselt: “Ta oli organiseerija, koondas õpetajana poisid võrkpalli. 1958, näiteks, võttis liidu noorteturniirile kaasa lubatust vanemaid poisse valede dokumentidega, kas siis võistkonna tugevdamiseks või muudel eesmärkidel. Poisse pidime kutsuma valede nimedega. Õpetajana olevat ta öelnud, et kui käite korralikult trennis, saate füüsikas ja matemaatikas rahuldavad hinded kätte.”

      Kukke uskudes on seega klaar: Pundi tegeles hetkega, mitte Eesti võrkpalli tulevikuga. Aga trenni- ja õppetöövälised suhted poistega?

      “Tean mitut poissi, kelle elukäiku ta tugevalt mõjutas. Tema probleem oli see kindlasti. Kord olime Harjuoru võimlas trennis, kuhu ta oli alati korrektselt ilmunud. Helistas siis ja ütles, et ei tule. Saime varsti teada, et tal oli Tallinnas töötamine kohtuotsusega keelatud. Isikuprobleemid olid päevavalgel,” ütleb Kukk.

      Valeri Maksimov kirjutas seigast raamatus “Võrkpalli lugemik”: “Eemalviibijate silmis hämaratel põhjustel sunniti Pundi kuuekümnendal Tallinnast lahkuma. Kuus aastat veetis ta “asumisel” Kundas, kus töötas tsemenditehases insenerina, õpetas tehnikumis reaalaineid ja loomulikult ka võrkpalli. Need, kellel tema võimetest aimu oli, ei imestanud, kui Kunda noored võrkpallurid peagi Eestis medaleid koguma hakkasid, noortemeistriks ja koguni ametühingute üleliiduliseks meistriks krooniti.”

      Pundi kutsuti pealinna tagasi. Ta tuli ideerikkana ja sõlmis 2. internaatkooliga leppe koondada parimad noored võrkpallurid ühte, luua neile tingimused õppimise ja treenimise ühitamiseks. 1967. aastal liitus teisigi alasid, sündis Tallinna spordiinternaatkool.

      Nagu veider muinasjutt: karistuseks pagendusse, edukana tagasi kooli asutama ja selle õpilastega elukombeid muutmata töötama. Nalja ja uskumatusega pooleks Pundi asjadest ka räägitakse.

      “Treeneri ja õpetajana oli Pundi kõva, töökas, nõudlik. Sõitsime rongiga kuhugi Venemaale, astus äkki kupeesse, tõmbas taskust salvrätiku ja koostas sellele ülesande. Me protestisime, aga ta ei teinud kuulmagi. Lõpuks oli matemaatika kõigil korras. Pundi hoolitses, et poistel päris vaba aega poleks – et muidu kaovad veel pilgu alt ja hakkavad teda unustades tüdrukute vastu huvi tundma! Pidasime aastas 130–140 võistlusmängu, seda oli liiga palju. Teatrisse viis ta meid nii tihti, et kõik Tallinna lavade tükid olid nähtud," räägib Avo Tasane.

      Karin Pärtel, TSIK-i omaaegne õpilane ja õpetaja: “Meile, võrkpallitüdrukutele, oma ala poisid muidugi meeldisid. Aga ligineda me neile suurt ei julgenud, sest käibis rahvatarkus: kes Pundi nähes poissi vaatab, see füüsikas kahe saab. Siiski, tõsijutt, hämaratest tegudest muidugi teades austasime Pundit kui treenerit, õpetajat, kolleegi ja meeldivat inimest. Ta oli ikka väga vastuoluline!”

      Noppeid võiks tervikpildi üle aina enam imestades koguda siit ja sealt, neist inetumad ei viiks kuhugi. Loori karjääris olulistest inimestest rääkides ei pääse Pundist ometi üle ega ümber. Just tema juhatas suure võrkpalli lävepakuni, uskus sportlane ise.

      Euroopa juunioride meistrid Viljar Loor ja Avo Tasane ning nende teenekas treener Raimund Pundi.

      Avo Tasane, liivavööde ohver

      Kui Loor liidu juunioride koondisse jõudis, oli ligi kolm aastat vanem Avo Tasane ammu seal. Pärnakale võinuks 1971. aasta EM juba teine olla, kuid kaks hooaega varem tuli põlvevalu tõttu loobuda.

      “Olin hull treenija, tegin omapead lollusi, teadmatusest. Jooksin, iseõmmeldud paarikilosed liivavööd ümber keha. Ma ei saanud korvirõngast hüppelt kätte ja see vihastas mind hirmsal kombel – pakkisin liivavööd raskemaks. Saingi rõnga kätte, ju see näitas "noorsportlase tarkust"! Samal ajal nägin Viljari pikkust ja perspektiivi ning olin veendunud, et mina pean oma 186-sentimeetrise kasvu jõutrenniga kompenseerima – lisasin veel auru. Üks sõber leidis ajakirjandusest Ameerika korvpallurite hüppevõime tõstmise harjutused. Õige, peale! Karglesin sangpommidega seeriaid, kuni põlved olid sodid. Sinna mu võimalused jäid. Alles hiljem uurisin välja, et noorest peast ei tohi kehaliselt nii koormavaid harjutusi üldse teha,” kahetseb Tasane.

      “Viljar kehalist ettevalmistust liiga tõsiselt ei võtnud. Nagu ta hästi õppis ja eeskujulikult käitus, nii oli ta ka trennis alati kohal ja täitis treeneri nõudmised, ent vaevalt ta ise midagi lisaks tegi. Päris kindel ei saa selles muidugi olla, sest Viljar oli kinnine ega rääkinud oma asjust eriti. Viljariga oli pigem nii, et kui tal vähegi miskit viga oli, loobus ta ka võistlusmängudest – isegi siis, kui meeskond teda väga vajas. Tookord ajas see närvi, ka näiteks hilisem suurkuju Vjatšeslav Zaitsev, ise teibituna teisi aitamas, ei vaadanud sellist suhtumist hea pilguga.

      Tagantjärele usun, et Viljar talitas targalt, alalhoidlikult. Ta teadis, kuhu jõuda tahab. Maailmatasemele ta tervena jõudiski. Isegi 1979. aasta spartakiaadil, juba maailmameistrina, jäi Viljar viimasest matšist Ukrainaga kõrvale. Varem, enne kohtumist leningradlastega ütles ta, et ei mängiks, kui vastaste treener Platonov sellest oma järeldusi ei teeks. Liidu koondise matšidest ta niisama lihtsalt muidugi ei loobunud, need tähendasid ju eesmärki.

      Kui Viljar 1970. aastal juunioride koondisse jõudis, mängisime Riias meeste, ka liidu põhikoondise vastu. Tegime aukartust tundmata tõhusat koostööd, mina tõstsin ja tema ründas. Tappa me Piilult ja teistelt staaridelt muidugi saime, aga nägime, et liigume õiges suunas. Järgmisel, EM-i aastal valmistusin trennis palli vastu võtma, kui Madis Mõõk üle mu jala rullus. Jalg sai pahasti haiget. Platonov korraldas nii, et sain Moskvas kuulsa arsti juurde. Too arvas, et lõikust pole vaja, aga jättis mu mõneks ajaks haiglasse. Nii polnud ma Barcelonaks enam põhikuuikus.”

      On pakutud, et just aastal, kui Viljar Loor Eesti täismeeste ja maailma juunioride seas läbi lõi, lasi Avo Tasane liidu koondise tulevase tähtsidemängija Vjatšeslav Zaitsevi eest ära.

      “Võimalik, et mingil ajal olingi Zaitsevist pisut parem, kuid tollastele pehmetele kehavormidele vaatamata sai ta tänu hästi tundlikele näppudele väga heaks. Igatahes polnud mul kokkuvõttes oma põlvedega enam võimalust. Räägime parem Viljarist!

      Meeskond muutus kindlamaks, kui maailmaäss oli kõrval, ja võib-olla veel kindlamaks, kui teda polnud, ning vastutustunne kasvas, nagu juhtus tolles spartakiaadimängus Ukraina vastu. Viljar on üle aegade täht. Ta oli võimsam, paindlikum ja mitmekülgsem kui hiljem tõusnud Jüri Rohilaid, СКАЧАТЬ