Kaljo Kiisk. Andres Laasik

Чтение книги онлайн.

      Arvo Kruusement: “Kiisk oli nagu pehmem, tema tegi näitlejatega tööd, seal oli palju mitteprofessionaalseid näitlejaid. Nevežin oli nagu kõvema häälega – “motor” kamandas ikka tema. Selle viimase surve pani ikka tema peale…”

      Lisaks tegelaste loole oli filmil veel üks oluline tasapind – olustikuline. Jaan Ruus: “Žanriliselt on see film poliitiliselt varjundatud ekletika, ta on õppefilm tänapäeva noorsoo jaoks, missugusena nõukogude võim tahtis näha Eesti Vabariiki.” Kaadrid Laurisoode kodust või siis õues üles võetud stseenid, mis pidid justkui näitama kodanliku Eesti Vabariigi mandumist, olid samas tehtud mitmetähenduslikult. Peeter Linzbachi kujunduses oli näha “kodanluse diskreetset võlu”, mis jätab publikule võimaluse kujundada oma seisukoht kaadrisse kätketud tegelikkuse kohta.

      Ja kuigi kriitika suhtus “Juunikuu päevadesse” üldiselt heatahtlikult, noriti vaid pisiasjade kallal, toob suure pöörde Kaljo Kiisa loomingusse ikkagi ta järgmine töö, komöödia “Vallatud kurvid”, mis on teada-tuttav igale eestlasele, hoolimata selle esilinastumisest möödunud poolsajandist.

      Tegu pole mitte päris algupärase materjaliga. Enam-vähem sama süžeega on Leo Normeti ja Boris Kõrveri kirjutatud operett “Hermese kannul”, mis valmis aastal 1946, kuid jäi hoolimata ümbertegemistest etendamata – keegi võimukoridorides ei julgenud sellist lõbusat ja vallatut asja lubada. Tookord olid libreto autoriteks Dagmar Normet ja Ilmar Sikemäe. Dagmar Normet (stsenaariumi autor): “Alguses me tegime operetti, aga siis Boris Kõrver leidis, et see on sobiv materjal hoopis kinokomöödia jaoks ja siis me hakkasimegi tegema stsenaariumi.”13

      “Vallatud kurvid” ilmuvad stuudio huviorbiiti 1957. aasta alguses. Stsenaarium satub aga tohutusse kadalippu, on lausa ime, et käsikiri üldse filmiks sai. Esialgu saab stsenaariumile takistuseks, et ta pole algupärane. Stuudio direktori Danilovitši allkirjaga läheb 13. veebruaril 1957 autoritele Dagmar Normetile ja Sandor Sternile teele kiri, mis teatab, et “kuna Teie poolt esitatud libreto filmikomöödiale “Mis liig see liig” väga sarnaneb Teie kunagisele operetile “Hermese kannul”, mille kohta Teil oli leping Eesti NSV Kultuuriministeeriumi Kunstide Valitsusega, siis ei saa meie Teiega lepingut sõlmida. Vajame täiesti originaalseid teoseid”.

      Päriselt ei ole selge, miks toimub meelemuutus, ent 1958. aasta 3. detsembril arutab juba valmis käsikirja stuudio kunstinõukogu ja stsenaarium võetakse vastu tingimusel, et autorid teevad rea parandusi. Niisama lihtsalt asi siiski ei lähe. Sandor Stern (stsenaariumi kaasautor): “Meil olid head päevad ja halvad päevad. Head päevad olid need, kus meile öeldi, et me võime siiski oma stsenaariumi kallal edasi töötada, ja halvad päevad olid, kui öeldi, et jätke järele, sellest ei tule midagi välja, see on ebanõukogulik film, apoliitiline ja tal ei ole sügavust, korralik nõukogude komöödia peab ikka hästi tõsine olema…”

      Läheb mööda vaid mõni päev ja juba 29. detsembril arutab stuudio kunstinõukogu käsikirja uuesti. Istungi protokollist väljaloetav hinnang on hävitav.

      “Sm Dolinski: … Teame, et tõeliselt häid nõukogulikke kinokomöödiaid (on) vähe, kuid mulle näib, et käesolev stsenaarium ei anna võimalusi tüüpilise nõukoguliku komöödia loomiseks. Seda sobib filmida ükskõik millises kodanlikus riigis. …

      Sm Rummo: … Sm Dolinski oskas paremini välja ütelda need kahtlused, mis mulgi tekkisid… ... Praegu paistab veel rohkem välja kui eelmise kirjandusliku stsenaariumi lugemisel selle ideeline kergekaalulisus. [-]

      Sm Levin: Minu arvates praegu igatahes Tallinna kinostuudio ei peaks seda stsenaariumi võtma.”

      Stuudio kunstinõukogu protokoll räägib hirmu ja valvsuse õhkkonnast, mis Tallinnas neil aastatel valitses. Hruštšovi sula levis Läänemere kallastele väga pikkamööda. Ainukene, kes selgel sõnal käsikirja kaitseb, on Ants Eskola. Ebamugavasse olukorda sattunud stuudio direktor Nikolai Danilovitš, kes on ühtlasi ka kunstinõukogu esimees, lõpetab diskussiooni umbmäärase seisukohaga, et eks me vaata, mis me sellega teeme…

      Seltsimees Dolinskil oli õigus. “Vallatud kurvid” polnud tõesti nõukogulik teos, kuna see oli üks väheseid Tallinna kinostuudios töös olevatest filmistsenaariumidest, mis oli vaba kommunistliku ideoloogia survest. Selle oleks tõepoolest võinud lavastada ükskõik millises kapitalistlikus riigis. Aga lisaks sellele oli käsikiri ka tugev alusmaterjal filmile. Kui Kaljo Kiisk oma intervjuudes jõuab jutujärjega “Vallatute kurvide” ja selle stsenaariumini, poetab ta enamasti märkuse, et see stsenaarium oleks tugev materjal ka praegu.

      Ent rohkete süüdistuste osaliseks saanud käsikiri ei meeldinud mitte ainult Kiisale. Tallinnfilmi ümber tiirles Venemaa mees Juli Kun (mõnikord kohtab teda kirjanduses ka nimekujuga Julius Kuhn), kes oli operaatoriks Tallinna kinostuudios vändatud kostüümidraamale “Esimese järgu kapten”. Temagi näeb selles käsikirjas head alust filmile ja niisamuti võimalust tõusta režissööritoolile.

      “Ohtlike kurvide” võidusõitja Vaike (Terje Luik, ees keskel) koos oma naiskonna (Eve Kivi vasakul ja Iraida Generalova paremal) ning patroonidega, keda kehastavad Ants Eskola (vasakul servas) ja Rudolf Nuude (paremal servas).

      Halja Klaar (“Vallatute kurvide” kunstnik): “Juli Kun oli läbi ja lõhki vene intelligent kõige paremas tähenduses. Temas oli juudi, saksa ja iiri verd, oma emaga rääkis ta saksa keeles. Veel valdas ta hispaania ja inglise keelt. Talle meeldis Eesti ja talle meeldis siin töötada, nii et ta suutis ühel hetkel veidi rääkida ka eesti keelt, keeled hakkasid talle külge. Kui me tegime Mosfilmis “Vallatute kurvide” panoraamvarianti “Ohtlikud kurvid”, siis ma nägin, et tal oli seal suur autoriteet, temast peeti lugu.”

      Et “Vallatud kurvid” ikkagi töösse läks, peab Juli Kuni teeneks ka Õie Orav. “Juli Kun oli mees, kes oskas ennast koos õigete inimestega pildile saada. Ta sai väga hästi läbi näiteks Furtsevaga.” (Jekaterina Furtseva ei olnud “Vallatute kurvide” üle otsuse langetamisel küll veel Nõukogude Liidu kultuuriminister.)

      Koomiline koeraomanik (Voldemar Panso) ja Ants (Harijs Liepinš).

      Tallinna СКАЧАТЬ