Kaljo Kiisk. Andres Laasik

Чтение книги онлайн.

      Kaljo Kiisa kunagisel klassijuhatajal Liidia Veevol, kes pärast abiellumist kandis nime Käbin, oli traagiline elulugu. Nõukogude võimu saabumisel ta mees arreteeriti ja Liidia Käbin küüditati Siberisse. Kui ta kuuekümnendatel aastatel algatas oma rehabiliteerimise, öeldi talle ära, kuigi ta pidi kannatama mitte enda, vaid abikaasa “pattude” pärast. Kui Kaljo Kiisk 1983. aastal valiti Eesti NSV Ülemnõukogu saadikuks, võttis ta kohe ette asjaajamise – algatas oma kunagise klassijuhataja õigeksmõistmise. Nüüd läks see korda.

      Nii nagu tol ajal kombeks, olid ka koolides, kus Kaljo Kiisk käis, koorid ja neis sai kõvasti lauldud. Noore Kaljo Kiisa kunstihuvist räägivad säilinud lapsepõlvejoonistused, kust paistab välja oskus pildi läbi lugu jutustada, mis on suur väärtus filmitegemisel.

      Õige noorelt tuli Kaljo Kiisa ellu filmikunst. “Esimest korda käisin kinos Jõhvis. Sel päeval oli seal etendus sõjaväelastele. Meie majas elasid major Bormann ja kapten Vilberg. Jõhvi mõisas oli suur sõjaväeüksus, üks Põhja-Eesti suuremaid. Need kaks ohvitseri mind kinno kutsusidki. Mäletan, et saal oli sõdureid täis ja mind pandi algul ühe sõdurpoisi põlve peale. See oli Chaplini film. Aga milline nimelt, seda kahjuks enam ei mäleta. Mulje jäi aga vahva! Oli kohti, kus ma naerda ei osanud, vaatasin hämmeldunult ringi, kui teised naersid – no mis siin nüüd naljakat oli.” 24

      Virumaa väikesteski asulates sai ära näha tummfilmiajastu tippteosed. Aga ka helifilm polnud võõras ja mõni teos osutus siin eriti mõjusaks. “Olin hästi pisike poiss, kui nägin filmi “Dick ja Doff imedemaal” (Arvatavasti on tegu filmiga, mille originaalpealkiri on “Babes in Toyland”. See valmis 1934 ja linastati Euroopas aasta hiljem. Dicki ja Doffi nime all tunti Eestis Hollywoodi koomikutepaari – Stan Laurel ja Oliver Hardy. – A.L.). Pidin selle pärast peaaegu silmanägemisest ilma jääma. “Dickis ja Doffis” oli stseen, kus puupulk tuli osava löögiga hästi kaugele lennutada. Püüdsime seda järele teha, kuid minu sõber ja seltsimees virutas pulga asemel mulle vastu hambaid ja sellest on mul praegu arm huule peal. Sündmus ise jääb mulle aga eluks ajaks meelde kui näide, kuidas filmikunst massidele mõju võib avaldada.”25

      Aga mängu tuli ka teater ja sugugi mitte ainult saali poolt vaadatuna. Kaljo Kiisk: “Minu näitlejadebüüt oli, kui ma ei eksi, 12-aastasena, kui Draamateater käis “Erik IV ehk Talupoegade kuningaga” Vaivara rahvamajas mängimas. Toila mees Otto, kes oli tol ajal Draamateatri näitleja, tõi minu trupi ette, kuna teater lapsi kaasa ei tassinud. Mängisin kuningapoega ja ütlesin kaks sõna. Kuningas küsis: kas tahad välja minna? Mina vastasin: “Jah, isa.” Nii et minu lavatee hakkas ju siis 1938. aastast peale.”26

      “Toila mees Otto” oli Kaljo Kiisa hõimlane Kaarli Aluoja, kes kandis Karl Otto nime kuni eestistamiseni 1936. aastal.

      Kaljo teise klassi tunnistusel on niisamuti hinneteks vaid “väga head”. Ainult ühe õppeaine taga on esimesel poolaastal hinde asemel märge: “Võimlemisest vabastatud arsti tunnistuse põhjal.” Kidur tervis on asi, millest saab hea tahtmise ja pingutusega üle. Et see nii ka Kaljo Kiisaga juhtus, sellest räägib Eesti Talvespordiliidu poolt 7. oktoobril 1937 välja antud tunnistus: “Käesoleva ettenäitaja K. Kiisk on sooritanud suusatamismärgi katsed poiste klassis 1,5 km suusatamises tagajärjega 6.20 ja on õigustatud lunastama ning kandma vastavalt sooritusele eesti Talvespordiliidu suusatamismärki.” Huvi suusatamise vastu kinnitab ka üks teine tunnistus, mille järgi Kaljo Kiisk saavutas Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Sillamäe osakonna poolt korraldatud suusavõistlustel 28. jaanuaril 1940 kolmanda koha. Poolteist kilomeetrit sõitis viieteistaastane noormees välja ajaga 5 minutit 23 sekundit.

      Elsa ja Karl Kiisk.

      Suusatamise kõrval tegeles Kaljo Kiisk oma noorespõlves ka poksiga. Ja isegi korvpalliga, sest tolle aja korvpallitehnikates ei osatud veel mängijate kõrget kasvu hinnata. Hiljem oli ta Rakveres viimases gümnaasiumiklassis koguni korvpallimeeskonna kapten. Kaljo Kiisk pole kunagi turske välja näinud, ikka pigem kidur. Aga selles mehes oli tänu nooruses tehtud spordile kõvasti sitkust ja vastupidavust, nii füüsilist kui vaimset.

      Isa Karl ja poeg Kaljo Sillamäel.

      Kõva sportimine oli Konstantin Pätsi ajal kasvanud noorte seas au sees. See oli asi, milles avaldus isamaaline meelsus ja see ei läinud ühestki noorest inimesest mööda. Kaljo Kiisk: “Esimesest koolipäevast alates oli riigi aastapäev minu jaoks olemas, seda rõhutasid nii isa ja ema kui ka õpetajad. Iseseisvuspäev oli ühiskondlikult kõrgemal tasemel väärtustatud. Sellel tähtpäeval oli selge ja sisuline mõte.”27

      Riigikogu liikmed kuuluvad igasugu ühendustesse. Enamasti on need sõprusühendused mõne teise riigi parlamendiga, mis võimaldab kenasti teineteisel külas käia. 1995. aastal parlamenti valituna astus Kaljo Kiisk aga kohe hoopis Riigikogu skautliku ühenduse liikmeks, mis oli tol hetkel uus asi – ühenduse esimene istung peeti 21. märtsil 1995. Kaljo Kiisa jaoks ei olnud selles midagi võõrast või tehtut, oli ju tegu endise noorkotkaga. Salgaülemaks tõusmist kinnitas tärn rinnas, nii on ta jäädvustatud skaudivormis noorpõlvefotol. Kindlasti oli tal skaudivormi vasakule käele kinnitatud ka rida märke, mis tähistasid ühel või teisel erialal omandatud oskusi. Hiljem on ta usutlustes tunnistanud, et tunneb ennast metsas alati koduselt ega karda seal viibida ei päeval ega öösel. Kas ei ole selles jälgi skaudina omandatud oskustest ja vaprusest? Kasvas ta ju üles Pätsi ajal, kui rahvuslikku kasvatusse kuulusid skautlus ja isamaaline vaim.

СКАЧАТЬ