Kaljo Kiisk. Andres Laasik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ilmuv kriitika pole sama heatahtlik kui stuudio kunstinõukogu. Ettevaatlikul moel lammutab Endel Link oma arvustuses filmi stsenaariumi maatasa. “On tõesti kahju, et ka see uus film ei näita mingit edasiminekut meie kinokunsti arenguteel,” võtab tollal noor retsensent kokku Eesti esimese oma mängufilmi saavutused.7

      Kommunistliku partei manipuleeritavas ajakirjanduses on aga tähelepanuväärne üks teine kirjutis. Noorte Hääl avaldab lugejakirja, mille on toimetusse saatnud Tartu ülikooli üliõpilane Õ. Timmi. “Niipea aga, kui ekraanile ilmusid inimesed, segunes sellesse ülevasse muljesse midagi võõrast, häirivat, mida esimesel hetkel ei osanud seletadagi. Varsti aga, sündmuste arenedes, tekkis tahtmatult küsimus: kas siis nõnda käituvad ja kõnelevad inimesed elus? Ei, elus niimoodi ei ole! Ja see mulje jäi püsima filmi lõpuni.”

      Hääl rahva hulgast on oma nõudmistes karmim kui retsensendid: “…püstitatud probleemide ähmasus ja lahendamata jätmine – need on ainult mõningad filmi “Jahid merel” iseloomustavad jooned, kuid nendest piisab küsimuseks: “Seltsimehed filmi autorid ja kinostuudio töötajad! Kes lubab teil mõnitada rahva maitse ja nõudmiste üle?””8

      Filmi “Jahid merel” valmimise ja rahva ette jõudmise lugu räägib huvitaval ja dramaatilisel moel ühiskonnas toimunud muutustest. Autorid asusid stsenaariumi kirjutama ajal, mil Rahvaste Suur Juht oli veel elus. Ja mitte miski ei ennustanud stalinliku päikese loojumist. Ent 1956. aasta künnisel see filmiks realiseerunud stalinistlik stsenaarium enam inimesi ei rahulda. Mis veel tähtsam, nad julgevad oma rahulolematust ka väljendada.

      1955. aasta detsembris läheb Kaljo Kiisk puhkusele. Ja kui ta 2. jaanuaril puhkuselt stuudiosse naaseb, tal enam filmiga “Jahid merel” tegemist teha ei tule. 1956. aasta jaanuaris tehakse filmi venekeelse variandi jaoks täiendavaid võtteid Leningradis, kuid juba ilma Kiisata. Aga stuudioski jätkub võimetekohast tööd. Kinostuudio dubleerib pidevalt filme eesti keelde ja Kiisk juhendab jaanuaris dublaaži filmile “Hoidke laste tervist”, aprillis filmile “Meri kutsub”.

      Nende kahe dublaažitöö vahepeal toimub aga üks tähtis sõit, mida Kaljo Kiisk on tagantjärele kõvasti väärtustanud. 11. veebruaril 1956 annab Tallinna kinostuudio direktor Nikolai Danilovitš välja käskkirja, millega lähetab kuuks ajaks Leningradi kaks meest – operaator Vladimir Parveli ja režissöör Kaljo Kiisa. Põhjusena on käskkirjas märgitud vene kantseliidist pärit mõiste “kvalifikatsiooni tõstmine”.

      Selle paberi järgi viibis Kaljo Kiisk 11. veebruarist 10. märtsini Nõukogude Liidu suuruselt ja tähtsuselt teises filmitootmise ettevõttes Lenfilmis, et võtta õppust filmide tegemise kunsti alal. See kuu aega oligi Kaljo Kiisa kogu filmikunstiülikool. Kiisk ja Parvel käisid läbi Lenfilmi tohutud ja tolle aja kohta moodsad tootmisüksused, tutvusid filmitegemise masinavärgi ja inimestega, kes seda tööd tegid. Kuid tähtsaim oli isiklik kontakt – Kaljo Kiisk sattus kokku filmilavastaja Jossif Heifitsiga, keda ta on korduvalt nimetanud oma õpetajaks.

      Jossif Heifits oli Kaljo Kiisaga kohtumise hetkeks saanud juba elavaks klassikuks. Ta oli teinud sellised vene filmikunstis olulised teosed nagu “Baltikumi saadik” (Deputat Baltiki, 1937) ja “Valitsuse liige” (Tšlen pravitelstva, 1940). Mees oli kahekordne Stalini preemia laureaat, tema filmid olid hästi tuntud ka välismaal, kahel korral oli tema loodud teos Cannes’i festivali võitlustules: 1954. aastal film “Suur pere” ja 1960 Tšehhovi-ekraniseering “Daam koerakesega”. Siis, kui Kaljo Kiisk Heifitsit Lenfilmis kohtas, oli too just lõpetanud filmi “Rumjantsevi lugu” (Delo Rumjantseva, 1955), milles kõrvalrolli mängis Ants Eskola.

      On ülimalt loomulik, et Kaljo Kiisal tekkis Jossif Heifitsiga loominguline side, sest mõlemad esindavad filmilavastaja tüüpi, kelle põhitähelepanu keskendub näitlejale. Nende filmidele on omased sügavad rollikäsitlused ja sealtkaudu kumav humanistlik sõnum. Heifitsi teeneks loetakse, et vene filmikunstis leidsid endale põnevate rollidega väärika koha sellised näitlejad nagu Aleksei Batalov, Anatoli Papanov, Oleg Dal, Vladimir Võssotski ja Ljudmila Maksakova, kes muutsid uutes teostes varasemate, Stalini-aegsete filmide superkangelaste tüpaaži inimlikumaks. Heifitsi filmides, mis on tehtud Hruštšovi ajal ja hiljemgi, kerkivad esile uut laadi tegelased – tavaline inimene meie hulgast, naaber kõrvalmajast, mis aga veelgi olulisem – intellektuaalid rahva seast, kui räägime ennekõike Dalist, Batalovist ja Võssotskist. Heifits oli oma loomingus poliitiliselt paindlik. Kui ta karjääri alguse suured filmid esindasid stalinlikku võimutruudust, siis ühiskonnaolude leevenedes tegi ta hoopis teistsugust filmi, sealhulgas ekraniseeris palju vene klassikat.

      Kiisa usalduslik vahekord Heifitsiga säilis aastakümneid. Sellest annavad kinnitust Jossif Heifitsi kirjad – neid pole küll palju – Kaljo Kiisa arhiivis. Kiri 27. maist 1983 tunnistab sedagi, et üheskoos aeti loomingulisi asju. Selle postskriptumis on lause: “Kaljo, kui vajad Liidult mingisugust paberit asjaajamise jaoks, saadan viivitamata.” Jutt on ilmselt Moskva Kinoliidust. Mis asjaajamisest jutt, seda kiri ei täpsusta. Küll aga mainib Heifits telefonivestlust, milles tõenäoliselt probleemist räägiti.

      Ent enesetäiendamise võimalust ei paku Tallinna kinostuudio ja selle peadirektor Danilovitš kauaks. 16. mail alustab stuudio uue mängufilmiga, mis kannab tööpealkirja “Järsul kurvil”. Selle teiseks režissööriks on määratud ka Kaljo Kiisk. Seekord on ta filmistuudio oma mehe Aleksandr Mandrõkini käealune.

      Stsenaarium “Järsul kurvil” pärineb Ants Saarelt ja on kaasajaaineline. See on Kaljo Kiisa ja Ants Saare koostöö alguseks. Hiljem lavastab Kiisk juba iseseisvalt Saare käsikirja järgi “Jäljed” ja “Me olime kaheksateistkümneaastased”. Ent hoolimata Kaljo Kiisa ja Ants Saare loomingulisest seotusest, on märke, mis lubavad oletada, et Kiisk tahtis ennast sellest tööst distantseerida. Filmi “Pöördel” (nii oli filmi hilisem pealkiri) pole mainitud Kaljo Kiisa 70 aasta juubeliks koostatud filmograafias. Toetudes Kaljo Kiisa arvamusele, jättis Õie Orav teoses “Tallinnfilmi mängufilmid” Kiisa teadlikult välja “Pöördel” võttegrupi nimekirjast, patustades sel viisil faktide vastu – Kiisk on nimetatud režisööriks nii filmi tiitrites kui montaažilehel.

      Filmi “Pöördel” noored kolhoosielu tõstjad Raivo Kotkas (Gunnar Kilgas) ja Salme (Ellen Kaarma).

      Isiklikus arhiivis asuvas loometegevuse ankeedis toob Kiisk filmi “Pöördel” küll ära, kuid teeb seejuures märkuse “jäi pooleli”. Mis on ka tõsi, sest filmi võtted, mis algavad 1956. aasta suvel, venivad ridamisi juhtunud õnnetuste tõttu järgmise aasta sügiseni. 1957. aasta suvel aga alustab Kaljo Kiisk tööd juba järgmise filmi juures, ta on teine režissöör “Juunikuu päevades”. Nii et vormiline põhjus distantseeruda on täiesti olemas.

      Usin ja edumeelne Raivo keset rahvast, keda ta helgele teele juhtida püüdis.

      Filmi “Pöördel” võtted algavad esialgu kenasti. Lembit Anton (mängis filmis klubijuhataja rolli): “Näitlejad aeti kell seitse üles, me elasime põhiliselt Viljandi hotellis. Või kui hotellis polnud, toodi Tallinna Draamateatrist ja teistest teatritest autodega kohale. Näitlejad toodi kohale kaheksaks, sõime kõhud täis – kella üheksaks pidime olema võtteplatsil. Oli ilm kuidas oli, meie, näitlejad, olime kõik seal. Filmi juhtkonnast polnud veel kedagi. Kell üksteist hakkasid ilmuma tehnikamehed. Kõigepealt tulid elektrimehed, kes panid kopsikud üles. Siis poole kaheteistkümne paiku tulid operaatorid, hakkasid kaameraid seadma. Kella kaheteistkümne paiku ilmus Mandrõkin. Mandrõkin ütles: “Nu tšto sevodnja budem snimat?” (mida hakkame täna filmima) ja sügas ennast kõrva tagant.”9

      Kaljo СКАЧАТЬ