Kaljo Kiisk. Andres Laasik

Чтение книги онлайн.

      Stsenaarium oli hoiakute poolest jäigalt selge, sügavama tõlgendamise ruumi oli napilt. Peategelast mänginud Gunnar Kilgas: “Ma olin ikka üks väga puhas ja aus kommunismiidee kandja. Vastas olid mul pahad endised kulakud, joodikud ja päris reaktsionäärid, kes tahtsid kolhoosikorda põhja lasta.”

      Ent väga hea näitlejate seltskond elas hoolimata õnnetust tootmisest võtete ajal sõbralikult lõbusat elu. “Pöördel” on film, kus teevad kõrvalosas kaasa sellised legendaarsed näitlejad nagu Betty Kuuskemaa ja Ruts Bauman, kes olid võtteperioodil seltskonna hingeks. Hoolimata küündimatust käsikirjast andsid näitlejad endast parima. Gunnar Kilgas: “Eskola oli muidugi nii nagu teatrinäitlejana ka filminäitlejana ääretult orgaaniline ja loomulik, seetõttu ma vastasmängijana imetlesin tema vaba ja loomulikku esinemist kaamera ees. Temas ei tundunud ei mingit närvi ega kangestumist, kui see käsklus “kaamera!” käis, ta improviseeris vabalt.”

      Lembit Anton: “See oli üks toredamaid filmigruppe: režissöör Mandrõkin oli üks rahvalik tore mees. Ta ei pressinud ennast kunagi peale, lasi näitlejal vabalt teha ja ei olnud distsipliini suhtes hirmus karm. Hea filmi teeb ikka hea režissöör, aga Mandrõkin ikka ei olnud režissöör. Ta oli filmi seadja, ajas inimesed kokku. Ta ei suutnud näitlejale ühtegi asjalikku märkust teha.”

      Aga kes siis filmi tegi? Selle kohta on oma versioon peategelast kehastanud Gunnar Kilgasel. “Mandrõkin põhiliselt kõndis mööda võtteplatsi, pani muidugi paika kaadrid, ta oli ka teatava vilumusega mees. See, kes tegeles näitleja osade analüüsiga, psühholoogiaga, nii palju kui selles filmis psühholoogiat oli, selle küljega tegeles Kaljo Kiisk.”

      Muide, Kaljo Kiisk pole sugugi ainuke, kes end meelsasti filmist distantseeriks. Sama arvas ka peategelase rolli mänginud näitleja. “Hirmuga vaatan mõnikord, ega teda nende vanade filmide kavas ole… Õnneks mitte.”10

      “Pöördel” esilinastus hilinemiste tõttu umbes samal ajal, kui märksa hiljem võttesse läinud “Juunikuu päevad”. Seetõttu kippus kriitika neid võrdlema ja oli üsna armutu Saare ja Mandrõkini loomingu suhtes, pealkirjadeski nimetati uus kolhoosikorda kujutav film ebaõnnestumiseks. Juba tollasele kriitikale oli selge, et “Pöördel” on kokku konstrueeritud muinasjutt, mitte lugu, kus on kohta elu- ja kunstitõel. Selle ütleb välja tollal noore kirjandusloolasena filmikriitikat harrastav Oskar Kruus: “Ometi peaks selge olema, et nii nagu kolhoosi ei saa ühe aastaga täiesti laostada, nii ei saa seda paari kuuga ka üles viia. Juba ainuüksi põllumajanduse sõltuvus taimede vegetatsiooniperioodist ei võimalda võtta nii järske kurve.”11

      “Juunikuu päevade” võtted. Noori peategelasi Ritat (Eha Sikk, vasakul) ja Peetrit (Rein Mikk) juhendavad kaaslavastajad Viktor Nevežin ja Kaljo Kiisk, kaamera taga Semjon Školnikov.

      Kaljo Kiisk oli oma filmimehekarjääri päris alguses teinud kaks tööd teise režissöörina ja mõlemal korral langes ta kaela suurem töökoorem ja ka vastutus, kui oleks oodanud lepinguga seatud tavapärasest tööjaotusest võtteplatsil. Aga eesti mängufilmi tegemine oli nii noor, et mingeid kindlaid tavasid ei olnud veel välja kujunenud. Vaadates Tallinna kinostuudio pabereid, võib vaid imestada, kuhu kõikjale pidi jõudma noor mees, kes oli tulnud filmi, õhukeseks pagasiks vaid näitleja- ja näitejuhikogemus Draamateatrist. Kiisa allkiri on paberitel, millega tunnistati sobivaks dekoratsioonid ja muusika, rääkimata näitlejate juhendamise sisulisest tööst, mida tuli teha ihuüksi. Kas see ühele poole kaldu töökoorem oli õiglane, kui arvestada, et tähtsa näoga võtteplatsil ringikäimist tasustati märksa heldemalt kui tohutut töörügamist, mis asjad sisuliselt paika pani? Võime ainult aimata, mis Kaljo Kiisa hinges toimus – on ju kunstnik eriti hell silme ees laiutava ebaõigluse suhtes. Aga tollal mingit kaebamist ei olnud. Tööjaotusest ja vastutusest pole stuudios juttu, kui uskuda seal peetud koosolekute protokolle. Ega ka kodus. “Kaljo ei toonud oma töömuresid koju. Me ei rääkinud sellest,” ütles abikaasa Siisi Kiisk. Paar krõbedamat väljendit on režissööride-gastrolööride aadressil läinud Kiisa suust käiku alles hilisminevikus, aastakümneid hiljem.

      “Juunikuu päevade” kapitalistlikud haid Saarmann (Paul Ruubel) ja Kipper (Konstantin Kald).

      Oma järgmise tööga filmis “Juunikuu päevad” tõuseb Kaljo Kiisk kaaslavastajaks, see teos valmib tal kahasse Viktor Nevežiniga. Töö Georg Ormi stsenaariumiga algas väga lootusrikkalt, oli see ju saanud üle terve Nõukogude Liidu korraldatud stsenaariumide võistlusel auhinnalise koha. Arvo Kruusement: “Kui see stsenaarium ilmus, siis oli küllalt elevust selle ümber. Et on tulnud selline hea stsenaarium, tänapäevane stsenaarium, mis kajastab seda ja teist… Siis räägiti ka seda, et kirjanikud ei saa stsenaariumiga hakkama, hoopis insener tegi selle ära.”12 Tegemist on tõepoolest inseneriga, Georg Orm tegi “Juunikuu päevade” kirjutamise ajal põhitööd suure tehase tehnilises juhtkonnas ja kirjutamisest saab tema puhul rääkida kui harrastusest. Veel on ta kirjutanud näitemänge.

      Tõde kunstis on suhteline. Kui 1957. aastal tundus “Juunikuu päevade” käsikiri värske ja avastuslikuna, siis tänapäeval torkavad silma selle kehvasti maskeeritud ideoloogilised traagelniidid. Filmi kaasajaline raamjutustus viib tegevuse kolmekümnendate aastate Eesti Vabariiki, kus vaadeldakse töösturite Laurisoode perekonnas ja tehases toimuvat. Perekonnas СКАЧАТЬ