Kaljo Kiisk. Andres Laasik

Чтение книги онлайн.

      A. Saar kui soovitaja kõneles K. Kiisast kui printsipiaalsest seltsimehest kõigi ideelis-kunstiliste küsimuste lahendamisel. Tal on kaastöölistega hea läbisaamine ja ta oskab hästi juhtida oma töölõiku.

      J. Rozenthal kui soovitaja iseloomustas K. Kiiska tööka ja kohusetundliku lavastajana, keda Tallinna filmistuudios tuntakse juba seitse aastat.

      L. Remmelgas toetas eelkõnelejate poolt tehtud ettepanekut võtta K. Kiisk NLKP liikmekandidaadiks.

      Otsustati Kaljo Karli p. Kiisk võtta NLKP liikmekandidaadiks. Poolt hääletasid 24 NLKP liiget, vastuhääli ja erapooletuid ei olnud.”

      Nagu näha, olid Kaljo Kiisa kommunistiks saamise häälekateks pooldajateks kõik Tallinnfilmi mõjuvõimsad isikud. Erandi moodustasid dokumentalistid Semjon Školnikov ja Vitali Gorbunov, kelle hääl pääses sagedasti maksvusele nii stuudio kunstinõukogus kui ka parteiorganisatsioonis, kus langetati niisamamoodi filmitegemise seisukohast tähtsaid otsuseid. Aga vastu ei hääletanud nemadki.

      Mis aga puutub sellesse, et Kaljo Kiisk pääses ilma parteipiletita Eesti filmirahvast esindava organisatsiooni etteotsa, siis siingi võis olla tegu juhusega. Kui vaadata asutamiskongressi-aegseid Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee Büroo ja sekretariaadi pabereid, siis Kinematografistide Liidu teema käib sealt läbi vaid korra. Võetakse teadmiseks sellise liidu asutamise fakt, aga mingit otsust või tegevusplaani vähemalt paberites ei leidu. Võib oletada, et Eesti parteiülemused lugesid filmiala Moskva tegelaste juhitavaks ja kontrollitavaks (mis oli ka tõsi) ning ei pidanud vajalikuks eriti sekkuda. Ehkki tegelikult kuulus liidu esimese mehe amet EKP Keskkomitee nomenklatuuri ja vajas EKP Keskkomitee Büroo kinnitust.

      Kaljo Kiisa isiklikest hirmudest parteisse astumisel on põhjust rääkida täie tõsidusega, sest selgi ajal võeti bolševikuks esmajoones ankeet ja alles seejärel inimene. Sellest räägib ka Valter Kruustee juhtum, mida Tallinnfilmi parteiorganisatsioonis menetleti samal ajal Kaljo Kiisa parteissevõtmisega. Nimelt oli Tallinnfilmis varasematel aastatel mängufilme toimetanud Kruustee 1951. aastal stalinistliku puhastuse käigus parteist välja visatud, kuigi sõjas oli mees olnud täiesti “õigel” poolel. Välja oli tulnud Kruustee varasem seos Vabadussõdalaste Liiduga. Ja kui Kruustee 1964 soovis, et ta parteisse ennistatakse, jäi asi katki, sest ta minevikust leiti veel hämaraid fakte, mis kommunisti kristallpuhta loomusega kokku ei sobinud. Kiisa puhul minevikukaasus kaasa ei töötanud. Läbinud kohustusliku aastase kandidaadiaja, sai Kaljo Kiisk päris kommunistiks.

      Kui 1965. aasta septembris peavad Tallinnfilmi kommunistid oma aruandluskoosolekut, valitakse Kaljo Kiisk algorganisatsiooni büroo liikmeks. Hääletustulemus annab talle 22 poolt- ja 3 vastuhäälega kolmanda koha. Rohkem saavad hääli vaid stuudio juhid Nikolai Danilovitš ja Lembit Remmelgas. Ent sinna kuuekümnendate teise poolde jääbki Kaljo Kiisa tegelemine Tallinnfilmi parteiasjadega, hiljem teda seal majas parteiülesannetega väga ei koormata. Ja ka parteibüroosse valituna ei käi ta koosolekutel just väga püüdlikult.

      Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi liikmed Eino Tamberg ja Kaljo Kiisk said Moskvasse valitud oma loomeliitude poolt.

      Tegelikult oli kõiksugu koosolekuid Kaljo Kiisa elus palju. Vaata et enamgi kui mõnel päris-funktsionääril. Kiire filmitegemise kõrvalt tuli käia ka Tallinnfilmi kunstinõukogus, Kinoliidus jätkus kongressidevahelisel ajal juhatuse koosolekuid. Oli veel Kinokomitee kolleegium, kuhu Kaljo Kiisk kuulus Kinoliidu esimehena. Koosolekuid oli nii rohkesti, et mõnelt neist pidigi puuduma. Eriti veel siis, kui seal sõber või hea kolleeg asja ees teist taga punase võimu käest pähe sai. Kinokomitee kolleegium oli see koht, kus Kaljo Kiisk jättis vahele päris palju tähtsaid otsusetegemisi eesti nõukogude kinokunsti vallas.

      Võsul.

      Nomenklatuurset asjatoimetamist Kaljo Kiisal tõesti jätkus. Tõus parteiredelil ähvardas uute koosolekutega. 1975. aastal sai Kaljo Kiisast Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee revisjonikomisjoni liige. Tallinnfilmi kaadriosakonnas täidetud ankeedi järgi tõusis ta 1981 EKP Keskkomitee liikmekandidaadiks ja 1986 liikmeks.

      Ent seegi pole veel kõik. Väljapaistvaid kultuuritegelasi kasutas nõukogude võim oma võimuorganitele legitiimsuse andmiseks ja seda isegi siis, kui need inimesed polnudki partei liikmed. Nii tuli Eesti NSV Ülemnõukogus kätt tõstmas käia parteitutel Gustav Ernesaksal ja Evald Okasel. Kaljo Kiisk valiti Eesti NSV Ülemnõukogusse nii 1980. kui 1985. aastal, teisel korral ka Ülemnõukogu Presiidiumisse ehk siis kõrgeima võimu tippu.

      Kaljo Kiisk: “Mul oli elus sedagi, et pidin punase laudlinaga presiidiumis istuma inimesega, kellega olin koos sõdinud Sinimägedes. Teadsime küll, mis inimesed tegelikult mõtlevad ja mille eest siis käe tõstma pidime… Midagi ei olnud teha, selline tsirkus neil aegadel käis.”

      Eespool loetletud ametid asetavad СКАЧАТЬ