Kaljo Kiisk. Andres Laasik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ type="note">36

      Aga elu Heidelaagris polnud vaid drill ja tapmise õppimine. Mitu Heidelaagri läbinud meest meenutavad tänutundega Mari Möldret, kes käis seal noorte meeste meelt lahutamas, esitades üksuse klubiruumis oma kuulsaid Joosep Tootsi sketše. Kas Kiisk, kes hiljem samamoodi Tootsi kehastas, Heidelaagris Möldret nägi, pole teada, kuid vähemalt mõned kinoseansid tal sellesse aega jäid.

      Õhutõrjeüksusesse võis Kaljo Kiisk jõuda juba Heidelaagris, kus spetsialiseerumine toimus kohaliku kombe järgi. “Väga omapärane oli meeste jagamine kompaniidesse, see toimus n-ö orjaturu põhimõttel: pandi kõik mehed rivisse ja siis asusid kompaniiülemad kordamööda mehi välja valima. Algul valis ühe mehe VI, siis III, II ja lõpuks I kompanii ülem. Siis algas uus ring. Spiessid panid nimed kirja ja kui mehed jagatud, viidi nad juba oma kogu varandusega uude majutuskohta.”37

      Kaljo Kiisk oma meetri ja seitsmekümne sentimeetriga ei olnud just eeskujulik põhjarassi esindaja. Tegemist oli miinimumiga, millega vabatahtlikke värbamisel üldse Waffen-SS-i arvati. Ja et meeste sellise jagamise juures valiti kaevikutesse ja lahingusuurtükkide-miinipildujate taha turskemad poisid, pidid ülejäänud leppima muude ametitega. Olid ju 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisis ka sidekompanii, pioneerikompanii ja õhutõrjeüksus. Küllap siis need “kehvemat tõugu” mehed sinna said.

      Kaljo Kiisk on nimetanud oma sõjariistaks 20-millimeetrist õhutõrjekahurit, millega anti tuld kuni 2000 meetri kõrgusel lendavate lennukite pihta. Tavaliselt olid need neljatorulised ja kandsid nime Flakvierling 38. Tulistamine käis poolautomaatselt, laadur laadis neid mürsukassettidega ja sel viisil võis kahuri meeskond välja lasta 800 lasku minutis. Tegu oli suhteliselt moodsa riistaga, ega praegugi Eesti kaitseväe relvastusse kuuluv Vene päritolu ZU-23 väga palju Kaljo Kiisa poolt kasutatust erine.

      Kahuril oli neljaliikmeline meeskond: K-1 oli sihtur, K-2 laadija ning K-3 ja K-4 tõid kohale laskemoona ning pidid vajadusel vahetama kahuri toru. Mehed olid välja õpetatud nii, et olid võimelised täitma ka teiste numbrite osa. Kui keegi rivist välja langes, siis ei ei toonud see kaasa segadust, väljadrillitud korra järgi toimus numbrite vahetus ja kahur sai endiselt tuld anda.

      Sõduriõpetuse lõppu troonis vande andmine, kus Kaljo Kiisk pidi teiste seltsis kooris saksa keeles lubama, et on nõus oma elu ohvriks tooma “pühas võitluses bolševismi vastu”. Ja Waffen-SS-i laagri läbinu oligi valmis Suur-Saksamaa eliitsõdur, kellele tava kohaselt tätoveeriti kaenla alla veregrupi märk. See tätoveering või siis tätoveeringu ärakraapimisel saadud arm pidi Heidelaagrist läbi käinud mehi saatma kogu elu.

      Tänapäeval on Saksa mundris Punaarmee vastu sõdinud mehi nii ülistatud kui ka saatanana kujutatud. Tõsiasi on see, et sel, 1944. aastal uskusid need noored mehed, et teevad õiget asja ja võitlevad kodumaa eest. Selline tunnistus lipsab läbi väga paljude mälestustest, kes Narva all ja Sinimägedes turmtules sõdisid. Kaljo Kiisk on olnud sõjaajal kogetu suhtes napisõnaline. Tagantjärelehinnanguid nende sõdimiste kohta pole ta suust palju kuulda olnud. Kuid vaevalt et ta teisiti mõtles kui teised Pätsi ajal üles kasvanud noored. Küllap tundis 1944. aastal temagi, et ajab, püss käes, õiget asja.

      Neveli rindel Kaljo Kiisal kaua sõdida ei tulnud, kõik Saksa poolel teeninud eestlased koondati kodumaale. Kaljo Kiisa mälestustest nagu teistegi eesti sõjameeste omast jookseb läbi Tartu linn: “Mäletan, et kui õhtul Tartusse jõudsime, lubati meil tunnike linna peal liikuda ning tüdrukud hakkasid kõva häälega karjuma: “Issand, Eesti SS, Eesti SS!” Tüdrukute hõisked on meeles kui esimene vastuvõtt.”38

      Samas on juttu ka sellest, kuidas jõuti nädal aega hiljem Peipsi äärde, kus eesti üksused olid Sturmbannführer Harald Riipalu juhtimisel juba puruks löönud üle Peipsi järve tulnud Punaarmee üksused. Siit saab juba tuletada Kaljo Kiisa väeosa: tegemist oli 20. SS-diviisi juurde kuuluva õhutõrjeüksusega SS Flak-Abteilung 20. Selle koosseisus oli kolm patareid, esimesse, kus olid 20-millimeetrised torud, Kiisk arvatavasti kuuluski.

      Patareiülemaks oli Obersturmführer Enn Sirvet, kogu õhukaitseüksust kamandas aga sakslane – Hauptsturmführer Fritz Bergemann. Mees, kes leidis langemiskuupäeva järgi otsustades endale haua Ida-Virumaal.

      Peipsi kallastelt läks sõjamehe tee kodukanti – Narva rindele. Läbi Jõgeva ja Jõhvi. “Me tulime ju Toilast läbi ja nii kui keerasime Toila teele… Oi issake, kostis kusagilt metsa alt röögatus: “Kaljo, Kaljo!” Eks Toila inimesed tundsid mu ära. Sõitsime veoautol, millel oli tagaosa lahtine. Taga oli kahur ja mina koos teiste meestega. Istusime, lehvitasin omadele ja nutt kiskus kurku.”39

      Kaljo Kiisa sõjakäigust kirjutada on raske. Mees ise ütleb: “See on minu elus selline lõik, millega ei tahaks, nagu rahvakeeles öeldakse, kekutada. Ma ei taha ületähtsustada seda… Sest see aeg on seotud tohutute õnnetustega.” 40

      Teisalt seletab Kaljo Kiisa sõjamälestuste nappust ta eluloo omapära. Tihti tõusevad sõja- ja sõjaväemälestused esmaoluliseks neile, kel ülejäänud elu argiselt hall ja tavaline. Sõjamälestusi heietataksegi pitsi taga, kuna muud elus justkui polegi olnud. Kaljo Kiisa jaoks polnud see aeg sugugi kõige tähtsam, järgnev elu pakkus nii draamat kui komöödiat. Pealegi tuli tal sõjatules oldud aeg maha vaikida ja nii kippuski see üha kaugematesse mälusoppidesse peitu jääma.

      Kiisk jäi kõrvale vanade sõjameeste seltsielust, mis algas 1990-ndatel. 20. diviisi õhutõrjemeestest tuntuim tegelane Kaljo West teadis rääkida Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna Ühenduse kaudu tehtud päringus, et mäletab Kaljo Kiiska küll Heidelaagri perioodist, kuid mitte lahingute päevist. West oli ühe 20-millimeetrise kahuri komandör, ent kahureid oli mitu. Ja küllap olid nende positsioonid sealsamas 20. diviisi kõrval. Nii et Sinimäe lahingute ajal tuli Kaljo Kiisal olla positsioonil oma algkoolimaja õue peal.

      Vaevalt kuuluvad luiskelugude hulka jutud sellest, et kui rindejoon edasi-tagasi sõitis, pidid ka õhutõrjemehed oma torud horisontaalasendisse pöörama ja pealetungijate pihta tuld andma. Ja et õhutõrjepositsioonegi külastas sagedasti vikatimees. Kaljo Kiisk: “Seda rahet nii õhust kui ka torudest saime kaela küll ja küll. Peamiselt muidugi õhust, sest tulid ikka hirmsad lained, 30, 40, 50 lennukit… Teinekord ei jõudnud neid lugedagi. … Huvitav, et surm läks isegi kuidagi teisejärguliseks ning esiplaanile tõusis enesehoidmise instinkt. Mitte et oleksin roninud põõsa alla värisema. Pigem vastupidi. … Mingit hirmupaanikat ma ei kogenud. Aga kole oli küll, suu oli liiva täis, seda ei saanud ju kinni panna, muidu oleks kõrvatrummid läinud.”

      Paljud sõja läbi teinud mehed on leidnud põhjust praalida oma sõjaaja võitudega. Kaljo Kiisk nende meeste hulka ei kuulu, kuigi mõõdukas edevus polnud talle võõras. Nii näiteks mäletab Kaljo Komissarov, et viinapitsi taga jutustas Kiisk uhkelt oma noorpõlve spordisaavutustest. Küsimusele oma sõjamehe tulemuslikkuse – lennukite allatulistamise kohta vastab ta: “Mõned ikka saime.”41

      Samas ütleb ta Jüri Sillarti filmis “Sest ma nagu linnukene…” Sinimägede positsioone ründavate lennukiparvede kohta, et neile kahjuks pihta ei saanud. Põiklevatest vastuolulistest vastustest paistab, et sõjamehetöö meenutamine viib Kaljo Kiisa segadusse. Tema sõjaskäimine jäi saladuseks nõukogude ajal ja palju saladusi jäi püsima ka pärast seda, kui neist päevist võis juba vabalt rääkida. Üks neist saladustest on Kaljo Kiisa õhutõrjekahuri tulistamise skoor.

      Vaenlase nottimisest tähtsam võis noore mehe jaoks olla sõjast kaasa toodud mälestuspilt, kus kodukohad ja keskkoolipõlve linn küntakse otseses mõttes raua ja tulega üles. Noor sõjamees lahkus oma lapsepõlvemaalt, jättes selja taha apokalüpsise СКАЧАТЬ