Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ taas oma kollektiivis, mille kirjutamata seaduseks on saanud teha oma tööd naeratuse saatel. Astuge sisse, lugupeetud ostja!”

      Siis kirjutas Daume allkirja: R. Sepp.

      See oli Daume pseudonüüm puhuks, mil polnud tegu just erilise šedöövriga. Üldse sobis see nimi hästi linnateemaga. Muuseas oli Daume tõesti fantastiliselt töökas žurnalist. Ta võinuks kihlveo peale või elulise vajaduse korral tavalise tööpäeva jooksul servast servani valmis kirjutada umbes kaks täisformaadis ajalehte, kaasa arvatud erinevate prognoosidega ilmateated kummagi sabas. Mitmel põhjusel oli tal aastate jooksul tekkinud umbes tosin pseudonüümi. Põllumajandust, maateemat ja loodust käsitles ta tavaliselt kui R. Küla. Sporti valgustas ta R. Karika nime all. Kultuuri ja kirjandust R. Poognana. Ja nii edasi. Mõnikord avaldas ta üht-teist ka venekeelsetes ajalehtedes, seal esines ta R. Kuznetskina. Ainult siis, kui mõni lugu, näiteks õnnestunud artikkel moraali ja eetika teemal edu ja elevust eeldas, kirjutas ta alla oma kodanikunime. Nii et Daume ei jahtinud liigset au ja kuulsust. Ilma nendeta oli palju lihtsam argielu elada, aga ka endale ootamatuid väljaminekuid lubada. Naine ei teadnud pooligi ta pseudonüümidest. Daume ei tahtnud tekitada ka tarbetut kadedust vähem võimekate kolleegide hulgas. Ahne mees ta polnud, ja kui mõnikord oligi, siis hakkas sellele madalale tundele ausalt vastu. Aga ükskord paljude aastate eest, mil ta veel noor, rõõsk ja aateline oli, mil ta vahetpidamata kippus eluraskustele alla jääma, sööbis talle teravalt meelde ühe aruka mehe mõttekäik: kuule poiss, ideed on pühad ja aated ausad, aga ära sa asju ikka segi ka aja. Kuni meie ühiskonnas kehtib raharinglus, siis tuleb sellest osa võtta. Mees, kellel pole igaks juhuks sada rubla taskus, polegi õige mees, vaid väike kahjur. Ta pole valmis kodumaa raharinglusele kaasa aitama. Võttis aega, enne kui Daume taipas, et tegu polnud mitte ainult banaalse elutõe, vaid lausa käitumismiinimumiga. Läks veel aega, ja siis sai temast energiline ja elegantne mees.

      R. Sepa kaastöö näpus, tõttas ta koridori. See oli tühi ja piimjalt hele. Pooled uksed olid valla, pooled lukustatud. Sel kellaajal näis ajakirjandusmasin tegutsevat peaaegu iseseisvalt, ilma inimese abi või sekkumiseta. Mõned üksikud konutajad (autojuht, käskjalg, paar korrektorit, üks vanapapi, kes kirjutas lühisõnumeid esperantistidest ja näis siin lausa elavat) mõjusid juhuslike logelejatena. Ainult Daume, tema kuulus päris kindlasti siia. Nagu kapten laevas, nagu keeruka raali programmijuht kõndis ta koridoris, riiklik ilme näol, riiklik kõma sammudes. Karmi komandöripilguga vaatas ta avatud ustest sisse. Korrektuuritoast vahtisid vastu kaks ehmunud plikat. Küllap olid nad kedagi klatsinud, tööaega itsitamise peale raisanud.

      „Hoogu juurde, hoogu juurde.” ütles Daume neile isaliku rangusega.

      Koputamata astus ta sekretariaati, jäi Priimani längus selja taha seisma, uuris natuke aega maketti ja tonksas seda küünega.

      „Seesamune … see lugu siin tuleb välja vahetada.” ütles ta murelikult.

      „Jah, aga …”

      Priiman tõstis oma kollaka ja vaevatud pilgu. Ta särgikrae oli liiga avar ja lipsusõlm võidunud. Priiman kannatas mingite maohaavade käes. Üldse hakkas ta vanaks jääma, see toimetuse raudvara.

      „Jah, tead, seff arvas ka, et see lugu on … noh, vaieldav. Homme peame nõu.”

      „Ta sõidab homme ära,” ohkas Priiman. „Aga mis see minu asi on. Anna siia.”

      Priiman oli nii vana kala, et Daumel polnud mõtet isegi markeerida mingit häiritust. Ta andis Sepa kaastöö üle. Priiman hakkas ridu üle lugema. See oli tema õigus. Daume ootas viisakalt. Loomulikult klappis ridade arv ideaalselt. Nii asendus tarbetult teravatooniline repliik „Pikad järjekorrad taarapunktis – on see üks loodusseadusi?” lühireportaažiga tublist noortekollektiivist kaupluses „ABC”.

      Koridoris tuli vastu Külli, üks ennist itsitanud korrektoreist, samm tippiv ja tähtis nagu ehtsal naisajakirjanikud. Ära sa märgi, mõtles Daume, ise alles korrektuuriplika, aga vaata kui terane! Ilmet ja tempot muutmata näpistas Daume tüdrukuga kohakuti jõudes teda naljatlevalt rinnast, mis lausa kutsuvalt kikitas sviitri alt vastu. Külli ahhetas, punastas, sosistas:

      „Jumal küll, kas teil häbi ei ole, seltsimees Daume, keset koridori niimoodi käituda, ise veel peatoimetaja asetäitja!”

      „Mh-m, mh-m,” noogutas Daume muiates ja jätkas oma teed. Lollike veel, mõtles ta isalikult. Aga kohe samas kostis selja tagant hele naeruturtsatus.

      Nii et polnudki eriti lollike. Jah, tema võib veel kaugele jõuda, mõtles Daume. Aga siis kuulis ta oma kabinetist telefonihelinat. Ta läks üle mõõdukale sörgile. Kõht ja lõualott rappusid, peenraha tärises taskus, aga parata polnud midagi – sel kellaajal oli igal telefonihelinal riiklik kõla.

      „… niisiis, noored spordisõbrad, me jätkame oma reportaaži üleliiduliselt telekonkursilt „Lustakad matšid”. Sedapuhku on meie mikrofon üsna kaugel, meie suure ja avara kodumaa teises servas, kui nii tohib öelda … Nimelt asume me Tšeljabinski linnas. Seetõttu ei näe te otseülekannet, vaid videolindistust, mille ma teile siit kaasa toon … Need aga, kes raadioaparaatide juures viibivad, võivad meile kohe praegu kaasa elada ja pöialtki hoida. Sest tänane päev on suurpäev meie koolispordis. Poolfinaali on jõudnud tublid õppurid Juurust. Nad kõik on vanema astme pioneerid ja õppetöö eesrindlased. Praegu on neil käsil matš kohaliku 36. keskkooli võistkonnaga. Seis on … Aga sellest hiljem. Kõlaski vile, algas uus etapp! Kahju, lausa kahju, et pole võimalik sõnadega edasi anda selle omapärase noortemängu tegelikku võlu. See on sisult õpetlik ja vormilt lõbus teatevõistlus, mis arendab igakülgselt füüsilisi oskusi ja nõuab suurt taibukust … Hetkel peaks Juuru esindus vist nagu juhtima, aga kõige napimalt, paraku ei kajasta tabloo veel konkreetset tulemust … Nagu kuulete, on koduseinad siberlastele suureks toetuseks … Hetkel toimub … oot-oot … mis seal toimub? Seal toimub ratsasõit … ütleme otse, galopp! Ei, mitte hobustel, noored sõbrad, hobusega oskab igaüks ratsutada … Galopp toimub palli turjal … Jah, te kuulsite õigesti, galopeeritakse korvpallil istudes … See pole sugugi niisama lihtne … Eks katsuge ise palli seljas ratsutada … Proovisin minagi … Ei, ilma eritreeninguta ei tule midagi välja … Niisiis, hetkel juhib tubli nooruk Juurust … vaatame kavalehte … Julo … Ei, see tähendab, Ülo Ülemäe … ei, vabandust, number kuue all võistleb hoopis tubli tütarlaps Tšeljabinskist Jelena … Tšernõhh … Me jätkame oma reportaaži mõne minuti pärast …”

      Voldemar Rekk lülitas mikrofoni välja ja seiskas maki. Ta näole ilmus nutune grimass, siis aevastas ta mitu korda järjest. Voldemar Reki suur ja tundlik nösunina oli siin jäises Siberis külma saanud. See eretas kahvatus ning nukras albiinonäos nii uljalt, nii väljakutsuvalt, et üks elurõõmus kolleeg Moldaaviast sai asjast täiesti omamoodi aru – tuli talle põueplaskust külmarohtu pakkuma. Rekk oli aga praktiliselt karsklane. Nina kuivaks pühkinud, vaatas reporter melanhoolselt väljakul ning tribüünidel toimuvat möllu, silmitses jäika žüriid ja vangutas kõrgelaubalist pead. Võib-olla oli ta siiski loodud millegi muu, millegi ülevama jaoks, nagu sisendas talle ta nooruke naine? Vist esimest korda elus tundis Voldemar Rekk äkki oma kitsa eriala suhtes väikest vastumeelsust. Ta esitas endale koguni paar kahtlase väärtusega küsimust. Nimelt: miks pean ma kalli riigiraha eest siin suures Siberi linnas viibima, on see tõesti hädavajalik? Ja miks peavad lapsed palli seljas ratsutama, selle asemel et seda korvi pilduda? Mida see kõik kokku peaks tähendama, mõtles ta kurvalt. Kes me oleme, kust me tuleme, kuhu läheme, lisas ta lootusetult.

      Koju tahaks, sosistas ta häbelikult. Ja vaatas kähku ringi. Aga kes võis aimata pisikest sisemässu vagura Baltikumi reporteri hingesopis? Keda see huvitas? Naaberkabiinides istusid kolleegid üle terve riigi, kes rääkis, kes igavles. Keegi ei teadnud, mida mõtlevad nemad. Näe, usbekk rüüpas termosest kuuma teed. Voldemar Rekk taltus. Ta oli heasüdamlik, rahulik ja töökas mees. Tavaliselt ei piinanud teda mingid retoorilised küsimused. СКАЧАТЬ