Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta liikumatult ja põlgas iseennast ja oma käsitamatut keha. Veel mõtles ta sünnikodule. Viimati käis ta seal septembris – õunu toomas. Ta mõtles oma emale. Ta ema oli noorem kui ta abikaasa Voldemar Rekk. Aga tundus muldvanana – nagu alati. Miks? Tiina ei teadnud. Mõtted sünnikodule ja vanematele tegid ta meele raskeks. Ta oleks parema meelega tahtnud, et teda ei seoks selle kauge kolkaga miski. Mõnikord uskus ta, et seda kõike pole kunagi olnudki. Et ta on alati elanud siin selles suures linnas, selles avaras eramajas. Aga siingi olid omad hädad. Tiina ei osanud kuigi hästi keldris asuva keskkütteseadmega ringi käia, majas oli jahe. Majas hulkusid huligaanid. Majas oli käinud Daume. Tiina ei tahtnud enam uskuda, et ta ise oli Daume kohale kutsunud. Tal oli omamoodi õnnelik natuur, hirmud ja ebameeldivused ei suutnud teda kaua rusuda.

      Tavaliselt tunni või kaks. Kõige raskematel juhtudel kolm ööpäeva.

      Natuke nutnud, istus ta laua taha ja hakkas masinal tippima. Töö laabus. Ainult üks mure veel jäigi – see pagana paks Daume tundus ikka veel geniaalne olevat.

      4.

      ÖÖSEL KOHEV LUMESADU

      Õhtu sõudis õhtu jõudis tuul läks linnast minema …

      V. A. torkas paberilehe sahtlisse. Ta meel oli raske. Luulest polnud rõõmu. Teleris lõppes kohvireklaam ja jätkus komöödia. V. A. pani prillid ette ja läks oma kohale tagasi. Tema koht oli naise ja väimehe vahel. Kuueaastane lapselaps (keskmise, vallalise tütre poeg) oli teda kannatlikult oodanud. Tema koht oli vanaisa põlvedel. Ekraanil proovis üks sokuhabeme ja silindriga härra kingi jalga. Ükski paar ei meeldinud talle. Ta lahkus vihaselt kauplusest. Seejärel näitas kaamera suures plaanis ta jalgu. Need polnudki jalad, vaid kabjad. V. A. naeris koos naise, väimehe, ämma ja lapselapsega. Vanem tütar (väimehe naine) oli põhimõtteliselt vait. Ta ei armastanud labast nalja. Siis helises uksekell. Sisenesid kolmas tütar ja tema mees (teine väimees) koos lastega. Nad olid kuuske vaatamas käinud. Ilm on ilusaks läinud, ütlesid nad.

      Hõre tuisk oli märkamatult üle läinud kohevaks lumesajuks. Vanalinn oli nüüd avar, hubane, fotogeeniline. Vanalinn oli oma nägu. Tühjenevas kesklinnas sõitsid harvad trammid, agulitänavatele kerkisid hanged, uuslinnades kõrgusid paneelhiiglased nagu keset ookeani ööbivad täistuledes laevad. Ilmastikku trotsides lendas madalalt üle Mustamäe hiline reisilennuk. Reisijad vahtisid tuledemerd enda all ja üks moskvalane lausus oma sõnakehvale naabrile soosivalt: „Poleks uskunudki, et Tallinn nii suur on. Täitsa kena linnake. Tubli, eestlased!”

      Heili istus köögis akna all, jõi teist tassi teed ja vaatas välja. Lillakasmustas pimeduses hõljusid suured ja kaunid lumeräitsakad, veidi kõrgemal vilkusid maanduva lennuki punased pardatuled, ventilatsioonilõõris sosistas rahulik tuul, gaasipliidil kahises oranž leek – millegipärast meenus äkki lapsepõlv. Mitte mingi detaili või sündmuse, pildi või häälena, vaid kuidagi üldse. Meel läks härdaks. Heili katsus käega radiaatorit. See oli kuum. Alles nüüd hakkas Heili uskuma, et tal polegi enam külm. Ta tegi paar ülemist kampsuninööpi lahti.

      Istun veel täpselt viis minutit, siis pesen nõud, siis kutsun Raivo naabrite juurest mängimast koju, siis vaatan „Aktuaalse Kaamera” ära, siis teen veidike tööd, siis … Eks näis. Priiduga ei maksa praegu arvestada, temast pole praegu jutukaaslast. Temal on pillimängutuju. Las ta mängib. See pakub talle rõõmu. Mina pole asjatundja. Võib-olla on ta tõesti just selli jaoks sündinud? Nii mõtles Heili käsipõsakil laua taga istudes ja poolsummutatud saksofonikarjatusi kuulatades …

      1840-ndail aastail leiutas mitmekülgne pillimees ja andekas nuputa ja Adolphe Sax puhkpilli, mis nimetati tema auks prantsuse keeli saxophone’iks. Niisiis tuleb saksofoni sünnimaaks pidada Prantsusmaad, kuigi rangelt võttes oli leidur ise rahvuselt belglane. Ta oli siis alla kolmekümne ja elas veel ligi pool sajandit, kuid midagi samaväärset tal enam leiutada ei õnnestunud. Seda põhimõtteliselt küllaltki lihtsa konstruktsiooniga muusikariista, mille omapärase heli tekitas metallist või kautšukist (praegusel ajal ka plastmassist) huulikule kinnitatud rooglesta võnkumine ja mis vaatamata oma messingist või uushõbedast korpusele liigitati puupuhkpillide hulka, ootas ees keeruline ja koguni skandaalne saatus. Algul arenes kõik tiidsalt, võiks öelda, et koguni progressiivselt. Helilooja Berlioz tervitas saksofoni leiutamist palavalt ja kirjutas kibekähku seksteti, milles oli eriline koht ka baritonsaksofonil. Seksteti esiettekanne toimus 1844. aastal Pariisis, dirigeeris Berlioz, soleeris Sax ise. Saksofon täiustus ja jagunes alaliikidesse Tänaseks päevaks on neid jäänud põhiliselt neli: sopran-, alt-, tenor- ja baritonsaksofon. On ka haruldusi, nagu näiteks sopraniinosaksofon või subkontrabass-saksofon, aga üldiselt neid ei tarvitata. Üksteise järel hakkasid saksofoni võimalusi oma teostes kasutama mitmed XIX sajandi kuulsad heliloojad, ennekõike prantslased Bizet, Saint-Saëns, Debussy. Uue instrumendi vibrato’d ja glissando’d ahvatlesid aga ka paljusid helimeistreid mujal. Kiiresti rändas saksofon üle Atlandi ookeani Ameerikasse. Venemaal tehti saksofoniga tutvust sajandi lõpul. Eriti meeltmööda oli see pill krahv Seremetjevile, kelle õueorkestris tegutses terve grupp saksofoniste. Midagi pahaendelist ei osanud aimata ka kõrgstiili viljeleja Glazunov, kes kirjutas terve kontserdi neljale saksofonile. Keerukused algasid uue sajandiga. Raksatasid revolutsioonid ja puhkesid enneolematult suured sõjad. Üha marulisemaks läks elutempo. Juba ammu ei suutnud postitõllad rongidega võistelda. Kiirusrekordite tagaajamisel uppus maailma suurim reisilaev „Titanic”. See juhtus aastal 1912. Päris kindlasti läks koos luksuslaevaga ookeanipõhja ka mõni saksofon … Selleks ajaks oli üle Atlandi tagasiteed tulnud Vanasse Maailma ka Ameerika Ühendriikide neegerorjade rütmikatest lauludest sündinud džässmuusika, milles suurt osa trummi kõrval mängis saksofon. Koos teiste maailma vapustanud pööretega toimus viimaks ka revolutsioon muusikas. Kahekümnendaid aastaid nimetatakse tänini džässiajastuks, mille ilmestamisel ja kujundamisel oli röövellikult tuikaval saksofonil oma kindel koht. Seetõttu pole tänini päris selged põhjused, miks saksofon kui selline sattus täiesti ootamatult põlu alla noore Nõukogude vabariigi mõnes teises vallas vapustavalt üliavangardistliku kunstikäsituse foonil. Võib-olla olid kõiges süüdi nälja ja kodusõjajärgse kaose järel prassivad nepmanid, kes manduva Lääne moemehi matkides saksofonisoolode saatel tantsisid diksiländi, endal ruudulised pintsakud seljas ja pikad paberossid mokkade vahel? Igatahes juhtus nii, et sõna „saksofon” kästi sootuks unustada. Kui nii võtta, teeb tromboon vajaduse korral märksa väljakutsuvamat häält, aga temaga ei juhtunud midagi halba. Saatuse teed on seletamatud. Ja kuulsa bändi veel kuulsam juht Utjossov andis allkirja, et tema orkestris ei esine enam iial ükski saksofon. Vähestele muusikariistadele on saanud osaks nii tõsiseid ideoloogilisi süüdistusi … Eestimaal jõuti saksofoni põlata lühemat aega, vaid mõned aastad pärast sõda. Ent saksofonide vibrato’d ja glissando’d püsisid pillimeestel kõigi keeldude kiuste ikkagi ahvatlevalt meeles. Mõned neist nägid unes, et nad soleerivad estraadil, saksofon kõhu peal. Nad ärkasid, külm higi otsa ees. Oma unenägudest ei rääkinud nad kellelegi. Aga aeg tegi oma, ühel päeval oli ka kõige umbusklikuma administraatori jaoks selge, et belglase leiutis pole siiski mingisugune vaenuliku ideoloogia diversioon. Suurtele lavadele ilmusid Oleg Lundströmi orkester ja Georgi Karanjan, oma pillid puhusid häälde Valter Ojakäär ja Herbert Kulm. Kasvasid peale uued virtuoosid. Pirita rannahoones improviseeris tõmmupäine nooruk Gennadi Taniel, noores televisioonis näidati suures plaanis tõsist Tiit Vartsu koos tema saksofoniga. Saksofon näis olevat lõplikult rehabiliteeritud. Kedagi ei häirinud enam probleemid, on ta sirge või piibukujuline. Saksofonid lasksid oma helidel kõlada teatrites ja sümfooniaorkestrites, estraadil ja restoranis. Nende saatel sündisid otse publiku silma all uued laulutähed. Tallinnas korraldati džässifestivale, valiti välja Liidu parimad saksimängijad … Aga siis juhtus midagi ettearvamatut. Ühel heal päeval ühendasid neli poisiohtu lauljat Inglismaal oma kitarrid elektrijuhtmetega ning hakkasid nende saatel kaeblikult, nohuselt, vihaselt kriiskama. Nad hülgasid meloodia. Nad tegid panuse narkootilistele rütmidele. See vapustas maailma. Aasta pärast heideti nurka suurem osa puhkpille. Eeter täitus biitmuusikaga. Väga kauaks. Võib-olla igavikuks? Biit, disko, punk СКАЧАТЬ