Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma ometi vanaks hakka jääma, ega ometi romantika kutsele kurdiks pole muutumas? Ja üldse, tuleb ennast kokku võtta ning sellest matšist ka „Reipale Sõnale” sisukas joonealune kirjutada. Siis saab need tellitud kiudplaadid välja osta ning kuuri vaheseinad ümber ehitada. Veel tuleb homme siinsetes poodides vaadata drellipuure, samuti mingit nipet-näpet Tiinale. Hea oleks, kui saaks odavalt mingi karunaha … Või mammutikihva. Veel tuleb küsida, mida siberlased nohu puhul ette võtavad. Ja üldse, pea püsti, vanapoiss! Elame veel!

      Heitmeeleolu sai ravida ainult tööga. Mis muud, kui mikrofon käima.

      „Enne järgmist ala … on seis siis … üks-üks!”

      Tiina tõmbas teki lõuani. Huuled torssis kui lapsel, vaatas ta, kuidas Daume riietus. Daumel oli suur karvane kõht. Tiina mõtles, kuidas sellesse suhtuda. Daume mõistis ta pilku üheselt. Ta ajas samuti huuled prunti ja ütles:

      „Kiisu-kiisu.”

      „Ära muutu labaseks, Daume,” tähendas Tiina haigutades. „See ei sobi sulle.”

      Daume oli natuke üllatunud. Enda meelest sobis tilluke annus labast bravuuri talle küllaltki hästi. See ei lasknud delikaatsetel asjadel liigtõsiseks muutuda. Aga ta ei hakanud vaidlema. Ta sidus lipsu ette ja kummardus Tiinat põsele suudlema. See ei saanud olla labane, see oli puhas ja karge žest.

      „Nii need mehed on,” nurises Tiina. „Selle asemel et daami lohutada või näiteks Vivaldi plaati kuulata … Miks sa ei taha minuga Vivaldi plaati kuulata? Võib-olla ma kardan, Daume.”

      Daume vaatas kella ja lausus pehmelt, nii pehmelt, kui oskas:

      „Vivaldi … Muidugi Vivaldi … Aga leht ootab. Leht ei või ju ometi selle … selle …”

      „Ütle aga julgesti välja,” soovitas Tiina ja sulges ühe silma.

      „Selle väikese ja küllaltki meeldiva uvertüüri pärast …”

      Tiina sulges nüüd ka teise silma. Avas siis järsult mõlemad: see oli nagu tilluke helesinine plahvatus.

      „Selle väikese seksi pärast, millele sa juba ammu pretendeerisid,” naeris ta helisevalt ja julmalt. Nagu ei peaks tema juhtunut millekski, nagu puutuks see ainult Daumesse.

      Daume kirtsutas nina ja ütles:

      „Päh.”

      „See on kõik?”

      „Ei ole,” torises Daume. „Kas sa ladina keelt oskad? O tempora, o mores, ütlen ma sulle siiralt. Mis banaalsed otseütlemised siin olgu!”

      „Seks pole banaalne sõna,” vaidles Tiina asjalikult. „See on sama igapäevane ja tähtis sõna nagu näiteks leib, vesi või päike. Seda teavad isegi koolilapsed, Daume! Seksi vajavad isegi valvetoimetajad … Mis aga meie kordumatusse ajalehte puutub, siis ära pabista. See ilmub igal juhul. Ajalehed ilmuvad muide täiesti iseseisvalt, kas sina siis seda ei tea?”

      Daume teadis. Tiina tsiteeris tema enda sõnu, mida ta oli siinsamas buduaariks nimetatud toas pool tundi tagasi rääkinud. Nüüd teeskles ta moepärast kõhklust. Aga hing kippus minema. Ta polnud sugugi paadunud abielurikkuja, ta tundis Tiina kaugelviibiva abikaasa vastu isegi varjatud põlvkonnasolidaarsust. Tema, Daume, polnud sedapuhku asja algataja. Nüüd algatasid asju uue ja tundmatu põlvkonna naised. Daume noorus oli möödunud märksa kesisemates oludes, võõrasse voodisse pääsemiseks pidi sageli ette kandma terve oma eluloo, unustamata seejuures lätlasest vanaisa. Nüüd tahtis ta siit minema. Ta polnud selle maja lõhnadega veel harjunud. Temalgi oli oma väärikus. Ta küsis:

      „Ah jah, muide. Sul oli mingi mure, kui sa mulle nii ootamatult helistasid? Sellest sa nagu rääkida ei jõudnudki …”

      Tiina pööritas moepärast silmi ja osatas:

      „Ah ikka tõesti ootamatult? Vaene ülemus, šokeerisin su terveks eluks ära. Sa ootasid mu kutset vähemalt sada aastat! Või kaks. Mis seal vahet. Ära hakka vaidlema, küll ma tean … Ma olen naine, ma tunnetan kõiki neid asju teisiti! Aga see … ah soo, jah, ma olin ehmunud küll. Tead, ma unustasin ukse lukustamata ja siis tuli üks hull mind siia hirmutama. Täitsa nagu õudusfilm! Mina seisin duši all, tema sõimas mu läbi ja läks minema.”

      „Duši all?” küsis Daume, vaatas kahtlevalt Tiina poole, muutus siis aga hajameelseks. Tallegi meenus midagi ebamugavat. „Hull, ütled sa?”

      „No kes ta muu ikka oli … Aga nüüd olen ma sellest täiesti üle saanud. Jama! Muide, kui vana sa oled, Daume?”

      Tiina hääl muutus taas peibutavaks. Ta paljas käsi puges graatsiliselt õõtsudes teki alt välja.

      „Kolm aastat sinu omast noorem.” vastas Daume tahtmatu jõhkrusega, surus käed püksitaskusse, välgutas silmi, õõtsutas end kandadel.

      „Nelikümmend neli …” Tiina vaatas Daumet pika pilguga. Puhkes taas naerma. „Ah, mis seal vahet. Tead sa, ega sul ole vigagi! Ära sa ainult mingeid järeldusi tegema hakka. Minu Rekk on püha inimene, teda ei saagi tegelikult petta. Tema on eriline! Ta mõistab mind. Ja üldse, tal on oreool ümber pea. Ma olen ise mitu korda näinud. Hea küll, eks sa mine siis pealegi, ainult jäta mulle paar sigaretti.”

      Daume kinkis talle terve paki.

      „Oo? Ohoo?” Tiina välgutas silmi. Nüüd olid need põhjatud kui saatus. Tiina mõtles järele ja ütles:

      „Muide, Raik Daume, sa oled geenius.”

      Hädavaevu suutis Daume sisemist võpatust varjata. Nii ohtlikuks polnud ta küll tahtnud asjadel lasta pöörduda. Aga Tiina veeris juba võõrkeelt:

      „Camel Filters … Turkish & Domestic Blend Cigarettes … Choice Quality …”

      Tiina ei märganudki, millal Daume maskuliinne ja isalik muhelus hapuks tõmbus, millal ta habe väärikalt kikki kerkis. Kust võis Tiina aimata, et oli osatanud värsket hingekriimu.

      Üksi jäänud, pani ta plaadi mängima. Vivaldi see siiski polnud, aitas Amanda Learistki. Ta kuulas maagiliselt madalat naishäält ja hakkas sirvima narmendavat raamatut, mis otsekui juhuslikult oli käeulatusse jäänud.

      See raamat oli ainus, mille ta sünnikodust kaasa oli võtnud. Keegi kodustest ei mäletanud, mil moel oli see Osvald Toominga juttude, mehhanisaatori käsiraamatute ja „Nõukogude Naise” aastakäikude sekka sattunud. Traktoristist isa oli seda raamatut põlanud, lüpsjast ema häbenedes läbi lugenud. Vanemad vennad, samuti tulevased mehhanisaatorid, olid seda lugedes ilkunud ja naernud. Mõnikord laenasid seda naabrid seal igavas kolkakülas, karedate käte ja karge ellusuhtumisega maainimesed. Iialgi ei arutanud nad selle raamatu sisu. Kui jõudis kätte aeg ja Tiina linnakoolidesse kadus, võttis ta raamatu kaasa. Tema oli ainuke, kes seda mõista ja hinnata oskas. Jah, loomulikult oli tegu Pierre Louys’ „Aphroditega”.

      Ta luges:

      „Tekkis vaikus. Orjatar tõstis käed ja kummardus maani.

      Kurtisaan jätkas:

      „Ta on kui purpurõis, täis mett ja lõhnu.”

      „Ta on kui merekoletis, elav ja pehme, mis ärkab öösi.”

      „Ta on niiske koobas, igisoe ase, varjupaik, kus inimene puhkab oma rännakul surma poole.”

      Maaslamaja СКАЧАТЬ