Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ prestiižiartikliks. Ent oleks rumal ja lausa ülekohtune oletada, nagu olnuks defitsiidijaht Daume elu sisu või eesmärk. Äärmisel juhul oli see üks kõrvalteemasid. Daume polnud endast halval arvamusel. Ta teadis oma lennukaart. See oli küllaltki kõrge. Ta eeldas, et parem osa ta elust on veel ees.

      Seni aga lähenes vaikiva mehe poolt juhitav „Žiguli” linnasüdamele, sukeldus kümnete teiste südisse tulva, talveõhtu oli süvenenud, lõplikult valmis saanud, vastusõitev troll õõtsus nagu ülekoormatud laev, raadiost tuli järjekordne meeleolukas meloodia, veidrast vahejuhtumist Sõpruse puiesteel oli möödunud ainult minuteid, Raik Daume köhatas ja kummardus juhi poole.

      „Võidu väljakul, kui sobib.”

      Hetke pärast peatuski auto Võidu väljakul, otse täitevkomitee vastas. Daume ulatas kolmerublalise.

      „Suur tänu sulle, šeff,” ütles ta – sest nüüd oli tal sinatamiseks õigus. „Sa sõidad priimalt,” ütles ta.

      Aga miski segas teda väljumast. See oli küünarnukk. Daume kortsutas kulmu ja vaatas järele. Tõsi mis tõsi, ta kasukavarrukat pitsitas must nahkkinnas.

      „No kuulge,” tähendas Daume soliidselt, ent täiesti jahmunud sisetundega. „No kuulge, ausalt …”

      Siis ulatas teine nahkkinnas talle üle õla rahatähe. Daume sai kohe kõigest aru (aga millest, kui nii võtta?), naeratas variserlikult nagu pahandust teinud koolilaps, võttis raha tagasi ja tundis, kuidas haare lõdvenes. Aga päris lahti ei saanud ta ikka veel. Talle topiti midagi krabisevat taskusse. Ah jah, sigaretid, kuidas ma need unustasin, täiesti loomulik, džentelmenile ei kingita pakki sigarette, olgu see või „Camel”, mõtles või koguni pomises Daume, siis oli ta viimaks prii ning vupsas oma tüseda kogu kohta väga paindlikult kõnniteele. Ning kohe tundis ta ennast taas turvaliselt. Peab ütlema, et ta kohanes tavaliselt kõikjal ja kõigega kiiresti, lennult, ilma pooltoonideta ja vahevaevadeta. Nii ka nüüd. Ta manas näo riiklikuks, haavunuks, ta vaatas hukkamõistvalt esiaknasse. Asjata sai seda tehtud … Sest nüüd nägi ta juhi nägu. Midagi saatanlikku selles küll polnud, ometi taandus Daume kähku. Teda seirasid rahulikud, külmad, pilklikud silmad. Harilikud silmad, ja nägu oli samuti harilik: noorem keskiga, südamlik vuntsisirp nina all … Mis see Daume asi oli, kui nii võtta! Ta võinuks selja pöörata ja uhkena lahkuda. Aga Daume seisis kui nõiutult paigal, hõredas lumesajus, täitevkomitee valgustatud fassaadi paistel. Veel kaua rikkus see alandav viivitus ta enesetunnet … See võõra mehe pilk tegi ta millegipärast araks, meenusid igasugused ebameeldivused – asja ees, teist taga. Meenusid mitmed suuremad või väiksemad sigadused, mis ta oma elus oli korda saatnud. Üldse oli tunne, nagu oleks ta tükkis oma hingega röntgeni alla sattunud. See oli lollimoodi primitiivne ja samas, absoluutselt ühemõtteline elamus. Raik Daume mõistis ühe lühikese piinliku silmapilgu ajal, et see võõras mees polnud temaga suhelnud ainult seetõttu, et oli temast võrratult üle – nagu prints vürtspoodnikust, kindral lipnikust, minister ametiühinguaktivistist. Üle – aga milles? Seda Daume ei teadnud …

      Siis sõitis auto minema, mõne sekundi pärast taastus Daumegi. Teisiti polnud see võimalik, teisiti oleks Daume rikki läinud. Misasja, kas teda enne vähe vahitud oli? Asi need kahe hullu põrnitsemisedki üle elada … Häh! Ei, Raik Daume ei tohtinud rikki minna! Ta süütas piibu ja tõttas oma teed. Tänavaristil rohelist foorituld oodates märkas ta äkki, et hoiab ikka veel kinnastatud käes seda õnnetut kolmerublalist. Ta pidi selle juba taskusse torkama, kui märkas, et tegu polegi kolmekaga. Talle oli antud viieline!

      Võõras oli talle ise jootraha maksnud. Mille eest? Jutu eest või?

      Daume vandus vaikselt, aga väga ropult. Viielise torkas siiski taskusse.

      Süttis roheline tuli ja Daume kadus õhtusesse inimsumma. Piip suus, diplomaatkohvrike näpus, energiline ja elegantne – vihane ja omamoodi kena tüse mees.

      Aga „Žiguli” keeras mõne minuti pärast kuskil tiiru teinuna Võidu väljakule tagasi ja veeres parkimisplatsile. Juht astus välja, lukustas ukse, vaatas portfelli (temalgi oli diplomaat) näpus kõlgutades hajameelselt ringi, naeratas heatahtlikult külmetavale miilitsast noormehele ja kõndis siis kiirustamata vanalinna suunas. Näärikuuse värviliste tulede paistel tundus, nagu oleks ta vahepeal jõudnud juuksuri pool käia ja oma muhedad vurrud maha ajada.

      3.

      DAAM DUŠI ALL

      Tsentri ja Mustamäe vahele kiilus end madal ja vaikne Lilleküla. Nagu talveõhtuti ikka, oli aedlinnas väga pime ja väga vaikne. Raagus õunapuudes rabistas tuul. Teravad lumevihurid rabistasid vastu kasvuhoonete klaasi. Kusagil hakkas, asja ees, teist taga, haukuma hüsteeriline peni. Iluaiad olid paksu lumevaiba all. Armastuse ja hoolega ehitatud eramute omapära jäi talvepimeduse varju. Elektrit tarvitati siin linnajaos kokkuhoidlikult – igas majas kumas vaid üks aken, äärmisel juhul ehk kaks. Ainult üks maja säras täistuledes. Jäi mulje, nagu toimuks seal pidu. Aga ei. Majast ei kostnud muusikatki, rääkimata rõõmsast jutukõmast. See valgest silikaatkivist kahekordne elamu polnud halvem ega parem teistest, ei eriti suur ega kaugeltki tilluke. Selles oli viis tuba, rääkimata kõrvalruumidest. Tähtsaim neist oli vannituba. Tõeline kõigi mugavustega puhtusetempel, kus ei puudunud miski, isegi dušikabiin mitte. Majaehitajal oli kunagi õnnestunud oma veekommunikatsioonid linna soojaveetrassiga ühendada. See tähendas ta naisele väga palju.

      Tiina Rekk armastas veeprotseduure. Ta lausa jumaldas neid. Duši all käis ta võimaluse korral kaks korda päevas, vannis vähemalt üle päeva. Kaks korda nädalas külastas ta „Tööjõureservide” siseujulat, suved aga veetis enamasti Paralepa lahes või Mustas meres. Mees nimetas teda lüüriliselt näkikeseks. Tõsi küll, liiale ta sellega ei läinud, ta oli karge inimene. Karge ja eakavõitu. Aga sellest polnud midagi, viimasel ajal olidki vanad mehed moes. Tiina suhtus abikaasasse hästi. Mees oli töökas. Ta oli mõistev. Tal olid head närvid. Ta oli tubli mees, vaimse töö reavõitleja. Hetkel viibis ta komandeeringus. Ta nimi oli Voldemar.

      Tuled särasid kõigis ruumides seepärast, et Tiina oli midagi otsinud. Vist lemmikpastakat? Aga mis tähtsust sel enam. Nüüd seisis ta duši all ja ümises laulda. Ta oli kahekümne nelja aastane – juba! kõigest! Ta oli ilus. Talle oli seda räägitud. Ta oli ennast ise peeglist uurinud. Tal polnud põhjust endas kahelda. Möödunud suvel oli tema fotoportree kaunistanud ühe ajakirja tagakaant, sinna aga, nagu teada, igaüks ei satu. Ka keha oli tal tipp-topp. Ka seda oli talle öeldud. Mõne detailiga oli looja ehk liialegi läinud. Rinnapartii võinuks vähem lopsakas olla, sest renessanss oli ammu lõppenud. Aga seda arvas Tiina rohkem enesekriitika korras.

      Ta silmad olid suured, helesinised ja tundusid natuke rumalatena. Aga naisel ei tohigi liiga tark pilk olla. Oma varjamatult naiivse vaatega oli Tiina osanud nii mõnegi ohtlikuks pöörava situatsiooni juba eos tühistada. Tal oli suurevõitu, meelas ning alatihti ilmeid vahetav suu. Seda võis nimetada ka tujukaks. Tiinal oli täiesti ükskõik. Hetkel oli tal hea tuju. Pikad tumepruunid juuksed voogasid üle näo ja kaela, Tiina väänles veejoa all ning laulis.

      Sule silmad,

      kui ma tulen!

      Kui ei tule,

      siis ma suren!

      See laul polnud targem ega lollim sadadest endasugustest. Ühe töökaaslase mees tegi sihukestega aeg-ajalt raha, kirjutades noid tosina kaupa vähempopulaarsetele ansamblitele. Või kes teda teadis, ta võis ka hoobelda. Tiinale see mees eriti ei meeldinud. Nende vahel polnud kunagi tekkinud salapäraseid pilgupingeid, mida Tiina oli õppinud nii loomulikuks pidama, et nende puudumine mitte ainult ei hämmastanud, vaid isegi riivas teda. Mis laulukesse puutus, siis seisnes selle väärtus ennekõike asjaolus, et Tiina oli selle nüüdsama ja siinsamas duši all välja mõtelnud. Tiina oli nutikas ja elurõõmus, lõbus ja võluv, ta polnud elus veel midagi olulist СКАЧАТЬ