Insener Garini hüperboloid. Aleksei Tolstoi
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Insener Garini hüperboloid - Aleksei Tolstoi страница 13

Название: Insener Garini hüperboloid

Автор: Aleksei Tolstoi

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Классическая проза

Серия:

isbn: 9789949515417

isbn:

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Jõuti merele. Jäädi jälle üheks minutiks liikumatult veepinnale. Pühiti higi näolt. Üks-kaks! Pöörduti tagasi ja mööduti jahtklubist, kus elutute palakatena tolknesid kristalses leitsakus Leningradi ametiühingute võidusõidujahtide suured purjed. Jahtklubi rõdul mängis muusika. Ei lehvinud piki randa ülestõmmatud kerged kirjud märgid ega lipud. Pritsmeid üles paisates hüppasid paatidelt jõkke pruunid inimesed.

      Lipsanud suplejate vahelt läbi, hakkas skiff liikuma Nevkat mööda, vilksas silla alt läbi, püsis mõne sekundi «Strela» klubi neljase outriggeri kiiluvees, läks temast mööda (roolimees küsis üle õla: «Võib-olla soovite, et võtaksime teid puksiiri?»), jõudis kitsukesele, lopsakasse rohelusse kasvanud kallastega Krestovkale, kus hõbepajude rohelises varjus liuglesid õppenaiskonna punased pearätid ja paljad põlved, ning peatus Sõudespordikooli ujuvtõkete juures.

      Šelga ja Taraškin hüppasid ujuvtõketele, panid pikad aerud ettevaatlikult libajale lautrile, kummardusid skifi kohale ja tõmbasid ta roolimehe käskluse peale veest välja, tõstsid kätele ja viisid läbi laia värava kuuri. Seejärel mindi duši alla. Ihunahk hõõruti punaseks ja igamees jõi, nagu see oli kombeks, klaasitäie teed sidruniga. Pärast seda tundsid mehed, nagu oleksid nad just praegu sündinud sellesse kaunisse maailma, mis on seda väärt, et hakataks teda viimaks ometi korrastama.

      26

      Teise korruse lahtisel rõdul, kus joodi teed, jutustas Taraškin eilsest poisikesest: «Kärmas ja tark poiss, lihtsalt tore.» Ta kummardus üle rinnatise ja hõikas: «Ivan, tule õige siia!»

      Kohe hakkasid trepil põntsuma paljad jalad. Ivan ilmus rõdule. Räbala jaki oli ta seljast ära võtnud. (Sanitaarsetel kaalutlustel põletati see köögis ära.) Jalas olid tal sõudesportlase lühikesed püksid ja paljal ihul uskumatult vana kalevist vest, eest nöörijuppidega kinni sõlmitud.

      «Siin ta nüüd on,» ütles Taraškin, sõrmega poisi peale näidates, «kui palju ma talle rääkinud olen, et ta vesti maha võtaks, aga mitte mingi hinna eest ei taha ta seda teha. Kuidas sa suplema lähed, küsin ma sinult? Oleks veel vestki mõni asi, aga lihtsalt sopp.»

      «Mina supelda ei saa,» lausus Ivan.

      «Sind tuleb saunas pesta, sa oled üleni must ja räpane.»

      «Ma ei või end saunas pesta. Näh, siit saadik võin,» Ivan näitas nabale, kõhkles veidi ja nihkus uksele lähemale.

      Taraškin, kes kratsis küüntega sääremarju, kuhu jäid päevituse peale valged jäljed, käratas pahaselt:

      «Tee temaga, mis tahad!»

      «Miks sa’s nii,» küsis Šelga, «kas sa kardad vett või?»

      Poiss vaatas talle naeratamata otsa: «Ei, ma ei karda.»

      «Miks sa siis supelda ei taha?»

      Poiss lõi silmad maha ja surus huuled kangekaelselt kokku.

      «Kardad vesti maha võtta, kardad, et ära varastatakse või?» küsis Šelga. Poiss kehitas õlgu ja muigas.

      «Tead mis, Ivan: et sa supelda ei taha – see on su oma asi, aga vesti me sulle selga jätta ei või. Võta minu vest, see tõmba seljast.»

      Šelga hakkas oma vesti lahti nööpima. Ivan tõmbus tagasi. Ta silmamunad lõid rahutult keerlema. Korraks heitis ta paluva pilgu Taraškinile ja nihutas end kogu aeg, külg ees, avatud klaasukse lähedale, mis viis pimedasse sisetrepile.

      «Ohoo, niimoodi me mängima ei hakka!» Šelga tõusis püsti, keeras ukse lukku, tõmbas võtme välja ning istus otse ukse ette.

      «Noh, võta maha!»

      Poiss vaatas ringi nagu väike loomake. Ta seisis nüüd päris ukse lähedal – selg vastu klaase. Tema kulmud olid kortsu tõmbunud. Äkki heitis ta otsustavalt räbalad enda seljast ja ulatas Šelgale: «Säh, anna oma.»

      Kuid Šelga vaatas juba suurima üllatusega mitte enam poissi, vaid tema õlast mööda – ukseklaasidele.

      «Andke,» kordas Ivan vihaselt, «mida te naerate? Egas’ te väikesed ole!»

      «Küll on ikka naljatilk!» Šelga pahvatas valjusti naerma. «Pööra õige selg minu poole. (Otsekui tõuke tõttu põrkas poiss kuklaga vastu klaasi.) Pöördu ringi, niikuinii näen, mis su seljale on kirjutatud.»

      Taraškin kargas püsti. Poiss lendas kerge tombuna üle rõdu ja veeretas end üle rinnatise. Taraškin jõudis teda hädavaevu lennult kinni haarata. Ivan lõi teravad hambad tema kätte.

      «Küll on hull! Jäta hammustamine!»

      Taraškin surus poisi tugevasti enda vastu, silitas tema sinkjashalli raseeritud pead.

      «Täiesti metsik poiss. Väriseb kui hiir. Jäta juba, ega me sulle liiga tee!»

      Poiss rahunes tema käte vahel, ainult süda kloppis. Järsku sosistas ta temale kõrva:

      «Ärge lubage teda, ei tohi minu selja pealt lugeda. Mitte kellelegi pole lubatud. Mind tapetakse selle eest ära.»

      «Ei me loe, see pole meile huvitav,» kordas Taraškin, naeru pärast luksudes.

      Šelga seisis sel ajal terrassi teises otsas, näris küüsi, vidutas silmi nagu inimene, kes lahendab mõistatust. Äkki kargas ta ligi ja hoolimata Taraškini vastupanust pööras poisi selja enda poole.

      Hämmastus, peaaegu õudustunne tekkisid tema näole. Tindipliiatsiga oli allapoole abaluid poisikese kõhnale seljale higist laialivalgunud ja poolenisti kustunud tähtedega kirjutatud: «… Pjotr Gar…ile. Tulem…sed kõige paljutõot… Oliviini sügavust oletan viiel kilome…ril, jätk… uurimist, vaj… abi… Nälg… rutta ekspedits…»

      «Garin, see on Garin!» hüüdis Šelga. Sel momendil kihutas mürinal ja paukudes klubi hoovi kriminaaljälituse mootorratas ja agent hõikas alt: «Seltsimees Šelga, teile on kiirtelegramm …» See oli Garini telegramm Pariisist.

      27

      Kuldpliiats puudutas märkmikku: «Teie nimi, härra?»

      «Pjankov-Pitkevitš.»

      «Teie külastuse eesmärk? …»

      «Teatage mister Rollingile,» ütles Garin, «et mulle on tehtud ülesandeks pidada läbirääkimisi talle tuntud insener Garini aparaadi asjus.»

      Sekretär kadus silmapilkselt. Hetk hiljem astus Garin pähklipuust uksest sisse keemiakuninga kabinetti. Rolling kirjutas. Silmi tõstmata pakkus ta istet. Seejärel jällegi üles vaatamata: «Väikesi rahalisi operatsioone aetakse minu sekretäri kaudu,» nõrga käega haaras ta kirjapressi ja toksas kirjutatut, «ent sellest hoolimata olen valmis teid kuulama. Annan kaks minutit. Mis on kuulda uut insener Garinist?»

      Visanud jala üle teise ja pannud väljasirutatud käed põlvele, ütles Garin: «Insener Garin tahab teada, kas te olete üksikasjaliselt tuttav tema aparaadi otstarbega.»

      «Jah,» vastas Rolling, «tööstuslikel eesmärkidel, kuivõrd ma tean, äratab aparaat mõningat huvi. Ma rääkisin mõne meie kontserni juhatusliikmega, nad on nõus omandama patenti.»

      «Aparaat СКАЧАТЬ