Insener Garini hüperboloid. Aleksei Tolstoi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ silma. Milles, asi seisab?

      «Ma sattusin,» ütles ta, «niisugusele kullasoonele, et oi-oi-oi! – miljonid! Mis ma nüüd räägin – sajad miljonid (muidugi kullas!).» Iseenesestki mõista käisin talle peale, et jutustagu.

      Tema ainult naeris. Sellega meie jutt tookord lõppeski. Paar nädalat hiljem käisin ma Vassili saarel, kus elas Tyklinski. Mulle tuli meelde tema kullasoon ja ma mõtlesin, et küsin õige miljonärilt pool naela suhkrut. Astusin sisse. Tyklinski lamas, olles peaaegu suremas, käsi ja rind sidemeis.

      «Kes sind küll nii läbi kolkis?»

      «Oota,» vastas ta, «kui püha neitsi aitab ja ma terveks saan, tapan ta.»

      «Kelle?»

      «Garini.»

      Ja ta jutustas, tõsi küll katkendlikult ja uduselt, soovimata üksikasju avaldada, sellest, kuidas tema vana tuttav, insener Garin, oli talle teinud ettepaneku valmistada söeküünlaid mingi erakordse purustusjõuga aparaadi jaoks. Et Tyklinskis huvi äratada, lubas ta temale tulude pealt teatud protsendi. Ta lootis pärast katsetuste lõpuleviimist valmis aparaadiga Rootsi putkata, võtta seal patent ja hakata ise aparaati kasutama.

      Tyklinski asus innukalt söeküünlaid valmistama. Ülesanne oli selline, et nende minimaalse suuruse juures eralduks võimalikult suurem hulk soojust. Aparaadi konstruktsiooni pidas Garin saladuses, ta ütles, et selle põhimõte on uskumatult lihtne ja sellepärast paljastab vähimgi vihje saladuse. Tyklinski varustas teda küünaldega, ent mitte korrakski ei saanud ta Garinit nii kaugele, et see oleks talle aparaati näidanud.

      Säärane umbusaldus ajas Tyklinskit vihale. Nad tülitsesid sageli. Kord luuras ta Garinit selle kohani, kus viimane katseid sooritas – poollagunenud majas Petrogradi linnaosa ühel kõrvalisel tänaval. Tyklinski hiilis Garini kannul sinna ja kolas kaua mööda mingisuguseid treppe ja sisselöödud akendega tühje tube, kuni lõpuks kuulis keldris tugevat, otsekui väljapurskuvast aurujoast tekitatud sisinat ja haistis põlevate söeküünalde tuttavat lõhna.

      Ta ronis ettevaatlikult keldrisse, kuid kõmistas purunenud telliskivide otsa, kukkus, tegi müra ja nägi umbes kolmekümne sammu kaugusel endast, võlvi taga, tattninalambi valgusel Garini raevust moonutatud nägu.

      «Kes, kes siin on?» hüüatas Garin metsikult ja samal ajal hüppas seinalt silmipimestav kiir, mitte jämedam kui sukavarras, ning lõikas põiki üle Tyklinski rinna ja käe.

      Tyklinski tuli meelemärkusele koidikul, kaua hüüdis ta appi ja nõretades verest ronis käpuli keldrist välja. Möödaminejad korjasid ta üles ja toimetasid käsikärul koju. Kui ta terveks sai, algas sõda Poolaga ning tal tuli Petrogradist jalga lasta.»

      See jutustus avaldas Zoja Monrose’ile erakordset muljet. Rolling muigas umbusklikult: tema uskus ainult lämmatavate gaaside jõusse. Soomuslaevad, kindlused, kahurid, kohmakad armeed – kõik need olid tema arvates barbaarsuse igandeiks. Lennukid ja keemia – need olid ainsad vägevad sõjariistad. Aga mingisugused aparaadid, Petrogradist – jamps ja veel kord jamps!

      Ent Zoja Monrose ei rahunenud. Ta saatis Semjonovi Soome, et sealt hankida täpseid teateid Garini kohta. Semjonovi poolt palgatud valgekaardi ohvitser läks suuskadel üle Vene piiri, leidis Petrogradis Garini, rääkis temaga ja tegi talle isegi ettepaneku töötada koos. Garin käitus väga ettevaatlikult. Talle oli nähtavasti teada, et teda välismaalt jälgitakse. Oma aparaadist rääkis ta selles mõttes, et seda, kes saab selle aparaadi oma valdusse, ootab muinasjutuline vägevus.

      Katsed aparaadi mudeliga andsid hiilgavaid tulemusi. Ta ootas ainult püramiidküünalde viimistlustööde lõpuleviimist.

      18

      Varakevadisel vihmasel pühapäevaõhtul peegeldusid akende ja lugematute laternate tuled Pariisi tänavate asfaldil.

      Otsekui musti kanaleid mööda kihutasid otsatu hulga tulede all märjad autod, jooksid, põrkasid kokku ja keerlesid läbiligunenud vihmavarjud. Vihmasomp oli küllastunud bulvarite läppunud rõskusest, köögiviljapoodide, bensiinisuitsu ja parfüümi lõhnadest.

      Vihmavesi nirises alla mööda grafiitkatuseid, mööda palkonivõresid, mööda kohvikute kohale üleslöödud suuri triibulisi päikesekatteid. Häguselt süttisid, keerlesid ja sirasid udus kõikvõimalike lõbustuste tulireklaamid.

      Väikesed inimesed – poesellid ja müüjannad, ametnikud ja teenistujad – lahutasid sel päeval oma meelt, kuidas kellelgi võimalik. Tähtsad, soliidsed inimesed, ärimehed – istusid kodus kardina ees.

      Pühapäev oli pööbli päev, mis oli talle antud järamiseks. Zoja Monrose istus, jalad enda all, laial diivanil keset arvukaid patju. Ta suitsetas ja vaatas kaminatulle. Rolling, frakk seljas, jalad järil, oli võtnud aset suures tugitoolis. Ka tema suitsetas ja vaatas sütele.

      Tema kaminatulest valgustatud nägu näis hõõguvpunasena, maailma käskija lihav nina, habemesse kasvanud põsed ja poolavatud laugudega kergelt põletikulised silmad. Ta andus mõnusale igavustundele, mis oli kord nädalas vajalik, et anda ajule ja närvidele puhkust. Zoja Monrose sirutas enda ette välja ilusad paljad käsivarred ja lausus:

      «Rolling, lõunast on juba kaks tundi möödas.»

      «Jah,» vastas mees, «mina arvan samuti nagu teiegi, et seedeprotsess on lõppenud.»

      Zoja Monrose’i selged, peaaegu unistavad silmad libisesid üle tema näo. Tasa ja tõsise häälega nimetas ta Rollingit eesnime pidi. Mees vastas, ilma et ta oleks end oma soojas tugitoolis liigutanud:

      «Jah, ma kuulan teid, mu maimuke.»

      Luba rääkimiseks oli antud. Zoja Monrose istus diivaniservale ja võttis kätega põlve ümbert kinni.

      «Öelge, Rolling, kas keemiatehaseid ähvardab suur plahvatamisoht?»

      «Oo jaa! Neljas derivaat kivisöest – trotüül – on erakordselt võimas lõhkeaine. Kaheksas derivaat söest on pikriinhape, sellega täidetakse merekahurite soomustläbivad mürsud. Kuid on olemas veelgi tugevam aine – see on tetrüül.»

      «Ja mis see siis on, Rolling?»

      «Ikka seesama kivisüsi. Bensool (C6H6), segatuna kaheksakümnekraadises temperatuuris lämmastikhappega (HNO3), annab nitrobensooli. Nitrobensooli valemiks on C6H5NO2. Kui me asendame selles kaks osa hapnikku O2 kahe osa vesinikuga H, see tähendab, kui me aeglaselt segame nitrobensooli kaheksakümnekraadises temperatuuris malmipuru ja vähese hulga soolhappega, siis saame aniliini (C6H5NH2). Aniliin, segatuna viiekümneatmosfäärise surve all puupiiritusega, annab dimetüülaniliini. Seejärel kaevame hiiglasuure augu, ümbritseme selle muldvalliga, keskele ehitame kuuri ja viime seal läbi dimetüülaniliini reaktsiooni lämmastikhappega.

      Termomeetreid jälgime selle reaktsiooni ajal kaugelt, pikksilma abil. Dimetüülaniliini reaktsioon lämmastikhappega annab meile tetrüüli. Seesama tetrüül on päris põrguline ise: teadmata põhjustel ta plahvatab mõnikord reaktsiooni ajal ja põrutab tolmuks määratu suured tehased.

      Kahjuks tuleb meil selle ainega tegemist teha: töödelduna fosgeeniga annab ta sinise värvi – kristallvioleti. Selle asjandusega teenisin ma head raha. Te esitasite mulle naljaka küsimuse … Hm … Ma arvasin, et te olete keemiast rohkem teadlik. Hm … Et valmistada kivisöetõrvast, ütleme, püramidoonitabletti, mis ravib näiteks teie peavalu, tuleb läbi käia pikk rida vaheastmeid … Teel kivisöest kuni püramidoonini või lõhnaõlipudelini või tavalise fotopreparaadini on säärased põrgulikud СКАЧАТЬ