Insener Garini hüperboloid. Aleksei Tolstoi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et mitte rindele sattuda.»

      «Kas Mantsev teenis inglise kullakompaniis?»

      «Ta otsis kulda Leenal, Aldanil, seejärel Kolõmal. Jutustas imelugusid. Nad leidsid otse jalge alt viieteistkümnekilogrammiseid kullakamakaid … Just siis tärkaski minu peas idee, minu elu geniaalne idee … See on väga julge, isegi meeletu, kuid ma usun sellesse. Ja kui juba usun, siis ei peata mind vanasarvik ise. Tead mis, mu sõber, ainus asi maailmas, mida ma ihust ja hingest igatsen, see on võim … Mitte mingisugune kuninga- või keisrivõim, – see on tühine, labane, igav. Ei, absoluutne võim … Kunagi jutustan sulle üksikasjaliselt oma plaanidest. Et valitseda, on tarvis kulda. Et valitseda, nagu mina tahan, on vaja kulda rohkem, kui seda leidub kõigil tööstus-, börsi- ja teistel kuningatel kokku …»

      «Tõepoolest, sul on julged plaanid,» ütles Lenoire lõbusalt naerma pahvatades.

      «Kuid ma olen õigel teel. Kogu maailm on mul varsti – näed!» Garin surus väikese käe rusikasse. «Tähisteks minu teel on geniaalne Mantsev Nikolai Hristoforovitš, seejärel Rolling, õigemini – tema miljardid, ja kolmandaks – minu hüperboloid …»

      «Mis siis selle Mantseviga on?»

      «Tollal, viieteistkümnendal aastal, mobiliseerisin ma kogu oma rahanatukese ja vabastasin ennemini jultumuse kui äraostmisega Mantsevi sõjaväekohustusest ja saatsin ta väikese ekspeditsiooniga Kamtšatkale, päris karukolkasse … Kuni seitsmeteistkümnenda aastani kirjutas ta mulle veel: tema töö oli raske, kõige rängem, närused elutingimused … Kaheksateistkümnendast aastast peale – saad isegi aru – läksid tema jäljed kaduma … Tema otsingutest sõltub kõik …»

      «Mida ta seal otsib?»

      «Ta ei otsi midagi … Mantsev peab ainult kinnitama minu teoreetilisi oletusi. Vaikse ookeani rannik – Aasia ja Ameerika rannik kujutab endast ookeani põhja vajunud ürgse mandri saari. Niisugune hiiglaraskus pidi avaldama oma mõju sügaval asuvate sulas olekus kivimite asetusele … Lõuna-Ameerika tegutsevate vulkaanide ahelikud Andides ja Kordiljeerides, Jaapani ja lõpuks Kamtšatka tulemäed kinnitavad seda, et oliviinvööndi sulas olekus kivimid ja metallid – kuld, elavhõbe, oliviin ja teised – asuvad Vaikse ookeani äärtel palju lähemal maapinnale kui maakera teistes kohtades …! On see sulle arusaadav?»

      «Ei taipa, milleks sulle siis seda oliviinvööndit tarvis on?»

      «Et valitseda maailma, mu kallis … Noh, joome. Kordamineku terviseks …»

      29

      Zoja Monrose, seljas lühike seelik ja must siidjakk, nagu neid kannavad universaalkaupluste müüjannad, peas lihtne mütsike, hüppas autobussilt maha, ruttas üle kärarikka tänava ja astus suurde, kahele tänavale avanevasse «Globe’i» kohvikusse.

      Ta leidis vaba laua. Süütas paberossi. Käskis kelneril tuua liitri punast veini ja võttis täisvalatud klaasi ees käsipõsakil istet.

      «Pole hea, latseke, oled jooma hakanud,» ütles vana näitleja mööda minnes ja Zojat seljale patsutades.

      Zoja Monrose oli juba kolm paberossi ära suitsetanud. Lõpuks lähenes kiirustamata see, keda naine ootas: kitsukese, karvakasvanud lauba ja külmade silmadega sünge turd mees. Ta vurrud olid veidi kikki keeratud, värviline krae soonis tugevat kaela. Ta oli laitmatult riietatud – ilma liigse elegantsita. Tulija istus. Tervitas Zojat lühidalt. Vaatas ringi ja mõned lõid pilgu maha. See oli Gaston Pardinokk, endine varas, seejärel bandiit kuulsa Bonnot’ jõugust.

      Sõjas oli ta välja teeninud allohvitseri aukraadi ja pärast demobiliseerimist siirdunud igasuguste salajaste ja tumedate asjade komisjonäri rahulikule tööle.

      Zoja Monrose’isse suhtus ta suurima austusega. Kohtudes öölokaalides palus ta teda lugupidavalt tantsima ja suudles kätt; see oli ka ainuke naine Pariisis, kelle kätt ta suudles. Zoja pidas temaga sõprust ja mees täitis aeg-ajalt tema kõige delikaatsemaid ülesandeid.

      Imedes haput veini ja kissitades piibusuitsu tõttu silmi, kuulas Gaston mornilt, mida talle rääkis Zoja. Kui Zoja jõudis lõpule, naksutas ta sõrmi. Gaston ütles:

      «See on ju ohtlik.»

      «Gaston, kui see õnnestub, olete jäädavalt kindlustatud mees.»

      «Mitte mingi raha eest, armuline proua, ei võta ma praegu ei märga ega kuiva asja ette: ajad on muutunud. Tänapäeval eelistavad bandiidid politseis teenida, elukutselised vargad aga välja anda ajalehti ja tegelda poliitikaga. Kui te tahate mind palgata raha eest, siis ma keeldun. Teine asi on teha seda teie heaks. Sel juhul võiksin ma riskida endal kaela murda.»

      Zoja laskis välja erepunaste huulte nurgast suitsujoakese, naeratas õrnalt ja pani ilusa käe Pardinoka varrukale.

      «Hästi, tehke seda minu heaks …»

      30

      Rollingi auto peatus Montmartre’il, kitsukesel tänaval, mida valgustas öölokaali kümmekond akent. Madalas, peegellaega ja peegelseintega, palavas ja täissuitsetatud saalis, ruumipuuduses, serpentiini, õhupallide ja konfetiliblede keskel õõtsusid paberlintidesse mähkunud tantsivad paarid.

      Taoti klaverit. Viiulid vingusid ja kääksusid, kolm higist nõretavat neegrit tagusid vaagnaid, röökisid autopasunaisse, käristasid lauatükikestega, kolksutasid ja täristasid taldrikuid, materdasid türgi trummi.

      «Teed, mu lapsed, teed keemiakuningale!» hüüdis ülemkelner pingutades ja leidis suure vaevaga koha kitsas lauas ning pani Zoja ja Rollingi istuma. Nende pihta hakkasid lendama pallid, konfetid, serpentiinid.

      «Teile pööratakse tähelepanu,» lausus Rolling.

      Langetanud poolenisti laud, jõi Zoja šampanjat. Ta pööras aeglaselt pead – kellegi tumedad, otsekui söejutiga ümbritsetud mehesilmad vaatasid Žojat sünge vaimustusega. Kes ta niisugune on? Ei prantslane ega ka inglane. Ta oleks nagu seda meest juba kusagil näinud. Tantsijate vahelt läbitrüginud kelner ulatas Zojale kirjakese. Naist üllatas see, ta heitis end tagasi diivani seljatoele. Kiikas Rollingi poole, kes imes sigarit, ja luges kirja läbi:

      «See, kelle peale te nii õrnalt vaatate, Zoja, on Garin … Suudlen kätt. Semjonov.»

      Zoja kahvatas vist nii hirmsasti, et lähedalt kuuldus läbi müra kellegi hääl:

      «Vaadake, daamil on paha.» Siis ulatas ta tühja pokaali ja kelner valas talle šampanjat.

      Rolling küsis: «Mida Semjonov teile kirjutas?»

      «Ma ütlen hiljem.»

      «Kas ta kirjutas midagi härrast, kes teid jultunult silmitseb? See on toosama, kes eile minu juures käis. Ma ajasin ta välja.»

      «Rolling, kas te ei tunne teda ära? … Mäletate, l’Etoile’i väljakul … See on Garin.»

      Rolling ainult nohistas. Võttis sigari: «Ahaa!» Äkki tekkis tema näole sama ilme, mis tal oli siis, kui ta jooksis ringi kabineti hõbejat vaipa mööda, mõeldes viie käigu peale ette võitluse kõiki võimalikke kombinatsioone. Tol korral nipsutas ta südilt sõrmi. Praegu pöördus ta Zoja poole virildunud suuga: «Sõidame ära, meil on vaja tõsiselt kõnelda.»

      Uksel vaatas Zoja tagasi. Läbi suitsu ja serpentiinivihma nägi ta uuesti Garini põlevaid silmi. Ja siis – see oli midagi peadpööritamapanevalt СКАЧАТЬ