Название: Insener Garini hüperboloid
Автор: Aleksei Tolstoi
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Классическая проза
isbn: 9789949515417
isbn:
«Ma ei jutustanud teile kõike kohtumisest selle võlts Pjankov-Pitkevitšiga … Nii mõnigi asjaolu jäi mulle arusaamatuks: milleks oli talle tarvis mängida hüsteerikat? Võinud ta ju oletada, et minul leidub kübekestki kaastunnet … Kogu tema käitumine on kahtlane. Milleks ta küll minu juures käis? … Milleks ta lauale vajus? …»
«Rolling, sellest te ei rääkinud …»
«Ja, jaa … Ajas kella ümber … Kortsutas mu paberid ära …»
«Kas ta püüdis teie pabereid varastada?»
«Mis? Varastada?» Rolling vaikis viivu. «Ei, see polnud nii. Ta kaotas tasakaalu ja tema käsi prantsatas vastu kirjamappi … Seal olid mõned paberid …»
«Kas olete kindel, et midagi ei ole kadunud?»
«Need olid tähtsusetud märkmed. Nad olid ära kortsutatud ja ma viskasin nad hiljem paberikorvi.»
«Ma anun teid, tuletage kogu jutuajamine peensusteni meelde …»
Limusiin peatus Seine’i tänaval. Rolling ja Zoja läksid magamistuppa. Zoja tõmbas kähku kleidi seljast ja heitis laia voolitud, brokaatbaldahiini all kotkajalgadel seisvasse voodisse – ühte ehtsasse keiser Napoleon Esimese voodisse. Aeglaselt lahti rõivastudes kõndis Rolling vaibal, ja jättes riietusesemeid kullatud toolidele, lauakestele, kaminasimsile, jutustas peenimate üksikasjadeni Garini eilsest külastusest.
Zoja kuulas, toetudes küünarnukile, Rolling hakkas pükse maha tõmbama, seejuures ühel jalal hüpates. Sel momendil ei sarnanenud ta sugugi kuningaga. Seejärel heitis ta voodisse ja sõnas: «See on kindlasti kõik, mis oli,» ja ta vedas atlasteki ninani. Sinkjas öölamp valgustas toredat magamistuba, laiali pillatud riideid, kuldseid aamoreid voodisammastel ja Rollingi teki sisse pugenud lihavat nina. Tema pea oli vajunud patja, suu poolenisti paotunud, keemiakuningas oli magama jäänud.
See nohisev nina segas Zojat iseäranis. Ta pani käe silmadele. Tema ees püsis järeleandmatult Garini kahvatu, jultunud, ilus, tahtejõuline nägu. Zoja raputas pead, et nägemust eemale peletada – ei, see vahtis üksisilmi teda läbi paberlintide lehviva ämblikuvõrgu … «Unetu öö on kindlustatud,» mõtles Zoja ning äkki läbistas terav mõte teda nõelana pealaest jalatallani: «Gaston on praegu tema juures …»
Zoja libises teki alt välja, tõmbas rutakalt sukad jalga. Rolling pomises unes veidi, kuid keeras ainult küljele.
Zoja ruttas riietusruumi. Ajas vihmamantli selga ja tõmbas vöö tugevasti kinni. Tuli tagasi magamisituppa käekoti järele, kus oli raha …
«Rolling,» ütles ta tasa, «Rolling … Me oleme kadunud …»
Kuid Rolling ainult pomises midagi. Zoja läks alla vestibüüli ja avas vaevaga kõrge välisukse. Seine’i tänav oli tühi. Läbi mansardkatuste kitsa vahe paistis tuhm kollakas kuu. Zojat haaras nukrus. Ta vahtis seda kuukera magava linna kohal … «Jumal, jumal, kui õudne, kui kohutav …»
Mõlema käega nihutas ta mütsikese sügavalt silmadele ja ruttas kaldaäärsele tänavale.
31
Vana kolmekorruseline maja number kuuskümmend kolm Rue des Gobelins’il ulatus ühe seinaga hoonestamata alale. Selles küljes olid aknad ainult kolmandal korrusel – mansardkorrusel. Teine, umbsein, oli vastu parki. Tänavapoolse fassaadi ulatuses asus esimesel korrusel maapinnaga ühekõrgusel kohvik voorimeestele ja autojuhtidele. Teise korruse võttis enda alla vilets võõrastemaja. Kolmandal – mansardkorrusel – üüriti tube alalistele elanikele. Sinna pääses läbi värava ja pika tunneli.
Kell oli kahe peal öösel. Rue des Gobelins’i – ei ühtki valgustatud akent. Kohvik oli juba suletud, kõik toolid olid tõstetud laudadele. Zoja jäi värava ees seisma ja silmitses viivu numbrit kuuskümmend kolm. Selg tundis külma. Ta võttis end kokku. Helistas. Nöör hakkas sahisema, värav paotus. Ta lipsas pimedasse väravaalusesse. Väravavahi hääl torises eemalt: «Öösel on tarvis magada, tagasi peab tulema õigel ajal.» Kuid ta ei küsinud, kes sisse tuli.
Zojat valdas hirmus ärevus. Tema ees avanes madal pime tunnel. Gaasilamp valgustas tumeda õlivärviga võõbatud krobelisi seinu. Semjonovi juhtnöörid olid järgmised: tunneli lõpus vasakule, keerdtreppi mööda üles, kolmas korrus, vasakule, tuba number üksteist.
Tunneli keskel jäi Zoja seisma. Talle näis, et kaugel, vasakul, vaatas keegi kiiresti välja ning kadus. Kas mitte tagasi minna? Ta jäi kuulatama – mitte ainustki heli. Ta ruttas käänakul asuvasse haisvasse trepikotta. Siit algas kitsas, kusagilt ülalt valgustatud keerdtrepp. Zoja hakkas kikivarvul üles minema, kartes puudutada kleepuvaid käsipuid.
Kogu maja magas. Teise korruse trepikojast viis mahakoorunud värviga võlvkaar pimedasse koridori. Ülespoole minnes vaatas Zoja tagasi ja talle tundus uuesti, et võlvi tagant vaatas keegi välja ning kadus …
Ainult see polnud mitte Gaston Pardinokk … «Ei, ei, Gaston ei ole veel käinud, ta ei võinud siin olla, ei jõudnud …» Kolmanda korruse trepikojas tõmbas Zoja hinge tagasi. Kui Garinit pole kodus, ootab ta teda siin hommikuni. Kui ta on kodus ja magab, ei lähe ta enne ära, kui on saanud kätte selle, mille ta võttis laualt Malesherbes’i bulvaril.
Zoja tõmbas kindad käest, kohendas pisut juukseid mütsi all ja hakkas vinklis ärapöörduvat koridori mööda vasakule minema. Viiendal uksel seisis suurelt valge värviga maalitult – 11. Zoja vajutas lingile, uks avanes kergelt.
Väikesesse tuppa langes läbi lahtise akna kuuvalgus. Põrandal vedeles avatud kohver. Kõledalt valendasid laialipillatud paberid. Seina ääres pesunõu ja kummuti vahel istus põrandal särgiväel mees, tema paljad põlved olid üles tõstetud, paljad jalalabad näisid hiiglasuurtena … Kuupaiste valgustas poolt nägu, läikis päraniavatud silm ja valendasid hambad – mees naeratas. Paotanud suu ja hinge kinni pidades vahtis Zoja tardunud naeratavat nägu – see oli Garin.
Täna hommikul oli Zoja öelnud «Globe’i» kohvikus Gaston Pardinokale: «Varasta Garinilt joonised ja aparaat ja kui saad, tapa ära.» Täna õhtul nägi ta läbi vina šampanjapokaali kohal Garini silmi ja tundis: kui niisugune mees vaid viipab, jätab ta kõik sinnapaika, unustab, järgneb talle. Öösel, kui ta sai aru ohust ja sööstis otsima Gastoni, et temast ette jõuda, ei teadnud ta veel isegi, mis ajas teda säärases mures ringi jooksma mööda öist Pariisi ja tõi viimaks Rue des Gobelins’ile. Mis tunded sundisid seda tarka, külma, kalki naist avama ust tema poolt surmale määratud mehe tuppa?
Ta vahtis Garini hambaid ja pungis silma. Ta karjatas kähedalt ja allasurutult, astus ligi ja kummardus tema kohale. Mees oli surnud – nägu siniseks tõmbunud, kaelal ülestursunud kriimustused. See oli toosama nägu – kõhnunud, ligitõmbav, erutatud silmadega nägu, konfetid siidjas habemes … Zoja haaras kinni pesulaua jäisest marmorist ja ajas end vaevaliselt sirgu. Ta unustas, milleks oli tulnud. Mõru sülg täitis suu. «Puudub veel, et ma meelemärkusetult põrandale ei prantsata.» Viimase jõupingutusega kiskus ta nööbi teda poova krae eest. Hakkas minema ukse poole. Uksel seisis Garin.
Samuti nagu sellelgi seal põrandal, läikisid tema tardunud naeratusest paljastatud hambad. Garin tõstis sõrme ja ähvardas. Zoja taipas, surus käe suule, et mitte karjatada. Süda kloppis, nagu oleks ta vee alt välja sukeldunud … «Elus, elus …»
«Tapetud pole mina,» ütles Garin sosinal ja ähvardas edasi, «Te tapsite Victor Lenoire’i, minu abilise … Rolling läheb giljotiinile …»
«Elus, elus,» kordas Zoja СКАЧАТЬ