Kapteni tütar. FUTU Print
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kapteni tütar - FUTU Print страница 7
Название: Kapteni tütar
Автор: FUTU Print
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Классическая проза
isbn: 9789949515226
isbn:
Armumõtet hajutades
teda püüdsin unusta’,
Maša juurest põgenedes
lootsin, et saan vabaks ma.
Ent need silmad, mis mind köitsid,
ikka säravad mu eel.
Hämmeldust nad hinge kandsid,
kaotand rahu minu meel.
Kurba lugu kuulda saades,
Maša, mulle halasta,
õnnetule pilku saates,
võlutud on sinust ta.
„Mis sa sellest arvad?” küsisin Švabrinilt, oodates kiitust, nagu mulle tingimata võlgnetavat tasu. Kuid minu suureks meelepahaks tavaliselt leplik Švabrin teatas kategooriliselt, et minu laul on ebaõnnestunud.
„Miks nii?” küsisin, varjates oma meelepaha.
„Sellepärast,” vastas ta „et niisugused salmikud on väärt mu õpetajat Vassili Kirillovitš Tredjakovskit ja meenutavad mulle väga ta armukupleesid.”
Siis võttis ta minult vihu ja hakkas halastamatult analüüsima iga värssi ja iga sõna, mõnitades mind kõige torkavamal viisil. Ma ei suutnud seda välja kannatada, rebisin oma vihiku ta käest ja ütlesin, et ma enam iialgi oma kirjandeid talle ei näita, Švabrin naeris ka selle ähvarduse üle.
„Saame näha,” ütles ta, „kas sa pead oma sõna; luuletajaile on kuulaja niisama tarvilik nagu Ivan Kuzmitšile pudel napsi söögi alla. Aga kes on see Marja, kellele sa oma hella kirge ja armuvalu avaldad? On see ehk viimaks Marja Ivanovna?”
„Pole sinu asi, kes ka see Marja oleks,” vastasin süngestudes. „Ma ei nõua su arvamist ega su oletusi.”
„Ohoo! Isekas salmisepp ja tagasihoidlik armuke!” jätkas Švabrin mind üha enam ärritades.
„Aga kuula sõbralikku nõuannet: kui tahad edasi jõuda, siis soovitan teotseda mitte salmikestega.”
„Mis see tähendab, mu härra? Palun selgita.”
„Hea meelega. See tähendab, kui sa tahad, et Maša Mironova külastaks sind videvikul, siis kingi talle õrnade värsside asemel paar kõrvarõngaid.”
Mu veri kihvatas.
„Kuid miks sul temast selline arvamine on?” küsisin ma, vaevaga tagasi hoides oma põlastust.
„Aga sellepärast,” vastas ta põrguliku naeratusega, „et tean kogemuste järgi ta viise ning kombeid.”
„Sa valetad, lurjus!” kisendasin ma raevudes, „sa valetad kõige häbitumal kombel.”
Švabrin muutus näost.
„Seda ma sulle ei jäta,” ütles ta, rutjudes mu kätt. „Te annate mulle rahulduse.”
„Ole hea, millal tahad!” vastasin rõõmustades.
Sel hetkel olin valmis teda lõhki kiskuma.
Läksin kohe Ivan Ignatjitši juurde ja leidsin ta istumas, nõel käes: komandandi-emanda ülesandel lükkis ta seeni niidi otsa, et neid talviseks varuks kuivatada.
„Aa, Peeter Andreitš!” sõnas ta mind silmates.
„Tere tulemast! Mis tuul teid siia kandis? Mis asjas, kui küsida tohin?”
Seletasin talle lühidalt, et ma läksin Aleksei Ivanõtšiga tülli ja et teda, Ivan Ignatjitšit, palun mulle sekundandiks tulla. Ta kuulas mind tähelepanuga, jõllitades mu poole oma ainsa silmaga.
„Te vist räägite mulle,” ütles ta, „et tahate Aleksei Ivanõtšit surnuks torgata ja soovite, et mina oleksin sealjuures tunnistajaks? Kas nii, tohin küsida?”
„Just nii.”
„Armas aeg, Peeter Andreitš! Mida te ometi kavatsete! Te olete Aleksei Ivanõtšiga tülli läinud? See mõni häda! Ega riid kaelas ripu. Tema riidleb teiega, aga teie sõimake teda; tema annab teile lõua pihta, teie temale kõrva mööda, teist, kolmandat korda ja minge lahku; küllap meie teid lepitame. Või on see siis ilus tegu – maha nottida oma ligimest, tohin küsida? Ja heake küll, kui teie tema maha notite, jumal temaga Aleksei Ivanõtšiga, minul pole temaga ka suuremat sõprust. Noh, kui aga tema teid läbi puurib? Mis siis saab? Kes narriks jääb, kui küsida tohin?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.