Kapteni tütar. FUTU Print

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ohkega, „ma ju olen vihane iseenda peale, ise olen ma igapidi süüdi. Kuidas küll võisin sind üksi trahterisse jätta! Mis parata? Vanakuri eksitas mind: mõtlesin köstriemanda poole sisse astuda, vaderikesega kokku saada. Nõndaks; astusin vaderi poole ja oligi pahandus käes. Selge häda, muud midagi! Kuidas ma ilmun härraste silmaalla? Mis nad ütlevad, kui teada saavad, et laps joob ja mängib?”

      Et lohutada vaest Saveljitšit, andsin talle sõna edaspidi tema nõusolekuta mitte ühtegi kopikat raisata. Vähehaaval rahunes ta, kuigi ikka veel harva omaette torises, pead raputades: „Sada rubla! pole naljaasi!”

      Lähenesin sihtkohale. Minu ümber laiusid kinkudest ning jäärakutest läbitud nukrad kõrbed. Kõik oli lumega kaetud. Päike loojus. Kibitka sõitis mööda kitsast teed, ehk täpsemini, mööda talumeeste regedest jäetud jälgi. Korraga hakkas postipoiss kõrvale vahtima, pöördus lõpuks mütsi peast võttes minu poole ja sõnas:

      „Härra, kas sa ei käsiks tagasi pöörduda?”

      „Mispärast tagasi?”

      „Ilm on kahtlane: hakkab tuult tõstma; näe, kuidas ta lumepihu keerutab.”

      „Mis siis sellest?”

      „Aga näe, mis seal on!”

      Postipoiss osutas piitsaga itta.

      „Ma ei näe midagi peale valge stepi ning kirka taeva.”

      „Aga näe, seal, see pilverüngas.”

      Ma silmasin tõepoolest taeva veerul valget pilvekest, mida algul olin pidanud kaugeks künkaks. Postipoiss selgitas mulle, et pilv ennustavat lumetormi.

      Olin kuulnud sealsetest tuiskudest ja teadsin, et need matsid vahel terved voorid. Saveljitš, üksmeelselt postipoisiga, soovitas tagasi pöörduda. Ent tuul ei tundunud mulle nii kangena: ma lootsin õigeks ajaks järgmise jaamani jõuda ja käskisin sõita nobedamini.

      Postipoiss kihutas hobuseid takka, kuid vahtis ikka ida poole. Hobused lasksid head traavi. Tuul läks järjest tugevamaks. Pilveke muutus valgeks rünkaks, mis raskelt kerkis, kasvas ning aegamisi terve taeva mattis. Hakkas helvendama lund ja korraga puistas räitsakatena. Tuul hakkas ulguma; tõusis tuisk. Ühe viivuga segunes tume taevas lumemerega. Kõik kadus.

      „Noh, härra,” karjus postipoiss, „häda – tuisk!..”

      Ma vaatasin kibitkast välja: kõikjal oli pilkane pimedus ning lumemöll. Tuul ulgus sellise julma väljenduslikkusega, et tundus hingestatuna; lumi mattis mind ja Saveljitšit; hobused läksid sammu ja jäid varsti seisma.

      „Miks sa siis ei sõida?” küsisin postipoisilt läbematult.

      „Mis seal ikka sõita!” vastas ta pukist maha astudes. „Niikuinii ei tea, kuhu umbkotti oleme sõitnud; teed ei leia, ja ümberringi on pimedus.”

      Tahtsin hakata temaga tõrelema. Saveljitš astus ta eest välja.

      „Oli sul tahtmist teda mitte kuulata,” torises ta pahaselt, „oleksid tagasi trahterisse läinud, teed joonud, koidikuni puhanud; torm oleks vaikinud, siis oleksime edasi läinud. Ja kuhu me õige ruttame? Oleks veel olnud, et pulma!”

      Saveljitšil oli õigus. Polnud midagi parata. Lund aina kühveldas maha. Kibitka ümber kerkis hang. Hobused seisid norus päi ning värahtasid aeg-ajalt. Postipoiss sumpas ümberringi, ajaviiteks rakmeid kohendades. Saveljitš torises; mina vahtisin igasse külge, lootes silmata mingit märki elamust või teest, kuid ei suutnud midagi eraldada peale ähmaste tuisukeeriste. Korraga märkasin midagi musta.

      „Hei, postipoiss!” hõiskasin ma. „Vaata, mis seal mustab!”

      Postipoiss jäi silmitsema.

      „Jumal seda teab, härra,” lausus ta oma kohale istudes. „On nagu koorem, või nagu puu, aga näikse liigatavat. Küllap on vist hunt või inimene.

      Käskisin sõita tundmatu eseme poole, mis kohe meile vastu hakkas liikuma. Paari minuti pärast jõudsime kohati inimesega.

      „Hei, hea inimene!” hüüdis talle postipoiss, „ütle, kas tead, kus tee on?”

      „Tee on küll siin; mina seisan kõval pinnal,” vastas teeline, „aga mis sest kasu!”

      „Kuule, külamees,” sõnasin ma talle, „tunned sa siinset ümbrust? Kas võid mind öömajale juhtida?”

      „Ümbrus on mulle tuttav,” vastas teeline, „jumal tänatud, risti ja põiki läbi käidud ja sõidetud. Aga näe, misuke ilm: vägisi eksitab teelt. Parem siia paigale jääda ja ära oodata, ehk maru raugeb ja taevas selgib; siis leiame tee tähtede järgi.”

      Ta külmaveresus julgustas mind. Olin juba otsustanud jumala hoolde usaldades ööbida keset steppi, kui teeline korraga nobedasti pukki istus ja postipoisile sõnas:

      „Noh, jumal tänatud, elamu pole kaugel; pööra paremale ja sõida.”

      „Aga miks pean paremale sõitma?” küsis postipoiss pahuralt. „Kus sa teed näed? Või arvad, et hobused on võõrad, rakmed ka, – muudkui kihuta!”

      Postipoisil näis minu arvates õigus olevat.

      „Tõepoolest,” ütlesin ma, „miks sa arvad, et elamu kaugel pole?”

      „Eks sellepärast, et tuul puhus sealtpoolt,” vastas teeline, „mina tunnen suitsuhõngu; teadagi, et siis on küla ligidal.”

      Tema taip ja terav haistmine hämmastasid mind. Käskisin postipoisil sõita. Hobused sumasid raskelt sügavas lumes. Kibitka liikus aeglaselt edasi, kord sõites hange otsa, kord libisedes jäärakusse ning kaldudes kord ühele, kord teisele küljele. See oli nagu laeva kiikumine tormisel merel. Saveljitš ohkis ühtelugu, mulle külge müksates. Lasksin saanil põlle alla, mässisin end kasukasse ja tukastasin, uinutatud tormilaulust ning tasase sõidu hällimisest.

      Nägin und, mida ma iialgi ei suuda unustada ja millest praeguseni arvan leidvat midagi endelist, kui võrdlen sellega minu kummalisi eluseiklusi. Lugeja vabandab mind, sest arvatavasti teab ta omadest kogemustest, kui omane on inimesele anduda ebausule, hoolimata igasuguste eelarvamiste põlgamisest.

      Viibisin tolles tunnete ning hinge seisundis, millal olelus järele andes unelmaile sulab nendega ühte esiune ebaselgeis nägemustes. Mulle näis, et maru möllab veel ja me eksleme ikka mööda lumekõrbet… Äkki silmasin väravat ja sõitsin meie mõisa õue. Mu esimeseks mõtteks oli kartus, et isake ei vihastaks mu peale tahtmatu tagasituleku pärast isamaja katuse alla ega loeks seda sihilikuks sõnakuulmatuseks. Kargasin rahutult kibitkast välja ja nägin: ema ootab mind trepil, sügav kurvastus näol. „Tasa,” sõnab ta mulle, „isa on suremas haige ja tahab sinuga jumalaga jätta.” Rabatud hirmust, lähen ta kannul magamistuppa. Näen, tuba on nõrgalt valgustatud; voodi juures seisab kurbade nägudega inimesi. Astun tasahilju voodi manu, emake kergitab eesriiet ja ütleb: „Andrei Petrovitš! Petruša jõudis pärale; ta pöördus koju tagasi, kuulda saanud su haigusest; õnnista teda.” Ma laskusin põlvili ja suunasin pilgu haigele. Mis ma nägin?.. Mu isa asemel lamab voodis mustahabemeline mees, lustakalt mind seirates. Pöördusin arusaamatuses ema poole, sõnades talle: „Mis see tähendab? See pole isa. Ja mistarvis peaksin matsilt õnnistust paluma?” – „Ükskõik, Petruša,” vastas mulle ema, „see on su kasuisa, anna ta käele suud ja las ta õnnistab sind…” Mina ei nõustunud. Siis kargas külamees üles, haaras selja tagant kirve СКАЧАТЬ