Kapteni tütar. FUTU Print

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ käpikud tähendavad mitte seda… „siinjuures ta pass…” Kus see on? Ah, näe… „välja kirjutada Semjonovskist…” Hea küll, hea küll: kõik saab tehtud… Luba aukraadideta end kaelustada ja… vana seltsimehe ning sõbrana,” ahaa! viimaks taipas… ja palju muud, ja palju muud…”

      „Noh, pojuke,” lausus ta, kirja läbi lugenud ja passi kõrvale pannud, „kõik saab tehtud: sind viiakse ohvitserina ** polku üle, ja et mitte aega kaotada, siis sõida juba homme Belogorskaja kindlusse, kus sa hakkad teenima kapten Mironovi all, kes on hea ja aus mees. Seal oled sa õiges teenistuses, õpid distsipliini. Orenburgis pole sul midagi teha; pillerkaaritamine on noorele inimesele kahjulik. Aga täna palun minu juurde lõunale jääda.”

      „Taga paremaks!” mõtlesin ma endamisi. „Mis kasu mul sest oli, et peaaegu emaihus juba kaardiväe seersandiks sain! Kuhu mind tuul on toonud? Kuhugi polku ja kõrvalisse kindlusse kirgiisi-kaisakkide steppide piirile!..”

      Lõunastasin Andrei Karlovitši juures, kolmekesi ta vana adjutandiga. Ta lauas valitses karm saksa kokkuhoid, arvan, et hirm näha vahel liigset võõrast oma poissmeheliku roavõtu man, oli osalt mu kiire garnisonisse saatmise põhjuseks. Teisel päeval jätsin kindraliga hüvasti ja reisisin oma määratud kohale.

      III peatükk

      KINDLUS

      Kindluses me elu käib, joogiks vesi, toiduks leib.

      Tuleb aga vaenlane kosti nõudma endale, võõruspeo siis talle teeme, kahuriga tulistame.

Sõdurilaul

      Oleme vanaaegsed inimesed, isake.

Äbarik

      Belogorskaja kindlus asetses neljakümne versta kaugusel Orenburgist. Tee kulges mööda Jaiki järsku kallast. Jõgi polnud veel külmunud ja ta tinajad lained mustasid nukralt valge lumega kaetud ühetaoliste kallaste vahel. Nende taga laiusid kirgiisi stepid. Vajusin mõtteisse, mis olid enamasti kurvad. Garnisoni elu evis minu jaoks vähe külgetõmbavust. Püüdsin kujutella kapten Mironovit, minu tulevast ülemat, ja nägin teda range, vihase vanamehena, kes ei tea midagi peale oma teenistuse ja on valmis iga pisiasja pärast paigutama mind vee ja leiva peale. Vahepeal hakkas hämarduma. Me sõitsime üsna kiiresti.

      „Kas kindluseni on veel palju maad?” küsisin oma postipoisilt.

      „Pole palju,” vastas ta, „näe, juba paistabki.”

      Vahtisin igasse külge, lootes silmata võimsaid kantse, torne ning valli, kuid ei näinud midagi peale palkaiaga piiratud külakese. Ühel pool seisis kolm-neli poolenisti lume alla tuisatud heinakuhja; teisel pool oli längakil veski, laisalt longu vajunud niinekoorest tiibadega.

      „Kus siis kindlus on?” küsisin imestuses.

      „Siin ta on,” vastas postipoiss, osutades külakesele, ja nende sõnadega sõitsime sinna sisse.

      Värava juures silmasin vana malmist kahurit; tänavad olid ahtad ning kõverad, tared madalad ja enamikus õlgkatustega. Käskisin sõita komandandi juurde ja mõne viivu pärast peatus kibitka puumajakese ees, mis oli ehitatud kõrgendikule, samuti puust kiriku lähedusse.

      Keegi ei olnud mind vastu võtmas. Ma astusin kotta ja avasin ukse eestuppa. Vana invaliid õmbles laual istudes sinist paika rohelise mundri küünarnukile. Ma käskisin tal minu tulekust teatada.

      „Astu sisse, kullake,” vastas invaliid, „meie omad on kodu.”

      Astusin vanamoeliselt sisustatud puhtasse kambrisse. Nurgas seisis nõudekapp, seinal klaasi all raamis rippus ohvitseridiplom; selle kõrval ilutsesid odavad rahvapildid, mis kujutasid Küstrini ja Otšakovi vallutamist, samuti mõrsja valikut ja kassi matust. Akna juures istus kootud pihikus eit, rätik peas. Ta keris lõnga, mida harkis kätel hoidis ohvitserimundris ühe silmaga vanamees.

      „Mis te soovite, kullake?” küsis ta oma tegevust jätkates.

      Ma vastasin, et olen sõitnud teenistusse ja ilmusin oma kohust täites härra kapteni juurde, ning olin pöördumas nende sõnadega ühe silmaga vanamehe poole, pidades teda komandandiks, kuid perenaine katkestas mu pähetuubitud kõne.

      „Ivan Kuzmitši pole kodu, ta läks isa Gerassimile külla,” vastas ta, „aga see on ükspuha, mina olen siin perenaine. Palun olla nagu kodus. Istu, kullake.”

      Ta hõikas tüdruku ja käskis tal kutsuda urjadniku. Vanamees silmitses mind uudishimulikult oma ainukese silmaga.

      „Kas tohin küsida: kus polgus teenisite?”

      Ma rahuldasin ta uudishimu.

      „Aga, tohin küsida,” jätkas ta, „miks arvasite heaks kaardiväest garnisoni üle tulla?”

      Ma vastasin, et seesugune oli ülemuse tahtmine.

      „Arvatavasti kaardiväe ohvitserile sobimatute tegude pärast?” jätkas väsimatu küsitleja.

      „Mis sa tühja lobised,” ütles talle kapteniemand, „sa näed, noormees on reisist väsinud, tal muudki teha… hoia käed õgvemini…”

      „Aga sina, kullake,” jätkas ta minu poole pöördudes, „ära kurvasta, et sind meie kolkasse saadeti. Sina pole esimene, pole ka viimane. Kannata, küll harjud. Aleksei Ivanõtš Švabrinil juba viies aasta, kui saadeti meie juurde tapmise pärast. Jumal teab, mis kuri teda oli eksitanud; tema, näed sa, sõitnud ühe leitnandiga linnast välja, mõõgad kaasas, ja ega muud, kui hakanud teineteist torkima, aga Aleksei Ivanõtš pistnud leitnandi surnuks, ja veel kahe tunnismehe nähes! Mis sa oskad öelda? Jah, eks üks patt aja teist taga.”

      Samal ajal astus sisse urjadnik, sihvakas noor kasakas.

      „Maksimõtš!” ütles talle kapteniemand, „muretse härra ohvitserile korter, aga puhtam.”

      „Kuulan, Vassilissa Jegorovna,” vastas urjadnik, „kas me ei paigutaks tema aususe Ivan Poležajevi juurde?”

      „Vale, Maksimõtš,” vastas emand, „Poležajevil on niigi kitsas: ta on mulle pealegi vader ega unusta, et me ta ülemus oleme. Vii ohvitserihärra… kuidas te nimi on, mu armas?”

      „Peeter Andreitš.”

      „Vii Peeter Andreitš Semjon Kuzovi juurde. Tema, kelm, laskis oma hobuse mulle kapsaaeda. Noh, mis, Maksimõtš, kas kõik on karras?”

      „Kõik, jumal tänatud, on rahulik,” vastas kasakas: „ainult kapral Prohhorov olevat saunas Ustinja Negulinaga kapatäie keeva vee pärast riidu läinud.”

      „Ivan Ignatjitš!” ütles emand ühe silmaga vanamehele, „mine, lahenda Prohhorovi ja Ustinja asi, kel õigus, kes süüdi. Ja karista juba mõlemaid. Noh, Maksimõtš mine jumala rahus. Peeter Andreitš, Maksimõtš saadab teid teie karterisse.”

      Jätsin hüvasti. Urjadnik viis mu kõrgel jõekaldal, otse kindluse serval seisvasse majakesse. Pool taret oli Semjon Kuzovi pere käes, teine pool anti mulle. See koosnes kaunis puhtast, vaheseinaga kaheks jaotatud kambrist. Saveljitš hakkas siin toimetama; mina jäin ahtakesse aknasse vahtima. Minu ees laius kurb stepp. Pisut kõrval seisis paar onnikest; mööda tänavat hulkusid mõned kanad. Vanaeit kutsus trepil seistes molli juurde sigu, kes vastasid talle sõbraliku röhkimisega. Ja sellises paigas olin siis mõistetud oma noorust veetma! Tusk haaras mind; ma eemaldusin aknast ja СКАЧАТЬ