Kapteni tütar. FUTU Print

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ välja, armuline härra, oleme päral.”

      „Kuskohal?” küsisin silmi hõõrudes.

      „Sissesõiduhoovis. Jumal aitas, sõitsime otse plangu otsa. Astu kärmesti maha, härra, ja mine sooja kätte.”

      Väljusin kibitkast. Lumetorm möllas veel, kuigi väiksema jõuga. Oli nii pime, et torka või silm peast. Peremees tuli meile väravasse vastu; hoides laternat hõlma all juhtis ta mind kitsasse, kuid küllalt puhtasse tagakambrisse; peerg valgustas seda. Seinal rippus vintpüss ja kõrge kasakamüts.

      Peremees, jaiki kasakas, aastat kuuskümmend, näis veel värske ja reibas. Saveljitš kandis mu kannul sisse kohvrikese teenõudega, nõutas tuld, et teed keeta, mis kunagi polnud mulle nii tarvilik tundunud. Peremees hakkas askeldama.

      „Kus siis teejuht on?” küsisin Saveljitšilt.

      „Siin, teie ausus,” vastas mulle hääl ülalt.

      Vaatasin lavatsile ja nägin musta habet ning kaht välkuvat silma.

      „Noh, vennas, kas oled külmetunud”

      „Külmetuda pole ime, kui oled ainult õhukeses vammuses. Oli küll pihtkasukas, aga mis sest patust salata, panin toona õhtul kõrtsmikule panti; külm ei tundunud käre olevat.”

      Sel hetkel astus peremees keeva teemasinaga sisse: pakkusin meie juhile klaasi teed; mees kobis lavatsilt alla. Ta välimus näis mulle haruldane. Ta oli aastat nelikümmend, keskmist kasvu, kõhn, aga laiaõlgne. Ta mustas habemes oli juba halli: suured elavad silmad aina vilasid. Näol oli kaunis meeldiv, kuid kelmikas ilme. Juuksed olid kaussümmarguselt pöetud; tal oli katkine vammus üll ja tatarlase laiad püksid jalas. Pakkusin talle klaasi teed; ta maitses ja tõmbas näo viltu.

      „Teie ausus, näidake mulle seda lahkust ja käskige anda klaas viina; tee pole mingi kasakajook.”

      Täitsin meeleldi ta soovi. Peremees võttis kapikesest toobi ja klaasi, astus ta juurde ja vaatas talle näkku.

      „Ehee,” ütles ta, „jälle oled siin kandis! Kustpoolt sind jumal saadab?”

      Mu teejuht pilgutas tähendusrikkalt silma ja vastas kõnekäänuga:

      „Aeda lendasin, kanepit nokkisin, vanaema viskas kiviga – aga mööda. Noh, aga mis teie omad teevad?”

      „Mis nüüd meie omad,” vastas peremees, jätkates mõistukõnet, „taheti õhtupalvele helistada, aga papieit ei luba; papp läks võõrsile, kuradid – kirikumõisa.”

      „Ole vait, onu,” vastas mu hulgus, „tuleb vihmakest, tuleb ka seeni, ja kui on seeni, leiab ka korvi; aga nüüd (ta pilgutas jälle) torka kirves selja taha: metsavaht on väljas. Teie ausus! Teie terviseks!”

      Nende sõnadega võttis ta klaasi, lõi risti ette ja tühjendas ühe sõõmuga, kummardas siis mulle ja läks tagasi lavatsile.

      Tol korral ei saanud ma midagi aru sellest vargapoiste kõnest, alles pärast taipasin, et asi puutus jaiki kasakate sõjaväesse, mis sellal oli äsja rahustatud pärast 1772. a. mässu. Saveljitš kuulas nähtava meelepahaga pealt. Ta silmitses kahtlustavalt kord peremeest, kord teejuhti. Sissesõiduhoov ehk sealse nimega umjot asetses eemal stepis, kaugel igast asulast, ja sarnanes väga röövliurkaga. Kuid parata polnud midagi. Reisi jätkamisele ei võinud mõteldagi. Saveljitši rahutus tegi mulle nalja. Vahepeal asusin ööbima ja heitsin pingile. Saveljitš otsustas ahju peale pugeda; peremees heitis põrandale. Pea norskas kogu tare, ja ma uinusin nagu tapetud.

      Hommikul kaunis hilja ärgates nägin, et torm oli vaibunud. Päike säras. Lumi lebas pimestava kattena ääretul stepil. Hobused olid rakkes. Ma õiendasin peremehega arve, kes võttis meilt nii mõõduka tasu, et isegi Saveljitš ei vaielnud temaga ega hakanud tingima oma tavalise viisi järgi, ning eilsed kahtlused aurasid täitsa ta peast. Ma kutsusin teejuhi, tänasin teda ülesnäidatud abi eest ja käskisin talle anda pool rubla jootraha. Saveljitš süngestus.

      ”Pool rubla jootraha!” ütles ta. „Mille eest? Kas selle eest, et sa ise suvatsesid teda öömajale sõidutada? Kuidas soovid, armuline härra, aga meil pole üleliigset raha. Kui igaühele jootraha anda, siis tuleb endal varsti nälga näha.”

      Ma ei võinud Saveljitšiga vaielda. Raha oli mu lubaduse järgi ta täieliku meelevalla all. Siiski tegi mulle meelehärmi asjaolu, et ma ei saanud tänada meest, kes oli mind välja aidanud kui mitte just hädast, siis vähemalt väga täbarast seisukorrast.

      „Hea küll,” laususin külmalt, „kui sa ei taha poolt rublat anda, siis otsi talle midagi minu rõivastest. Ta on liiga kergesti riides. Anna talle minu jänesenahkne kasukas.”

      „Armas aeg, kullake, Peeter Andreitš!” ütles Saveljitš, „milleks talle sinu jänesenahkne kasukas? Ta, koer, joob selle esimeses kõrtsis maha.”

      „Kuule, vana, see pole juba sinu mure,” ütles mu hulkur, „kas joon maha või ei. Tema ausus kingib mulle kasuka enda õlalt: selleks on tal härra voli, sinu, sulase, asi pole vaielda, vaid sõna kuulda.”

      „Et sa, röövel, ka jumalat ei karda,” vastas Saveljitš talle vihaselt, „sa näed, lapsuke ei oska veel mõtelda, ja sina oled kohe valmis tema lihtsameelsuse tõttu teda paljaks koorima. Milleks sulle härra kasukas? Sa ei saagi seda oma nurjatutele õlgadele sikutada.”

      „Ära targuta,” ütlesin oma teenrile, „too silmapilk kasukas siia.”

      „Issapojuke,” oigas Saveljitš, „jänesenahkne kasukas on peaaegu uus! Ja oleks veel kellele, aga purupaljale joodikule!”

      Jänesenahkne kasukas ilmus siiski. Mehike hakkas seda samas selga passima. Tõepoolest oli kasukas, millest minagi olin jõudnud välja kasvada, talle pisut kitsas. Aga ta leidis kuidagi nõu ja tõmbas ta selga, nii et õmblused rebenesid. Saveljitš pidi peaaegu ulguma hakkama, kuuldes, kuidas niidid ragisesid. Hulkur oli minu kingitusega ütlemata rahul. Ta saatis mind kibitkani ja ütles sügava kummardusega:

      „Suur tänu, teie ausus! Õnnistagu teid jumal teie heateo eest. Ma ei unusta kunagi teie heategu.”

      Ta läks oma teed, mina aga sõitsin edasi, jättes tähele panemata. Saveljitši raevu ja unustasin peagi eilse tuisu, oma teejuhi ning jänesenahkse kasuka.

      Saabunud Orenburgi, ilmusin otsekohe kindrali ette. Nägin pikakasvulist, kuid juba vanadusest kühmas meest. Ta pikad juuksed olid täitsa valged. Vana pleekinud munder meenutas Anna Ivanovna aegset sõjameest, ta kõnes aga kajastus tugevasti saksa hääldamisviis. Ulatasin talle kirja isalt. Isa nime juures heitis ta mulle kiire pilgu.

      „Minu jummal!” ütles ta. „Ammuks see oli, kui Andrei Petrovitš veel olli sinnu aastates, aga vaat nüüd missuke tubli poig tal oleb. Ah aig, aig!”

      Ta avas kirja ja hakkas seda poolvaljult lugema, tehes oma vahemärkusi: „Austatud härra, Andrei Karlovitš, loodan, et teie ekstsellents…” Mis tseremoniid need on? Pfui, kas tal häpi pole! Muidugi, distsipliin on esimene asi, kuid kas nii kirjutatakse vanale kamraadile?.. „teie ekstsellents pole unustanud…” hm… „ja… kui… õnnis feldmarssal Mün… sõjakäigul… samuti ka… Karolinkat…” Oh, bruder! nii ta siis veel mäletab me vannad vembud? „Nüüd asja manu… Teie juurde minu võllarooga…” hm… „hoida teda siilinahast käpikutes…” Mis tähendab see siilinahka käpik? See on vist üks vene kõnekäänus… Mis tähendab hoida siilinahka käpikutes?” kordas ta, minu poole pöördudes.

СКАЧАТЬ