Vikerkaar. 12 2019

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olevikus, kuhu see siis kaob. Ja kuna luuletus oli läbi ja see lihtsalt juhtus, siis ma tohtisin seda teha. Nutta.

      Kõik teadsid, et kirstu lahti teha ei tohi. Ma ei tea, kuidas ta selle oma sugulastele selgeks teinud oli, aga oli. Muidu ju ikka pildistati lahtise kirstu juures nagu lõvijahil. Ma olin need maakivid küll ära vooderdanud, aga üks noorem mees, selline ümarate põskedega hakkaja väikeettevõtja, koperdas kuidagi kirstu hauda lastes ja kivid pääsesid veerema. Päris iseloomulik kolin. Kirst nagu kõlakast. Haud nagu võimendi.

      „No mis?“ küsis üks kirstulangetajatest.

      Kõik tardus korraks. Kõik tardusid korraks. Või mina ka ei tea. Minu aeg igatahes tardus. Usun, et teistel ka.

      Punastasin. Taevas, kuidas ma ometi nii väikese asjaga nii suure jama kokku keerata oskasin. Lõpp oli nii lähedal, peaaegu olin pääsenud ja nüüd see. Kivide vooderdamine ei ole ju nii raske. Miks ma seda korralikult ei teinud? Noh, ma ei olnud kirstu täites veel õigesse tegutsemisrežiimi jõudnud. Mõtlesin alguses, et võtan vooderdamiseks mõned Ada tekid, aga siis hakkasin kartma, et need on sugulastel pähe õpitud ja nad hakkavad neid minult nõudma. Võib-olla oleks pidanud kivide asemel hoopis puitu kasutama? Muidugi oleks. Nüüd jäävad need kivid sinna ja kunagi, loodetavasti pärast minu surma, tekib kellelgi küsimus, et mida põrgut.

      „Kuulge!“ ütlesin ma nõudlikult, hääles kile noot. Minu leekivpunast nägu ja ausaid pisaraid ei saanud kahtluse alla seada. Kirst lasti hauda. Muld visati peale – alguses, nagu oleks podisevale pilafile näpuotsaga maitserohelist lisatud, siis hoogsalt, nagu pilluks kolhoosi laudas lehmadele heinu ette. Võta oma muld. Aga muld Adat ei saanud. Hüäänid said.

      No oligi kõik. Kummaline naine see Ada. Veel palju kummalisem naisest, keda ma seni olin arvanud tundvat.

      Ahjaa – matusepärja viskamine läks natuke nihu. Ma ei olnud palju joonud, kaks pitsi, aga kogu see emotsioon lahvatas minust üle ja ma olin ikka päris sodi. Hüüdsin, et kes pihta saab, on järgmine, ja valmistusin viskama. Inimesed hakkasid karjuma ja pistsid punuma – igatahes õnnestus seda muidu nii tuima sündmust mõnevõrra elavdada. Ma ei olnud nii kiiret reaktsiooni oodanud ja parandasin haaret, et pärg neile kettaheitja kombel järele lennutada. Nad olid nüüd vana koolisöökla tagumises otsas puntras ja püüdsid üksteise selja taha pugeda. Viskasin kuidagi nii halvasti, et pärg põrkus vastu üht posti, tehasestiilis neljakandilist sammast, ja siis minu pihta tagasi. Mina olen järgmine.

      Eks see ole alati nii olnud. Sitta kah.

      Mingid mehed hakkasid nüüd minu poole marssima, pigem hiilima. Ega nad kaklema poleks nagunii hakanud, matused ikkagi. Ehk oleks mu välja visanud ja jalaga tagumikku toksanud. Näitasin neile Ada kirja seda osa – olin igaks juhuks koopia teinud –, kus ta matusepärja mängimist nõudis. Pärgki oli väike ja kerge, spetsiaalselt selleks puhuks tehtud.

      Ega ma kauemaks ei jäänud ka. Ja tema sugulastega mul asja ei ole. Küllap nad tõmbasid veel peo käima.

      BERIT KASCHAN

      Luulet

      Jõudeaeg

      On vähetuntud fakt,

      et Tartu botaanikaaias elab puuma (mina).

      Minu pesapuu on Ulmus glabra

      kohe palmimaja kõrval.

      Sealt sind esimest korda nägingi.

      Olid toetanud end vastu tüve,

      avanud raamatu,

      ja teesklesid lugemist.

      Läbi puusoonte kuulsin su südametoone.

      Need olid tuhmid.

      Oleksin muidugi soovinud otsekohe

      sind sügava nurruga ergutada.

      Aga hoidsin end tagasi.

      Sest palumata ei tohi

      mina teha mitte midagi.

      Kadusid terveks suveks.

      Sügisel palmimaja sügavusest

      silmasin sind uuesti.

      Seisin, nina vastu klaasi,

      lihased pingutusest tukslemas

      (tolle õhtu smaragdsest kumast

      kirjutati hiljem linnas mitu luuletust).

      Kuid sina ei tõstnud pilkugi.

      Lonkisid mööda Laia tänavat jõe poole.

      Tuhmoranž juuksepahmakas viinapuuväädiga hooletult kokku seotud.

      Suvi oli sind pisut hellitanud,

      aga mitte piisavalt.

      Värskendasin oma võtteid.

      Läbi sügistalve jätsin nõudlikke käpajälgi kõikjale,

      kus need võiks su trajektooriga ristuda.

      Lisaks mõned helendavad vurrud öistele keerdtreppidele

      ja paar une-eelset kurgukräunatust su akna alla.

      Kahlasin häälekalt läbi märtsilörtsi

      kõigis kõrvaltänavais.

      Hakkasid tasapisi midagi aimama.

      Su jume muutus värskemaks

      ja samm sai nõtkem.

      Nüüd on jälle südasuvi.

      Katuseplekk on kütnud toad tulikuumaks.

      Juukseid tuleb igal tunnil külma veega uhta,

      et mõistus päriselt ei kaoks.

      Ent sinu meeled on selged –

      oled mu ära tundnud.

      Ja otsustavaks hüppeks valmis.

      Viimased hetked voodiveerel.

      Õhus on elevust.

      Jäänud ainult üks hingetõmme.

      Ning siis sa sööstadki

      taldade kuminal

      läbi koidueelse linnadžungli

      taltsutama jõudu,

      mis on sind valinud.

      Bella Maffia

      Päevast, kui selgus, et puudel on oma internet,

      ei ole ma saanud rahu,

СКАЧАТЬ