Vikerkaar. 12 2019

Чтение книги онлайн.

      Oh, magus on see lust, mis armsal suveajal

      on Liivimaal, kui siin on talgud täies hoos!

      Tööd kannab puhas rõõm, et saak on peagi koos –

      ja siis jääb tuua peoks kõik kokku pillikajal.

      Et osaks saaks see lust, võim napp on luuletajal –

      ei ole vili küps, ei ole salves noos,

      see lõbu ootus veel on siinses inimsoos,

      kord hirm, kord lootus taas on seni nende rajal.

      Ma sellest räägin vaid, mis lauale siin kantud –

      nii magus pulmarõõm, mis taevaisast antud,

      on kõikjal meie ees, see puhas rõõm, ei muud!

      Ei väära seda head küll miski tusatuju,

      teil saatjaks jäägu rõõm, mis hinges võtab kuju,

      kui teineteisele te andma saate suud.

      JÜRI KOLK

      Ada

      Mingil moel oli Ada mulle kõige lähedasem inimene. Või on praegugi. Me ei rääkinud palju, aga kui rääkisime, siis teadsime kohe, mida teine mõtles. Ma vähemalt arvan nii, sest ega me seda ju ühemõtteliselt selgeks teinud. See lähedus põhines mingit sorti heaolutundel.

      Esimene selline kogemus oli lapsepõlvest. Jah, ta oli minust vanem. Aga tookord kuulis ta kogemata pealt dialoogi.

      „Sa ei tohi sinna vaadata!“

      „See on mu õe kott!“

      „No just. See on su õe kott.“

      „Mida mina siis ütlesin?“

      „Sinu õe, mitte sinu kott.“

      „Ma tahan teada, mis ta sai.“

      „Küsi tema käest.“

      „Ta võib-olla ei taha öelda.“

      „No näed.“

      Tagantjärele tundub, et olin kaheksa-aastasena targem kui praegu. Või mis tarkus see ka on? Tavaline, normaalne viisakus. Mõõdukas arvestamine teise inimesega. Ada kippus selliseid asju märkama ja ütles mulle pärast nelja silma all. Nelja silma all paari sõnaga, aga mulle jäi tunne, et see oli oluline. Tema tunnustus oli mulle oluline.

      Ta meeldis mulle nii koleväga kangesti, kui üks neljakümneaastane naine saab meeldida kümneaastasele poisile – niisugune on meie vanusevahe. Me ei puistanud teineteisele südant, aga ta ütles asju, mida minagi oleksin tahtnud öelda. Ta polnud just jutukas. Mõnikord tundsin, et minus kasvas mingit vestlust pealt kuulates rahutus, oleksin tahtnud midagi teha või ära minna või vastu vaielda, ja siis nägin, et Ada hakkas nihelema ning naeratas või vangutas pead – igatahes, isegi kui ta midagi ei öelnud, kõnelesid tema žestid just seda keelt, mida minu rahutuski, ja kui ta ütles, siis ma mõtlesin sama. Minu mõtteräbal, mis kivide vahelt teed otsis, liikus samas suunas, kuigi aeglasemalt. Võimalik, et ma lihtsalt nõustusin temaga käigu pealt, võtsin tema seisukohad üle.

      Siis läks mööda kolmkümmend aastat, mille jooksul me kohtusime nii umbes kolm korda aastas enamasti üsna suures seltskonnas, osalesime pinnapealsetes vestlustes, omavahel eriti nagu ei rääkinudki, aga ometi mõtlesin ma, et ta on mulle võib-olla kõige lähedasem inimene. Või siis ainult tundsin. Idee, et ta on minu olemasolu, minu mõtteviisi eeltingimus, tundus kuidagi, teate, lahke.

      Aastad tegid oma töö. Või mis kuradi töö see on, päriselt?! Mis töö see on? Igatahes, midagi nad tegid. Ada jäi haigeks. Väga haigeks. Ma teadsin, aga me ei olnud ju kuidagi ametlikult seotud, ei olnud sugulased ega midagi, ei olnud sõprust sõlminud, aga lõpuks ei pidanud ma vastu ja läksin teda vaatama.

      Ruum oli tehtud hämaraks, ümberringi vedeles igasugust kolu – esemeid ja asju ja rätikuid ja tasse ja kopsikuid ja vanu riideid ja see kõik jättis niisuguse tunde, et kuskil oleks pidanud olema vasest teekann, aga vist ei olnud. Lagi oli ähvardavalt madal. Mulle tundus, et tema kodu oli hakanud kinni kasvama alles siis, kui ta haigeks СКАЧАТЬ