Название: Vikerkaar
Автор: 12 2019
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Языкознание
isbn: 0192228036712
isbn:
Ma ei osanud midagi öelda.
„Mõtlesin, et pole ammu näinud.“
„Ega rohkem ei näe ka.“
Ta oli ikka väga otsekohene, kuigi kõik mäletavad teda kui kõige viisakamat ja leebemat inimest. Ta oli hirmus otsekohene, ta lihtsalt ei ladunud oma mõtteid kuigi tihti välja. Kui ütles, ütles otse – kuigi, jah, ikkagi viisakalt ja leebelt.
„Nojah.“
„Kuidas sul läheb siis?“
„Ah, tead, tavaline. Olen oma elutee keskel. Töö ja mingid suhtevärgid ja... No põhimõtteliselt mingi suvaline mudru. Kui sellele ajale etteruttavalt tagasi mõelda.“
„Keset paksu metsa. Tean küll.“
Mul oli hirmus hea meel, et ta viite ära tundis. Muidugi tundis. Tundsin, et silmanurka tikkus pisar. Mul on silmad üldse märja koha peal.
„Kuidas siis oli?“ Vaikisime veidi. „Noh, elada.“
Vaikisime kaua.
„No küllap sa tead,“ ütles ta lõpuks. Ta sai rääkida ainult väga vaikselt. Seinakell tiksus täiesti taktitundetult.
„Et nii ongi?“
„Vist küll.“
Vaikisime jälle.
„Midagi on ikka veel,“ lisas ta. „Ma usun, et sa saad aru. Ma nagu tean, mis see on, aga mul pole enam jaksu seda sõnastada.“
„Ma oleksin pidanud varem tulema.“
„Siis ma poleks veel viitsinud seda sõnastada. Teadnud oleks vist küll. Ma usun, et sa tead ka.“
„Jah. Võib-olla. Mis siin ikka.“ Ega ma ei teadnud küll. Või vähemalt ei teadnud, et teadsin.
Vaikisime. Kell tiksus. Mõtlesin, et küsiks, millal Aino teda vaatama tuleb või kas ma saan talle midagi tuua või või või, aga ei viitsinud. Otsustasin, et kui mõnel praktilisel asjal oleks tähtsust, siis ta ütleks. Nagunii oli selge, et neil varsti enam tähtsust ei ole.
Ada ohkas ja pani silmad kinni. Päike vajus madalamale. Mul oli hea meel, et ma ikkagi olin tulnud.
„Tead,“ ütles ta lõpuks. „Ma mässisin su natuke sisse.“
„Mis mõttes?“
„Noh, sa pead mul mind matta aitama. Nii nagu mulle meeldib.“
„Muidugi aitan.“
„Tegelikult, sa ei pea. Sa võid keelduda, ka tagantjärele. Ära praegu midagi luba.“
„Väga salapärane.“
Ta vaikis natuke. „Sa saad väikese päranduse ja juhised mu matuste jaoks.“
„Seda küll vaja ei ole.“
„Kumba?“
Eh.
„Kuule, pärandus katab vaevalt sinu kulud. Ära põe. Ma jätaks hea meelega rohkem, aga mul pole. Maja (kuut) läheb tütrele ja ega see midagi väärt ei ole.“
„Ega ma selle pärast.“
„Ma ei viitsi viisakas olla.“
„Mina tegelikult ka mitte.“ Ma ei saanud päriselt aru, miks ta seda ütles, aga mis seal’s ikka. Kiitsin takka.
Ada sirutas käe. Napp liigutus, käsivars jäi paigale, käelaba tõusis randmest, sõrmed sirutusid veidi. Poetasin oma käe tema käe alla. Tema käsi oli väga väike. Väga kuiv ja rabe.
Istusime. Tähendab, tema lamas.
Jupp aega läks mööda.
Pigistasin tema kätt ja ütlesin: „Kuule, ma loodan, et sa sured varsti ära.“
Ada naeratas. Naeratas soojalt ja tänulikult. Naeratas, nii nagu ta ikka oli naeratanud, kui ta minuga nõus oli. Tähendab, iga kord isemoodi, aga see tunderõhk oli alati minu jaoks õige. Tema silmanurka valgus pisar. Ma teadsin täpselt, mis pisar see on. Ajab ju nutma, kui keegi on sinuga ootamatult hea. Näiteks see Juhan Liivi luuletus – tuled linnast, kõik on suhteliselt perses, visiooni ei ole, tulevikuperspektiiv kaob mingi valge pasa virvendusse ja siis kutsutakse sind õdusasse ruumi, pakutakse sooja leiba ja küsitakse su käekäigu kohta. Minul oleks kohe pill lahti. Või võib-olla mitte otse selle peale, aga kui tunned seda hoolimist, päris hoolimist. Eriti, kui pole osanud seda oodatagi. Vaat niimoodi Ada nuttiski, sest ta oli sitaks väsinud. Tal oli raudselt hea meel, et ma tema poolt olen. See ehk küll ei üllatanud teda, aga noh. Saate aru küll. Ada ei oleks kunagi öelnud „sitaks väsinud“, aga sel hetkel ta kindlasti nii mõtles. Ja mulle ta selliseid väljendeid kunagi pahaks ei pannud. Keel, väljendusviis, oli erinev, aga miski oli ikkagi väga sama. Ta oli nagu viiul ja mina mingi kuradi, ma ei teagi, pingipill või oboe või väga heal juhul elektrikitarr, aga me mängisime samas orkestris sama lugu ja kõik klappis.
„Minu arust me sobisime päris hästi,“ kinnitas Ada. „Ma olen nüüd väsinud.“
„Kallis oled,“ ütlesin ma ja pigistasin veel korraks tema kätt. Tema pigistas vastu, aga niimoodi lühidalt, et jah, aga hakka nüüd pealegi minema, mul loog lahti.
Läksingi. Järgmisel päeval oli Ada surnud.
Samal päeval sain ametliku kirja. Ja ausõna, ma tegin kõik nii, nagu kästud.
Nuputamist oli muidugi omajagu. Alguses hakkasin rabistama. Näiteks ostsin ma tema kaalumiseks saunakaalu. Pingutasin üle, oleks võinud kaalu umbkaudu hinnata. Mul ei tulnud ühtegi teist mõtet ja raha ka ei olnud. Pärandus pidi üle kantama kunagi natuke hiljem. Ma võtsin ta sülle ja astusin kaalule. Ja siis kaalusin ennast. Lahutasin. Ainult viiskümmend kaks kilo. See pidi mu elu kergemaks muutma, ma ei olnud enam väga heas vormis.
Ta oli selle kõik juba üsna ammu välja mõelnud. Organite loovutamise kaart oli allkirjastatud ja puha, aga nüüd oli ta juba nii vana ja katki, et võtta ei olnud midagi. Mõnes mõttes oligi lihtsam.
Mind üllatas, kui asjalikult ja kainelt ma kogu seda asja ajasin. Tegelikult ei üllatanud. Mõtlesin, et kui see tehtud, küll siis jõuab tulla emotsionaalne tagasilöök või puhang või mis tulema peab.
Rentisin auto, ostsin talle loori ja leidsin, et minu vanad päikeseprillid ikkagi ei sobi. Mul läks uute valimisega tükk aega, aga lõpuks jäin rahule. Käisin mitmes poes ja turul. Mõtlesin küll, et võtan lihtsalt suured ja odavad, aga jupp aega valisin. Kübara leidsin tema kapist. Üllatus küll, aga kõike ei olnud veel kappidest välja tõstetud. Rentisin auto ja sõitsime Riia lähedale metsa. Mitte väga lähedale. Miks Riia? Nii ta tahtis. Ikkagi välismaa. Olin täpse paiga Google Earthist enne välja vaadanud. Ta oli tugitooli surema roninud, et ma saaksin ta – ta ise ütles oma kirjas nii! – rahuliku südamega pakiruumi visata, aga ma võtsin ta ikka enda kõrvale, muidugi. (Mul vedas: matusekorraldaja-laibavuntsija jõudis päris tööpäeva lõpus, tal oli midagi juhtunud, ma ei tea, СКАЧАТЬ