Vikerkaar. 12 2019

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hakkama, ja saan hakkama lugupidavalt, ärgu muretsegu. Ma muidugi kahtlustan ja loodan, et tal jäi see asi natuke kripeldama, aga tol päeval jättis ta mulle kirstu ja tõmbas ise minema. Ja kui ta järgmisel hommikul tuli, siis olin ma kohal ja kirst oli valmis, kenasti kinni. Laibamukkija läks kirstuga minema ja mina tõstsin Ada kapist autosse ning asusime teele.)

      Ühesõnaga, mulle tuli Sin City meelde ja ma tahtsin, et kogu ettevõtmises oleks ka natuke stiili ja üldse. Niisiis, ta istus minu kõrval (loorist olin ikkagi taibanud enne autosse minemist loobuda), päikeseprillid ees ning kübar peas. Möödujad mingeid erilisi pilke meie auto poole ei heitnud. Võib-olla mu ülitundlikkus selles küsimuses hakkas teistpidi tööle, kui oleks normaalne. Normaalne oleks ju, et ma oleksin arvanud, et kõik vahivad. Ma ise ka ei vilksanud nii väga tema poole piiluda. Proovisin temaga rääkida, aga see tundus õõnes. Sõitsime vaikides.

      Ühesõnaga, sõitsin Riia lähedale metsa, läksin ühistranspordiga linna, käisin loomaaias, tegin plaanid, võtsin takso, tulin sellega viie kildi kaugusele teeristile, kõndisin autoni ja sõin. Sõin kohe palju. Magasin natuke. Sõin veel pisut. Käisin, mis seal pattu salata, metsas sital. Püüdsin hunniku puujuure alla sokutada. Vist õnnestus ka. Mitte väga sügavale, aga ikkagi sai kaetud ja ma arvan, et sisse sinna keegi astuda ei saa. Selles mõttes puhas töö.

      Süda peksles sees, muidugi. Aga kokkuvõttes kõik sujus. Muidugi muutis koolnukangestus tema tassimise mõnevõrra keerulisemaks. Olin mõelnud, et saan ta turjale visata – nii et ühe õla pealt ripub alla üks jalg ja üle teise õla üks käsi –, aga nüüd pidin tassima nagu porgandit. Sellist kõverat porgandit, ta oli ju istumisasendis. Kuidagi sain hakkama. Kaks hetke olid siiski üsna jubedad. Ei, mingeid signalisatsioone siis loomaaias veel ei olnud, aga kuradi kiskjad on ju ise paras signalisatsioon. Igatahes, ma oleksin pidanud kindlasti esimese käiguga kohale viima treppredeli ja teise käiguga Ada. Mina, kuradi loll, tegin vastupidi ja need neetud elajad röökisid nii, et ma kartsin, et kõik Läti korrakaitsjad kargavad mulle turja. Päriselt, see oli jube kogemus. Ma ei soovita seda kellelegi. See tuleks kuidagi seadustada, et ustavad sõbrad ei peaks teid öö varjus varga kombel matma.

      Teiseks tekkis mul Ada lahtiriietamisel psühholoogilisi probleeme. Aga muidugi ei saanud ma teda riietega üle aia visata. Olin koolnukangestust alahinnanud. Ma lihtsalt ei saanud tal riideid seljast. Lõpuks pidin mõned rõivatükid katki rebima. See ei olnud lihtne. See oli tegelikult kohutavalt raske. Ma oleksin hea meelega võtnud natuke aega, et raevust nutta, ja tahtsin midagi puruks peksta, aga hoidsin ennast vaos ja sain hakkama. Või õigupoolest oli kõik see nuttatahtmine nii paksu otsustavusekihi all, et seda peaaegu ei tundnudki. Ma pidin keskenduma ja keskendusingi. Natuke tiksus kuklas see hirm, mis tunne oleks vahele jääda. Täitsa putsis. Mingi eriti haige nekrofiil. Aga mina täitsin armastatud inimese viimast soovi.

      Ja kolmandaks oli ikka jube raske teda visata. Aga ma olin selle enne selgeks mõelnud, et ma ei saa teda mingi nööri otsas sinna langetada, et nii pole väärikam. Tegin südame kõvaks, sama kõvaks kui pind, millele ta valju prantsatusega kukkus.

      Vaatama ma muidugi ei jäänud.

      Ei, ma ei saa öelda, et mul poleks süda pahaks läinud. Läks. Ja ma ei suutnud sirgelt joosta, tuikusin sealt kuidagi minema. Kui keskendusin, siis paarkümmend sammu läks päris hästi. Aga ma ei suutnud ennast pikemaks ajaks kokku võtta, varsti tuikusin jälle. Ja kuigi ma olin endale sada korda öelnud, et pean autot juhtides kõiki eeskirju järgima, et festina fucking lente, ajasin ühe prügikasti ümber. Õnneks autole mõlki ei jäänud. Prügikasti ma püsti tõstma ei hakanud, tõmbasin kummide vilinal minema, kaks kvartalit hiljem suutsin tempo normi piiresse langetada. Jube raske oli aeglustada, ma ju just olin kihutanud. Ja kui kihutad, siis juba tundub, et sind aetakse taga. Selle, et autole mõlki ei jäänud, tegin ka kindlaks alles järgmisel päeval.

      Aga kõige hullem oli ees.

      Kogu selle taaskäitlusprojekti sain ma ju salaja ära teha. Tõsi, tekkis küsimus, et mis mõte sellel on, kui ma seda salaja teen, see peaks inimesi kõnetama. Aga otsustasin, et ju siis Ada tahtis seda teha lihtsalt tegemise rõõmust. Pulli pärast. Või sellepärast, et ta pidas seda õigeks ja õige tegu on õige igal juhul – ükskõik, kas keegi sellest kuuleb või aru saab. Ja ajalehe õuduste rubriiki ta ju pääses, kuigi ilma nimeta ja, paraku!, näota. Ja sõnum, mida ajalehest lugeda võis, ei olnud päris see, mida Ada ise silmas pidas. Aga eks see oli Ada enda otsus.

      Igatahes, hakkasin enda raskustest rääkima. Matustel pidin ette kandma luuletuse. Sugulased olid mu soovi suhtes tõrksad, aga ma olin juba hakanud luuletajana tuntust koguma, see aitas mul n-ö lavale pääseda, oma soovi läbi suruda. Ja Ada oli ju maininud sugulastele, et tahab, et ma kõne peaksin.

      Pole mingit kahtlust, see on olnud minu senise elu kõige rängem ülesastumine. Kujutage nüüd ette, et peate kõigi nende inimeste ees, kellest suuremal osal on lahkunu pärast süda tõesti katki, aga küllalt paljudel on selle katkise südame peale tõmmatud kombekuse koormakate, lugema luuletuse kalli lahkunu mälestuseks. Vuntsidega papid, ülikonnakuue nööp vaevu kinni veetud, sest matuseid on nii harva ja kuidagi ikka ajab vana kuub asja ära, ei hakka uut ülikonda ostma, ammugi kaalust alla võtma, vahivad sulle sügavas mõistmatuses otsa. Prouad pigistavad käekottide sangu ja huuli kriipsuks, püüavad sind pilguga hävitada, aga ei ole täit veendumust, kas peab hävitama – nad teavad ju küll, et ma Adale meeldisin. Äkki on hetk kohane hoopis meeleliigutuseks? Ta ise kutsus mu matustele. Kui tihti te üldse olete käinud matustel, kuhu kadunuke ise külalisi kutsub, ah? Mõned nihelevad noored, kellel on ausalt öeldes natuke ükskõik ja natuke kardavad nad seda pühalikkust ja leinalisust, kardavad, et see võib nakata, neile külge hakata. Kõik on nii tõsised ja rasked, et noored kardavad endale oma surelikkust teadvustada ja on sellevõrra natuke eemal- ja üleolevamad. Mingi enesekaitse värk. Aga see mure, see võõras mure, võib kuhugi nende rinde alla endale pesa teha, võib endale kaeviku kaevata ja ajada juured sinna, kust end enam välja ei suitseta. Võib-olla isegi mitte leina selle konkreetse inimese pärast, sellest ikka oled üle, aga mure üldisemalt. Nimetu ahastuse. Mingi raskuse. Ei taha ju sellist asja endale rinde alla. Muidugi ei taha. Kujutage ette kõiki neid ülejäänud matuselisi, keda te olete kahtlemata näinud, ja mõelge, et peate neile lugema luuletuse. Te ei tohi naerma hakata, te ei tohi nutma hakata. Te ei tohi ära joosta. Te ei tohi olla naeruväärne. See ei tohi mõjuda kuidagi poolikult – ah, teen ära. Üle ei tohi pingutada. Märkasite, ma hakkasin teid (või ennast) sellest rääkides teietama? Või ei, noh, igatahes. See on keeruline.

      Ja luuletuses olid read:

      Oh mis kole oh mis kõle –

      meie Adat enam põle.

      Justnimelt „põle“. Mina ei teeks kunagi sellist luuletust, saate aru.

      Meie õlgadele laskus

      tühja igaviku raskus.

      Ma tahaks kohe edasi panna, et „rusikad meil rullis taskus, hüva viski loksub plaskus“, ja ehkki see eirab täiega palatalisatsiooni ja on päris mage ja vigane, siis see vigasus oleks minu moodi, mitte nagu see „põle“. Ma olen täiesti kindel, et Ada teadis seda.

      Kuidas küll võiks nõnda sinna

      teise ilma teele minna.

      No mida perset, Ada? Mida perset?! Ühesõnaga, see luuletus oli paras piin, aga ette ma ta kandsin. Inimesed ei osanud öelda ega teha ka midagi. Küllap nad oleks osanud, kui ma oleksin kaotanud hoolega näole manatud siiruse. Aga ma pidasin vastu. Ja kui ma jõudsin viimaste ridadeni –

      Nüüd läind on ta

      mis saab, mis saab?

СКАЧАТЬ