Looming. 1 2020

Чтение книги онлайн.

      Jüri Talvet

      Iirimaa

       Mälestades Jaak Rähesood, James Joyce’i esmatutvustajat Eestis

      Ruutude vangis klaas. Vaade välja:

      räsitud pihlakapuud,

      ruugetes marjades maiustab rästas,

      sitke järeleandmatu tuul.

      Life jõe kaldal lopsakas leinakask

      (vees luiged, kel huvid on muud).

      Üks vaikne tark mees lahkus eile

      viisakalt, tülita

      (Pärnust oli ta pärit,

      ei sõdinud ta jumalaga)

      kui lõpule lähenes Tartus

      veel üks juulikuu.

      2019

      Igavene Linn

      Igaveses Linnas ei kehti iga ega aeg.

      Viivitasin kaua rännuga Rooma, ei tea,

      on see hea või halb.

      Mazzano vanalinnast Borgost pärast orgu

      taas mäkke tõustes, bussile teel

      kargab välja ei tea kust, rõõmsalt kepsutab

      mu eest mööda süsimust noor erk kiisu.

      (Aimugi pole tal endekoormast, mis inimesed,

      targad ja selgeltnägijad, ta selga kõik ladunud on.)

      Nõnda siis selle rõõmsa musta kiisu märgi all

      ronima Roomas püha Peetri juurde end asutan.

      (Lift maksab kümme eurot, jala saab kaheksaga.)

      Kel jalad käivad, see käigu oma jalgel —

      vähemalt seda teed!

      Trepp kupli alla on pikk ja kõrge, mõelda jõuan mõndagi.

      Ivarist, kes äkki öösel külla tuli — vist seks,

      et temalegi kalli Rooma ootust jagada.

      Märkan, et nüüd oleme ühte kasvu ja mina temast

      kogunisti vanem — sest talle siinpool antud aastaid

      kasinalt jagus, kuigi enam kui Dante Alighierile ja Juhan Liivile,

      Kristusest, Kristjan Jaagust ja Keatsist rääkimata.

      Kas andsin sulle juba oma raamatu „Luulest”,

      seal sinustki on juttu!

      — Küllap, vastab ta, kuid seal, kus elan praegu,

      mul tuba pole ega raamatutele riiuleid,

      aadresski pole see, mis oli Normanis või

      Fountainstownis, kuhu sa õigupoolest selle läkitasid,

      kas peale kirjutasid lihtsalt „Ivarile”?

      Mu enda isagi mind tuli vaatama selsamal ööl.

      Kellelegi ütlesin, et lapsepõlves malet temaga

      me mängisime ja tugev selleski ta oli ja kui ma võitsin,

      siis meelega ta nõrga käigu tegi. Aga

      kas tegelikult ikka mängisime, see mul meeles pole,

      sest kogu aja tal ehitada oli vaja,

      ise ta kõike teha tahtis ja valmis ei saanud,

      tööd teha vaid jõudis rängalt rügades.

      Viimane СКАЧАТЬ