„Varaste liit“, sarja „Kuninganna varas“ 5. raamat. Megan Whalen Turner

Чтение книги онлайн.

      Leidsin laeva ruttu. Polnud märkigi sellest, et tekil oleks midagi valesti – meeskond paistis valmistuvat kai äärest lahkumiseks. See oli tähelepandamatu, madala süvise ja külgmise tugiujukiga jõelaev. Ehitatud jõge mööda üles-alla purjetama, oli sel aerutajate jaoks üksnes kitsas pink. Arvatavasti aerutas meeskond vajaduse korral ise. Suurema osa tulust pidi andma kaubavedu, kuid tekil olid ninas ja ahtris ka mõned kajutid reisijatele.

      Tõmbasin hinge ja kõndisin enesekindlalt trappi mööda üles. Kõnetasin üht madrust, seletades talle, et mu isand ja mina oleme nüüd kohale jõudnud ja vajame õhtusööki. Kui ta osutas ühe kajuti poole vööris, läksin ma ees ja attollane järgnes mulle vaikides. Õnnetuseks tuli kapten meie juurde, enne kui olime jõudnud poolele teele kajutisse. Ma naeratasin ja kummardasin. Attollane kummardas. Kapten kummardas. Ebamugav hetk venis üha pikemaks. Meeskonnaliikmega rääkimine oma isanda nimel oli täiesti aktsepteeritav. Laevakapten, isegi sellise viletsa jõepaadi kapten nagu Aneti Unistus, oli hoopis midagi muud.

      Kummardasin jälle ja ütlesin: «Mu isand on andnud vaikimisvande ajaks, mil täht Mes Reia on ümberpööratud asendis.» Ma polnud veel kunagi kuulnud, et keegi sel põhjusel vaikimisvande annaks, kuid Mes Reia ümberpööratud asendit peeti segaduste ajaks, mil suhtlemishäired ja vääritimõistmised on tõenäolisemad, ning ma lootsin, et vabandus on vettpidav. Attollane kummardas jälle, seekord natuke sügavamalt, justkui vabandavalt. Kapten vastas samaga, austades tema vagadust.

      «Reisige oma jumala armu all,» ütles ta ja viipas laevapoisile, kes sealsamas seisis. «Xem, näita kajutini valgust. Meie tekk on liiga üle kuhjatud, et isandad võiksid pimedas kõndida.»

      Nii läitis Xem trapi juures põlevast tõrvikust veel ühe ja kandis seda meie ees. Tekk oli täis tuubitud kaupu, kuigi ma ei saanud aru, milliseid just. Ere leek võttis mult võimaluse meie valgustamata ümbrust eristada ning arvatavasti oleks meil ülekuhjatud tekil olnud ohutum pimedas kõndida, kuid sellised need viisakusavalduste nõrgad küljed juba kord on. Järgnesime Xemile kajutisse ja pugesime pead kummardades kardinate vahelt sisse, leides, et ruumi valgustab palju väiksem ja kasulikum õlilamp.

      Seisin silmi pilgutades, kuni need valgusega kohanesid. Seejärel taipasin, et attollane silmitseb mind, ja langetasin pilgu tekiplankudele jalge all – mul polnud tarvis olla nii häbematu, et vastu vahtida. Mul oli jätkunud küllaga aega uurida teda amfiteatris, kui ta laval ringikargava Immakuki ja Ennikari poole üles vaatas.

      Meie esimesel kohtumisel lossis ja siis ka dokkides olin seisnud küllalt lähedal, et tema nägu näha, ning sellel polnud ühtki märki, mis oleks võinud orjasid murelikuks teha. Kui neist näojoontest ei paistnudki erilist mõistust, siis polnud neis samamoodi ka julmust. Ta oli suur mees, nagu ma juba teadsin, ja sõdur. Tal olid armid kätel ja käsivartel ning eksimatult äratuntavad lihased, mis tekivad igapäevasest mõõgaviibutamisest. Ma ei kahelnud, et ta oskas oma ametit hästi – pigem meenutas ta mulle härga, väga tugevat, kuid mitte just hirmus kiiret –, ent minu arvates oli tapmine talle töö, mitte lõbu.

      Ta oli riides hästi, aga mitte jõukalt, kahtlemata oli teda rõivastega varustanud kuningas. Tal oli kõrvas kuldrõngas, mille küljes rippus silindrikujuline lihvitud kivi – see oli must ja parimal juhul poolvääriskivi. Kõrvarõngas ja sõrmus paremas käes olid tema ainsad ehted. Sõrmus oli peenelt töödeldud ja kandis jumal Mirase embleemi – see oli Attolia valguse ja noolte jumal, kelle poole enamik Attolia sõdureid palvetab, ent sõrmus polnud raske, seega ka mitte kuigi väärtuslik. Mees liikus kergelt, nii et ta polnud kodumaa teenistuses vigastada saanud veteran, ometi oli ta liiga noor, et oma kakskümmend aastat juba ära teeninud olla – mu enda vanune või ehk isegi noorem. Peaaegu kindlasti polnud ta haridust saanud. Ta rääkis küll mede keelt, kuid väga tugeva aktsendiga, seega polnud teda õpetatud lapsena. Tema kuningas usaldas teda väga, kuid kellelegi teisele kuuluva orja varastamine polnud just ülesanne, mida oleksin auväärseks nimetanud. Oletasin, et ehk pole ta õukonnas eriline soosik, mitte kuigi kõrge auastmega ohvitser, ehkki võisin ka eksida – kuningas ise oli ju varas, nii et mida teadsin mina sellest, mida ta kõrgelt hindab? Siiski ei tundunud mulle, et Attolia kuningas võiks saata ühe oma parimatest meestest niisugust tillukest kättemaksu korraldama.

      Ta ütles mulle oma nime, nagu ootaks, et kasutaksin seda. Siis tegi ta aegamisi minu ümber tiiru, uurides lähemalt rasket kullast ketti mu kaela ümber, mille kinnis kandis isanda pitserit. Ma teadsin, et ta märkas mu seljal olevaid piitsaarme, seal kus need kaelusest ülevalpool välja paistsid, kuid ta ei öelnud midagi.

      Vaatasin tillukeses kajutis ringi, mõeldes, mismoodi viisakalt küsida, millal võiksime dokist lahkuda. Polnud mingit võimalust kuidagi teada saada, kas ta kavatseb mul öösel kaela kahekorra käänata ja mu jõkke visata.

      «Lahkume tunni aja jooksul,» lausus ta. Mõtlesin, et suursaadik pidi olema maksnud terve varanduse, et jõelaeva öösel allavoolu saata. Iannal allapoole liikuvad laevad lahkusid tavaliselt hommikul. Olin koos isandaga küllalt tihti reisinud, et seda teada.

      «Me ei lähe allavoolu,» sõnas attollane mu üllatuseks. «Me läheme selle asemel põhja, Menlesse, ja siis liigume mööda imperaatori maanteed rannikule Zabrisasse. Sealt viib üks Attolia laev meid üle Keskmere.»

      Sedakaudu võtaks impeeriumist lahkumine rohkem aega, kui minnes Iannat mööda alla ja asudes laevale Lõunaookeani ääres, kuid arvatavasti saaksime jälitajad kannult raputada. Minu eest pannakse välja pearaha, aga selleks ajaks, kui pearahakütid taipavad, et me polegi läinud lõunasse, võime olla juba poolel teel Menlesse. Või igatahes võib Aneti Unistus olla poolel teel Menlesse. Kui attollane tõepoolest kavatses selle rännaku lõpule viia, kavatses ta arvatavasti teha seda üksinda, kuid ma hakkasin lootma, et ehk laseb ta mul minna, ilma mind tapmata. Ma ei osanud välja mõelda, miks oleks suursaadik võinud korraldada attollasele nii keerulise ja kuluka rännaku ainult selleks, et mulle nuga anda sel ajal, kui me alles dokis viibime. Ja kui mind elusana linnast välja viiakse, milleks siis üldse vaevuda mind enam tapma? Mõnes linna põiktänavas oleksin surnud suurema kärata. Jõelaeval toimub see räpasemalt.

      «Tule, Kamet, võta istet,» sõnas attollane ja viipas pinkide poole, mis kitsa laua ääres teineteise vastas seisid. Olin rõõmus neist ühe serval kükitades, leides kibedalt naljaka, et tal oli võtnud nii pikka aega taipamine, et ma ei istuks enne, kui tema seda käsib. Ent mul jäi mõistmata see, et tema meelest olin ma vaba mees, olin olnud seda meie esimesest kohtumishetkest saadik, ja minu võõrustajana ei saanud ta enne istuda, kui mina seda tegin.

      Istusime seal sõnatult, kuni laevapoiss Xem tagasi tuli ja uksepiidale koputas. Ta jäi ainult niikauaks, et liud pähklite ja juustuga meie vahele lauale asetada. Attollane jagas need pedantselt kaheks ning kui Xem oli lahkunud, viipas mulle, et sööksin koos temaga, ahvides sellega järele vaba mehe kombeid teise vaba mehega suhtlemisel. Ta ei rääkinud endiselt, sest tal polnud mulle rohkem öelda kui minul talle. Jätkasime vaikuses.

      Vaatasin tillukeses kajutis ringi, suutmata uskuda, et olen niikaugele jõudnud, kui ärkasin alles täna hommikul oma kontoris sängis, olles nii väga kindel oma kohas siin maailmas. Kuulsin lainete vaikset laksumist vastu parrast. Doki tavalisi hääli. Kuulatasin jooksvate jalgade samme. Mu surm võis tulla kiirejalgse sõnumitoojaga, lossivalvurite trampivate jalgadega või Ianna-Iri rahuhoidjatega. Teadsin pikaajalistest kogemustest, kui väsitav on hirm, ega imestanud, kui tundsin end äkitselt kurnatuna. Tapku attollane mind СКАЧАТЬ