„Varaste liit“, sarja „Kuninganna varas“ 5. raamat. Megan Whalen Turner

Чтение книги онлайн.

      I PEATÜKK

      Oli keskpäev ning koridoris vaikne ja jahe. Kivimüürid kaitsesid kuumuse eest, kuid kõrgete lagede all olevatest avaustest immitses sisse pisut pöörast päikesevalgust. Oli keskpäev ja teenijapoiss läinud mingit ülesannet täitma, arvatavasti näppas kusagil tukastamiseks mõned minutid, nii et olin oma isanda eluruumide ukse taga üksinda, hoidsin kätega peast kinni ja sõimasin ennast idioodiks. Ma ei kaldunud lollusi tegema, kuid olin nüüd hakkama saanud rumala veaga ja maksin selle eest. Mu põlved värisesid ja ma oleksin heameelega tuge otsides vastu seina toetunud, kuid seda oli hiljuti lubjatud ja veri jätaks jälje – ma ei tahtnud, et see hetk iga kord siit mööda minnes mulle jälle meenuks, kuni sein uuesti üle lubjatakse.

      Ohkasin ja püüdsin mõelda, hoolimata pead ja õlga kõrvetavast tulest. Tahtsin kohta, kuhu saaksin tõmbuda, kuni valu on järele andnud, kuid mu tavaline pelgupaik oli alkoov mu isanda korteri suures toas – ja see asus teisel pool minu ees olevat ust. Oli absoluutselt võimatu, et läheksin sellest uksest sisse enne, kui mind kutsutakse. Olin täna juba õnnetuse tekitanud, pakkudes isandale nähtavasti täiesti asjakohatut klaasikest remchikut. Remchiku pudel lendas puruks, klaasid lendasid puruks, ning otsustades valu järgi mu õlas ja küljes, lendas puruks ka väike Kamia Sheshmegahi kujuke, mis varem seisis isanda kirjutuslaual – ja sellest ma järeldasin, et imperaator polnudki tegelikult mu isandale Hemsha kuberneri ametit pakkunud.

      Hõõrusin pead ja heitsin siis pilgu käele, et näha, kas verd tuleb veel. Tuli küll, aga mitte palju.

      Enda kaitseks võin öelda, et tegelikult polnudki nii põhjendamatu eeldada, et isandast võiks kuberner saada. Ta oli endiselt imperaatori õepoeg ja imperaatori valitud troonipärija, prints Naheelidi vend. Hemsha, väikese rannikuprovintsi kubernerikoht, kus oli üksainus tilluke sadam, poleks isanda ootusi ületanud. Olen esimesena valmis tunnistama, et isand oli harjunud ihaldama liiga paljut, ning olin väga vaikselt kergendust tundnud, et ta oma sihid nii madalale seadis.

      Pärast läbikukkumist Attolias oli ta viinud meid oma perekonnamõisa rustikaalsusse. Varjasime ennast seal üle aasta, isand oma naisega kogu aeg tülitsemas – see polnud mingi üllatus, sest naine ei suhtunud kuigi entusiastlikult isanda plaanidesse Attolia kuningannaga abielluda. Viimaks olime tagasi pöördunud pealinna, kus isand leidis, et isegi tema vanimad sõbrad on talle selja pööranud. Kui ta kubernerikohale kandideeris, olin arvanud, et ta tunnistab sellega oma lüüasaamist. Mõtlesin, et kui Hemsha asub piisavalt kaugel pealinnast, siis on see vähemalt sama kaugel tema naisest. Võiksin oma valutava õla nimel vanduda, et polnud mingit põhjust talle nii mõistlikku taotlust keelata. Just sellepärast ootasingi teda, valmis õnnitlema, kandikul klaasid ja värskelt avatud pudel remchikut, kui ta koos ühe oma nõoga tagasi tuli.

      «Orjade puhul vihkan ma nii väga enesekindlust,» kuulsin tema nõbu lausumas, kui toast välja roomasin.

      Ohkasin jälle. Mina vihkasin peksa saamist. See tekitas minus äärmiselt rumala ja ennastvihkava tunde. Kõige tipuks pidin taluma veel teiste orjade irvitamist ja haletsevaid märkusi. Mu autoriteedile polnud sugugi hea, et mind siin verise näoga nähakse, kuid ma tõepoolest ei saanud oma isanda eluruumidesse tagasi minna.

      «Kamet?»

      Olin jõudnud juba kummardada ja vabandada, enne kui taipasin, et minu kõrval seisab Laela. Ta sirutas käe, et mu õlga puudutada, ja ma võpatasin.

      «Kallis Kamet,» ütles ta. «Peale näo valutab veel midagi?»

      Noogutasin. Teadsin, et õlg veel niipea ei parane.

      Laela oli olnud üks mu isanda tantsutüdrukutest. Kui ta soosingu kaotas, palus ta, kas võiksin tema heaks midagi teha, sest pelgas, kuhu teda võidakse järgmiseks müüa. Olin isandat veennud, et Laela võiks majapidamisse jääda matroonina teisi tüdrukuid kamandama, ja ta oli üks vähestest orjadest, kelle heasoovlikkuses võisin kindel olla. «Tule minu tuppa,» pakkus ta.

      Raputasin aegamisi pead ja lausisin: «Ta kutsub mind tagasi.» Ta tegi seda alati, varem või hiljem. Pidin viibima lähemal kui Laela toas, mis asus orjade magamisruumide sügavuses.

      «Vaatan, et teenijapoiss teaks, kus sa oled,» ütles ta ja võttis mul õrnalt käe alt kinni, et mööda koridori talutada.