„Varaste liit“, sarja „Kuninganna varas“ 5. raamat. Megan Whalen Turner
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу „Varaste liit“, sarja „Kuninganna varas“ 5. raamat - Megan Whalen Turner страница 4

СКАЧАТЬ pärast keskpäevakella,» vastas ta, pööras samuti ümber, tõmbas õlga katva salli näo varjamiseks ümber pea ja kadus tagasi kardina taha.

      Mul oli tarvis koostada mingi plaan, ent mu mõtted jooksid igas suunas laiali nagu rotid viljaaidas, kui uks lahti lüüakse. Mõtlesin attollastele – olin juba arvanud, et nad kavatsevad mu tappa, mitte vabaks lasta. Kas nad olid kavatsenud kasutada mu kadumist, et mind isanda surmas süüdlaseks teha? Sel polnud mõtet. Nad tahtsid, et lahkuksin täna õhtul, ja kui nad oleksidki soovinud Nahusereshit tappa, poleks nad saanud seda teha. Olin saanud vabalt linnas asju ajada üksnes seetõttu, et isand oli kavatsenud terve hommiku koos vennaga veeta. Kui tema võimsad sõbrad olid ta maha jätnud, oli isand pannud kõik oma lootused Naheelidile ning olnud absoluutselt veendunud, et vend teda aitab. Kui Laela räägitu oli tõsi – isand oli sellelt kokkusaamiselt kohe tagasi pöördunud –, siis oli ta saatuslikult eksinud.

      Mu isanda venda teenisid imperaatori enda teenijad, tema toit toodi imperaatori enda köökidest. Orjad, kes sellega tegelesid, olid imperaatorit teeninud juba aastaid ning enamik neist, kui mitte lausa kõik, pidid temaga koos surema – tema matusel ohverdatuna ja koos temaga hauakambrisse maetuna – nad olid fanaatiliselt truud. Oli ainult kaks meest, kes said mürgitada mu isanda – kas tema vend või imperaator ise.

      Isanda plaanide läbikukkumine Attolias polnud üksnes isiklik alandus. Isand oli Attolia kuninganna kullaga üle puistanud, imperaatori kullaga, ja siis polnud tal selle eest mitte midagi ette näidata. Imperaator oli mu isanda nõuandel saatnud sõjaväe. Sõjaväe, mille Eddise ja Attolia ühendatud jõud ära võitsid. Pärast seda olid toimunud valusalt kulukad hea tahte näitamise žestid Kontinendi Suuremate Jõudude vaigistamiseks, kes ärevile läksid, kui leidsid, et imperaator on tunginud territooriumile, mida nad enda omaks pidasid. Sestsaadik oli isand oma positsiooni taastamiseks väsimatult skeemitanud ja läbi kukkunud. Täielikult läbi kukkunud.

      Püüdsin leida mistahes võimalikku alternatiivi. Isand võis olla mürgitatud juba varem, kuid surra aeglasemalt. Olin eelmisel päeval koos temaga õhtust söönud ja minuga oli kõik korras. Kumbki meist polnud söönud hommikul – isand oli oma hommikusöögikandikut ignoreerinud, nagu ta tihtipeale tegi, ja mina ei saanud tema ülejääke puutuda, kui ta polnud esimesena söönud. Vaevalt küll, et ta vennaga kohtuma minnes midagi tee peal sõi. Mõtlesin läbi, mida teadsin, korrastasin endale teadaolevat ümber, püüdsin eitada oma järeldusi, ent need olid liigagi selged. Mitte et imperaator poleks varemgi inimesi mürgitanud. Mitmed imperaatorlikud õhtusöögid võinuks pärineda õudusunenägudest.

      Püüdsin kiiremini käia, aga mitte nii kiiresti, et see tähelepanu ärataks. Tegin endiselt huupi pöördeid, kaugenedes oma isanda eluruumidest.

      Ja Laelast.

      Kui keegi on mõrvatud, hakatakse tema orje piinama. Kui mõni neist üles tunnistab, hukatakse kõik, hoolimata sellest, kas nad on kaasosalised või ei. Mitte keegi ei taha neid osta ja vabaks lasta neid ei saa – see oleks vast kiusatus orjarahva jaoks. Mürgitamise puhul, kui mürgi andmise viis jääb ebaselgeks, surmatakse orjad põhimõtte pärast. Väga väheseid asju kardavad medelased rohkem, kui nad kardavad oma orje.

      Piinamist alustatakse kõige lähematest teenijatest – toapoisist, sekretärist. Kui ori annab tunnistuse kellegi teise kohta, kuulatakse ka ülejäänud orjad metsikult üle, aga kui ei anna, siis teisi ei piinata, ainult surmatakse. Pärast hiljutist läbipeksmist oleksin mina kahekordne kahtlusalune ja kui keegi juhtus nägema Laelat mind hoiatamas, on ka tema suuremas ohus. See, et süüdlaseks on imperaator, nagu kõik teadsid, ei muutnud mitte midagi. Meid oleks arreteeritud ja piinatud mitte üksnes ülestunnistuse pärast, vaid ka selleks, et asjasse segada meie kaasorje – kõiki meid peetaks nakkuseks impeeriumi kehas, mis tuleb iga hinna eest välja lõigata. Teenijapoisid, kaheksa ja kaksteist aastat vanad. Hormud, mu isanda kokk, ja Mirad, tema toapoiss. Mehed tallides, tantsutüdrukud. Keegi neist ei tohtinud imperaatori lossist lahkuda, ainult minul oli selline privileeg.

      Ainus asi, mida sain nende heaks teha, oli ära minna. Kui põgenen, siis langeb süü üksnes minu peale. Võin osutuda lahtiseks otsaks, mida imperaator võiks sallida – mu edukas jalgalaskmine toetab ametlikku versiooni, et olin seotud vandenõuga isanda mõrvamiseks, ning et imperaatoril pole tema surmaga midagi pistmist. Võimalus surra kiiresti, mitte aeglaselt, oli kõik, mida sain nende heaks teha.

      Niisiis kõndisin edasi.

      Ma polnud teadnud, et isand on nii suures ohus. Süüdistasin ennast sellepärast. Mu isanda taolist meest ei elimineerita vihjeteta ja kuulujuttudeta, mis jooksevad kõigepealt läbi lossi nagu mõra klaasis enne selle purunemist, kuid mina olin sinikaid varjates oma väikesesse alkoovi pugenud. Kas isanda surma tellis tema vend või imperaator? Igaviku jumalad, mõtlesin ma, mis siis, kui imperaator oli oma pärija vastu pööranud ja mõlemad vennad on nüüd surnud? Võbisesin, mõeldes kogu impeeriumis puhkevale kaosele, ja komistasin omaenda jalgade otsa.

      Laela oli öelnud, et isand suri varsti pärast keskpäeva. Olin kuulnud suurt kella löömas kohe pärast seda, kui attollasega kõnelemise lõpetasin – siis, kui ma alkoovis tema üle naersin. Ei tea, kes nüüd naerab? mõtlesin, enne kui taas mõtted käesolevale probleemile suunasin. Lossi rattad pöörlevad aeglaselt, kuid pöörlema nad hakkavad. Mul oli veel natuke aega, aga mitte palju, enne kui arst nimetab Nahusereshi surma mürgitamiseks ja teatab sellest ametlikult imperaatorile, ning siis saadetakse valvurid kõiki mu isanda orje arreteerima. Pidin lossist välja saama enne, kui kõik väravad suletakse, et mind sees hoida.

      Puudutasin vööl rippuvat pauna. Olin täna hommikul külastanud linnas elavat rätsepat, et tellida isandale rüü, mida ta nüüd enam kunagi selga ei pane, ja sellest oli raha üle jäänud. Mu enda säästud väikeses kotis isanda rahakastis polnud kättesaadavad. Mu raamaturullid, mulle kuuluv halastusejumalanna Shesmegahi väike vigastatud kujuke… Ma ei julgenud korterisse oma asjade järele minna ja ma teadsin seda, kuid mõtted jätkasid aina tagasipöördumist mu väikese kontorialkoovi juurde. Tahtsin nii väga istuda oma kaldplaadiga laua ääres, magamisase mu seljataga ja arveraamatud nina ees, ainsaks probleemiks selles elus isanda ajutine rahulolematus. Mu reeturlikud jalad aeglustasid sammu ja ma mõistsin väikeste loomakeste ajet liikumatult paigale tarduda, kuni nad ära süüakse. Tundsin sugulust jänesega, kes istub täiesti vaikselt, lootes, et lõvi temast kuidagiviisi mööda läheb.

      Ajasin lõua püsti ja sundisin ennast kiiremini astuma. Ma ei tahtnud tähelepanu äratada ja hiilimine poleks olnud minu moodi. Mul oli lihtsalt tarvis mingi asja pärast nobedamalt minna. Möödusin igasuguste tähelepanumärkideta mitmest teisest orjast, kes silmad aupaklikult maha lõid.

      Kitsad ja ainult osaliselt katusega kaetud teenistuskäigud asusid eri korterite müüride vahel ja jooksid läbi kogu lossi lõputute küülikuurgudena, mille liivane põrand summutas orjade ja teenijate samme, kes lossi privilegeeritud asukate pilgu alt eemal selles vajalikke töid tegid. Siin tassiti loksuvaid kruuse, must pesu suundus oma teed ilusatest korteritest pesumajadesse ja tagasi. See oli koht, kus oli lihtne ära eksida, sama paljude pöörete ja käänakutega, nagu seal oli tupikuidki, kuid mina olin tundnud seda labürinti lapsest saadik, kui minu isand mu esimest korda lossi tõi. Olin siis kõigest tema sekretäri õpipoiss ja mul oli palju aega, et iga rada põhjalikult selgeks saada.

      Läksin läbi pimeduse seal, kus käik oli katusega kaetud, ja siis tagasi päikesevalgusse, kus pöörasin siia ja sinna, valides kõige kitsamaid, hämaramaid ja vähem kasutatud radasid, mis pidid viima mind ühe teenistusvärava juurde, millest vankrid sisse-välja sõitsid, vedades kõike, mida vajasid elanikud selles pealinna sees asuvas linnas, milleks oli imperaatori loss. Selliseid väravaid oli mitu, kuid ma tahtsin lähimat tallidele ja imperaatori loomaaiale, kus hoiti puurides lõvisid, metsikuid koeri ja muid loomi. Olin seda aastate jooksul sageli külastanud, tundes kahju kurvasilmsete gasellide pärast, kes närviliselt ringi karglesid, olles kiskjatele nii lähedal. СКАЧАТЬ