„Varaste liit“, sarja „Kuninganna varas“ 5. raamat. Megan Whalen Turner

Чтение книги онлайн.

      Järgmise päeva lõpul jõudsime pimedas mingi sillani just Sherguzi külje all. Ähmaselt paistsid karavanide peatuspaigad mõlemal pool jõge – mustad laigud heledamate linnatulede taustal nagu Inna-Iri tsikuraatide lühemaks kärbitud versioonid –, ent mitte templid, kui need polnud just mõeldud kaubanduse jumaldamiseks. Kõrguvad müürid kaitsesid laohooneid ja imperaatori maanteedel liikuvate kaubakaravanide kohtumispaiku.

      Muutusin ärevaks, kui meeskond laeva, nagu tavaliselt, jõe keskel ankrusse heitis. Kui küsisin, miks, vastas kapten, et läheme dokki hommikul, et mitte maksta linnale tasu terve öö dokkimise eest. Läksin jälle vaatama aerupaati, mis mustal veel triivis, ja otsustasin, et siiski oleks kõige targem järgmise päevani oodata ja vaadata, mis juhtub. Kui mul ei õnnestu kaldale pääseda, võtan selle väikese paadi järgmisel ööl.

      Mähkisin ennast oma haisvasse tekki ja jäin magama – ainult selleks, et ärgata karjumise peale. Attollane seisis mu kohal ja tõmbas turvise pandlaid kinni. Kostis mürisevat möirgamist ja karjumine muutus kriiskamiseks. Tundsin suitsulõhna ja tekiplangud mu all vabisesid.

      «Tõuse!» karjus attollane. «Laev põleb!»

      Enne, kui oleksin jõudnud paigast liikuda, plahvatas lagi mu pea kohal ja ma viskusin magamislavatsi alla. Selg surutud vastu kajuti välisseina, vahtisin lavatsi alt ühte suitsevat oda, mis oli tekiplankudesse tunginud täpselt selles kohas, kus ma enne lamasin.

      Jõllitasin seda ikka veel, kui attollane haaras mul pahkluust ja armutult välja tiris. Ta vinnas mu tekile, kus mehed meist mööda jooksid. Kapten ja tema pojad olid loobunud laeva päästmisest ja haarasid oma asju, enne kui üle parda hüppasid. Taglas meie kohal oli üleni leekides, puri nagu räbaldunud tulesein meie peade kohal. Poomi hoidvad köied olid läbi põlenud ja see oligi just poom, mis läbi kajuti õhukese lae langes ja mu peaaegu läbi torkas.

      Attollane tiris mu laeva küljele. Erinevalt laevameestest ei saanud ma jõkke karata. «Ma ei oska, ma ei oska…!» karjusin, kui me reelingu äärde jõudsime, kuid mul polnud valikut. Attollane hüppas reelingule ja tõmbas ka minu üles, hoolimata mu meeleheitlikust rabelemisest, et lahti pääseda. Tundsin, kuidas mu särk käriseb, ja peaaegu lipsasingi minema, kuid attollane haaras minust paremini kinni, vandus ja viskas mu jõkke. Karjusin, kui vesi mu ümber kokku lõi, ja tõmbasin otsekohe sisse terve kopsutäie.

      Vee all ulpides ei teadnud ma algul, kuspool on pind. Kraapisin endale teed kuuvalguse poole, köhisin vett välja ja ahmisin õhku, enne kui jälle alla vajusin. Tundsin ennast tabavat lainet, kui attollane tohutu plartsuga minu kõrvale saabus. Ulpisin ikka veel, kui ta mind käsivarrest haaras ja ülespoole vinnas. Tema külge klammerdudes ahmisin õhku. «Ma ei oska ujuda! Ma ei oska ujuda!» – karjusin kõigepealt mede ja siis attolia keeles. Oleksin võinud uhkem olla oma tõlkimisvõime üle sellises kriisiolukorras, kui attollane poleks mul rahulikult soovitanud püsti tõusta.

      Vesi ulatus mulle ainult lõuani, talle isegi mitte õlani. Kui ma ennast jalgealust otsides sirgu ajasin ja selle leidsin, piilusin teda silmanurgast.

      «Tore, et siin sügavam pole,» tähendas ta.

      Kui ta oleks varem raasukestki huumorimeelt ilmutanud, oleksin teda pilkamises kahtlustanud, kuid tema öeldu oli kõigest tõde. Oma turvises oleks ta põhja vajunud nagu kivi, oskas ta siis ujuda või mitte.

      «Kahju kapteni laevast,» lausus ta põlevat alust vaadates ja kui see ei kõlanudki eriti kahetsevalt, siis näitas see üksnes, kui väga ta oli vihanud, et oli pressitud tillukesse kajutisse.