„Varaste liit“, sarja „Kuninganna varas“ 5. raamat. Megan Whalen Turner

Чтение книги онлайн.

      Leidsime triibulise eesriidega sissepääsu ja läksime astmetest üles. Sees istusid kaubapallidel ja kastidel karavani teised valvurid ja jõid jõudehetkel teel. Attollane noogutas meestele. Mul ei jäänud märkamata meeste uurivad pilgud – ma ei usu, et näeksin välja, nagu oleksin «mõõgaga osav». Attollane võttis endale kaubapalli, mina aga istusin lähedusse kastile. Korruse ehitamine õuest kõrgemale, et tolmu ja mustust eemale hoida, paistis olevat asjatu vaev. Kõik oli peenikese tolmuga kaetud. Üks valvur hõikas läbi teise ukseava, mis viis sügavamale akendeta ruumide küülikuurgudesse, ning üks kondine poiss ilmus kandikuga ja kallas suurest potist meeste tassidesse teed. Ta ulatas vaikides meilegi kaks tassi, täitis need ja lipsas siis tagasi pimedusse.

      Mu tass oli mõranenud ja klambritega parandatud, inetu, kuid kasutatav. Mõra oli sakiline must joon nagu tee kaardil, ümbritsetud plekkidest, mis võisid tähistada kõrbeid või meresid – kui ma ainult oleksin osanud neid lugeda. Tõmbasin sõrmega mööda tassi äärt, et kindel olla, et seal pole rohkem teravaid servi, enne kui huuled selle vastu panin. Siis lonksasin kuuma teed ja kuulasin valvurite juttu. Enamik neist olid Roamanji pikaajalised kaaslased. Üks nägi välja nagu läänlane. Mõtlesin, et ta võiks olla Suurelt Poolsaarelt, kuid ta tervitas meid Lõuna-Ganti ümarate vokaalidega ja ütles, et ta nimi on Benno. Üks teine valvur, uus nagu meiegi, oli braeling, põhjalase heledate juuste ja erksiniste silmadega. Ta oli särgihõlmad lahti teinud ning tema hele nahk oli punane kohtades, kus päike olid seda kõrvetanud, ja valge nendes kohtades, mida päike polnud puutunud.

      Meie saabumise hetkel oli ta parajasti ennast teistele tutvustanud ning ta kordas oma lugu meie jaoks natuke üle, rääkides, et oli tulnud Mûrist mööda sisemaa veekogusid Madalale merele koos ühe palgasõdurite seltskonnaga. See oli tuttav lugu. Mehed läksid kampadena teele ning langesid ühekaupa nendest välja kas siis surma või lahkhelide tõttu. See braeling, kelle nimi oli Skell või Skerrell, ma polnud kunagi kindel, kumb nimelt, oli sõpradest lahku läinud, kui nood otsustasid põhja tagasi pöörduda. Tema oli teel Perfi ja kavatses edasi rühkida impeeriumi idapiirini. Ta arvas, et sealsetes mägedes võiksid tema talvekogemused kasulikud olla. Ta ütles, et kui on jälle külma ilma kätte jõudnud, siis kasvatab oma suure habeme tagasi.

      «Ja sina?» küsis ta attollaselt.

      «Aris,» vastas too, sõrmega enda peale näidates. «Me-tit,» ütles ta, minule osutades. Tekkis hetk, mil teised valvurid ootasid enamat, aga see möödus kiiresti. Üksteise järel ütlesid mehed oma nimesid. Nad vastasid Roamanji kohta esitatud küsimustele, ütlesid, et ta juhib oma karavani hästi ja et Perfi teel on väga harva probleeme röövlitega. Rännak Perfist tagasi lõunasse võis küll raskem olla, kuid karavan ühineb ühe teisega ja Perfis on ootamas ka Roamanji tavalisi kaaslasi, et koos temaga tulla. Nad kõik olid kogenud mehed ja paistis, et karavan pole ohus isegi siis, kui mina olen üks nendest, kes selle kaitsmise eest vastutab.

      Veetsime pärastlõuna koos, valvurid jutustasid vastamisi lugusid kaupmeestest, karavanijuhtidest ja mitmesugustest töödest, mida nad olid teinud imperaatori maanteedel edasi-tagasi rännates. Attollane noogutas sobivatel hetkedel kaasa, nähtavasti oli tema mede keel piisavalt hea, et vestlust jälgida. Poiss tagatoast tõi meile viimaks süüa ja pärast mõningast kohmitsemist seadsime end sealsamas põrandal lahtirullitud madratsitele magama. Ammu enne seda, kui esimesed päevakiired koidavad, pidime olema juba üleval ja teel.