Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb. Elena Ferrante

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ andis, või mõned aastad varem Franco käest saadud marksistlike tekstidega. Tahtsin kaasaegsest maailmast kõike teada saada. Raske öelda, millest mul tollal üldse aimu oli. Olid toimunud arutelud Pasqualega, samuti Ninoga. Mõnevõrra oli pööratud tähelepanu Kuubale ja Ladina-Ameerikale. Oli parandamatu vaesus meie vanas naabruskonnas, oli Lila kaotatud võitlus. Oli kool, kus mu õde ja vendi ei saatnud edu ainult sellepärast, et neil oli vähem visadust, vähem valmidust ohverdusteks kui minul. Olid pikad vestlused Francoga ja juhuslikud Mariarosaga, mis olid nüüd üheksainsaks suitsuvineks kokku keerdunud (maailm on sügavalt ebaõiglane ja seda peab muutma, aga nii rahumeelne kooseksisteerimine Ameerika imperialismi ja stalinliku bürokraatia vahel kui ka Euroopa, eriti Itaalia töölisparteide reformistlik poliitika on suunatud sellele, et hoida proletariaati alluvuslikus ooteseisundis, mis viskab vett revolutsiooni leekidele,ja tulemuseks on see, et kui pealejääb globaalne ummikseis, kuijääb peale sotsiaaldemokraatia, siis võidab sajanditeks kapitalja töölisklass langeb pealesunnitud konsumerismi ohvriks). Need ajendid olid toiminud, igatahes olid nad minu sees pikemat aega tegutsenud, ajuti olid nad mind erutanudki. Minu otsust end asjadega kurssi viia tõukas ilmselt tagant, vähemalt alguses, vana tung edu saavutada. Juba ammu aega tagasi olin jõudnud veendumusele, et kõike on võimalik selgeks õppida, ka poliitilist kirge.

      Maksmise ajal märkasin riiulil oma romaani ja keerasin pilgu kohe kõrvale. Iga kord, kui nägin poeaknal oma raamatut teiste äsja ilmunud raamatute seas, valdas mind tunne, milles segunes uhkus ja hirm, mind läbis rõõmusööst, mis lõppes ängistusega. Muidugi oli jutustus sündinud juhuslikult, kahekümne päeva jooksul, vähimagi vaevata, peaaegu nagu depressioonivastase rahustina. Loomulikult ma teadsin, mis on suur kirjandus, olin teinud klassikutega kõvasti tööd, ja mulle ei olnud kirjutades kordagi pähe tulnud, et ma loon midagi väärtuslikku. Õige vormi leidmise pingutus oli mind aga täielikult haaranud. Ja sellest haaratusest sündis see raamat, asi, mis sisaldas mind. Nüüd olin mina seal, riiulile välja pandud, ning ennast nähes hakkas mu süda metsikult taguma. Tundsin, et mitte ainult minu enda raamatus, vaid romaanides üldse oli midagi, mis mind tõeliselt erutas, alasti, pekslev süda, sama, mis mu rinnust välja kargas sel ammusel hetkel, kui Lila oli ette pannud, et me kirjutaksime koos ühe loo. Minu osaks jäi see ellu viia. Aga kas ma seda tahtsingi? Kirjutada, kirjutada mitte enam juhuslikult, kirjutada paremini, kui olin seda teinud enne? Ja uurida lugusid minevikust ja olevikust, et mõista, kuidas need töötavad, ja õppida, õppida kõike maailmast ainsa eesmärgiga luua elavaid südameid, mida keegi ei teeks paremini kui mina, isegi mitte Lila, kui tal selleks võimalus oleks olnud?

      Lahkusin raamatupoest, peatusin Piazza Cavouril. Ilm oli ilus, Via Floria näis ebaharilikult puhas ja korras, ehkki Galleria ümber olid tellingud püsti pandud. Ma kehtestasin endale tavapärase distsipliini. Võtsin välja hiljuti ostetud märkmiku, tahtsin teha nagu päris kirjanikud, panna kirja mõtteid, tähelepanekuid, kasulikku teavet. Lugesin otsast otsani läbi L’Unità ja märkisin välja asju, mida ma ei teadnud. Pontest leidsin üles Pietro isa artikli ja libistasin uudishimuliku pilgu sellest üle, kuid see ei tundunud nii tähtis, nagu Nino oli väitnud; otse vastupidi, see ei meeldinud mulle vähemalt kahel põhjusel: esiteks kasutas Guido Airota veelgi jäigemat professorlikku keelt kui too paksude prilliklaasidega mees; teiseks, naisüliõpilastest rääkivas lõigus („see on uus rahvas,” kirjutas ta, „ja on näha, et nad ei tule jõukatest perekondadest, noored daamid tagasihoidlikes kleitides ja tagasihoidliku haridusega, kes õigustatult eeldavad, et nende meeletu pingutus õpingutes tagab neile tulevikus midagi enamat kui kodused rituaalid”) näis ta kas meelega või tahtmatul vihjavat minule. Panin ka selle oma märkmikku kirja (mis olen mina Airotadele, lill nööpaugus nende sallivates vaadetes?), ja mitte just eriti heatujulisena, lausa tusasena, asusin lehitsema Corriere della Serat.

      Mäletan, et õhk oli soe, ja mulle on jäänud – kujutletav või tõene – lõhnamälestus, milles segunes trükipaberi ja pitsapiruka hõng. Leht lehe järel uurisin pealkirju, kuni mul äkitselt hing kinni jäi. Nelja tihedas kirjas veeru vahel oli minu foto. Tagaplaanil paistis meie vana naabruskond koos tunneliga. Pealkiri teatas: „Auahne tüdruku nilbed mälestused: Elena Greco debüütromaan.” Autoriks oli paksude prilliklaasidega mees.

      10

      Lugedes kattusin külma higiga, mul oli tunne, et nüüd kohe ma minestan. Minu raamat pidi olema näide sellest, et viimase kümnendi jooksul oli igas tootvas, sotsiaalses ja kultuurilises valdkonnas, tehastest kuni ametiasutusteni, ülikoolide, kirjastuste, kinoni, rikutud, väärtusteta noorte surve all kokku varisenud terve maailm. Aeg-ajalt tsiteeris ta mõnd minu lauset, jutumärkides, näitamaks, et olen oma kasvatamatu põlvkonna igati tüüpiline esindaja. Lõpetuseks nimetas ta mind „tüdrukuks, kes varjab oma andepuudust nilbete, tasemelt keskpäraste lehekülgedega”.

      Puhkesin nutma. See oli kõige karmim kriitika, mida ma raamatu ilmumisest peale olin lugenud, ja pealegi mitte väikese tiraažiga päevalehes, vaid Itaalia kõige loetumas ajalehes. Kõige talumatum tundus mulle pilt minu naeratavast näost keset nii solvavat teksti. Kõndisin koju, aga mitte enne, kui olin Corriere minema visanud. Kartsin, et ema loeb arvustust ja kasutab seda minu vastu ära. Kujutasin ette, kuidas ta paneks ka selle oma albumisse ja hõõruks mulle nina alla iga kord, kui ma teda vihale ajan.

      Laud oli kaetud ainult minule. Isa oli tööl, ema oli läinud naabri juurde ei tea mida laenama, mu õde ja vennad olid juba söönud. Pastat ja kartuleid süües lugesin siit-sealt mõne lause oma raamatust. Mõtlesin ahastuses: võib-olla ongi see väärtusetu, võib-olla avaldati see ainult Adele meeleheaks. Kuidas olin ma küll valmis nikerdanud nii jumetud laused, nii banaalsed tähelepanekud? Ja milline lohakus, kõik need tarbetud komad, rohkem ei kirjuta ma midagi. Tülgastuses nii toidu kui ka raamatu vastu vajusin masendusse, kui saabus Elisa mingi sedelikesega. Talle andis selle sinjoora Spagnuolo, kes oli lahkelt lubanud kasutada oma telefoninumbrit, kui kellelgi on vaja minuga kiiresti ühendust saada. Paberil oli kirjas, et mulle oli tulnud kolm telefonikõnet, üks Gina Medottilt, kirjastuse pressiosakonna juhatajalt, üks Adelelt ja üks Pietrolt.

      Sinjoora Spagnuolo püüdliku käekirjaga üles tähendatud nimed tegid käegakatsutavaks mõtte, mis veel hetk tagasi oli olnud tagaplaanil. Paksude prilliklaasidega mehe vastikud sõnad levivad kiiresti, ja päevaga on need jõudnud igale poole. Neid on juba lugenud Pietro, tema perekond, kirjastuse juhtkond. Võib-olla on need jõudnud Ninoni. Võib-olla on need minu Pisa professorite silme ees. Kindlasti on neid tähele pannud õpetajanna Galiani ja tema lapsed. Ja mine tea, äkki on neid lugenud isegi Lila. Puhkesin Elisa ehmatuseks uuesti nutma.

      „Mis sul on, Lenù?”

      „Ma ei tunne ennast hästi.”

      „Kas teen sulle kummeliteed?”

      „Tee jah.”

      Aega selleks aga ei jäänud. Keegi prõmmis uksele, see oli Rosa Spagnuolo. Lõbus, treppidest üles jooksmisest pisut hingetu, teatas ta, et minu peigmees otsib mind jälle, ootab telefonis, kui ilus hääl, kui ilus Põhja-Itaalia aktsent. Jooksin vastama, vahetpidamata segamise pärast vabandades. Pietro püüdis mind lohutada, tema ema laseb edasi öelda, et ma ei ärrituks, peamine on see, et raamatust räägitakse. Sinjoora Spagnuolo ehmatuseks, kes tundis mind kui malbet tütarlast, pistsin ma peaaegu karjuma: mis mul sest, kui raamatust räägitakse, kui räägitakse nii jubedalt. Pietro soovitas mul maha rahuneda ja lisas: homme ilmub L’Unitàs artikkel. Lõpetasin külmalt kõne, ütlesin: oleks parem, kui keegi minu pärast enam ei muretseks.

      Öösel ei saanud ma silma kinni. Hommikul ei suutnud ma end pidada ja tormasin välja L’Unitàd ostma. Lappasin seda kiiruga, otse ajalehekioski ees, paari sammu kaugusel algkoolist. Leidsin eest sama foto mis Corrieres, sedapuhku mitte artikli sees, vaid kõrgemal, pealkirja kõrval: „Noored mässajad ja vanad reaktsionäärid. Elena Greco raamatu põhjal”. Artiklile allakirjutanust ei olnud ma kunagi kuulnud, kuid igal juhul oli tegemist kellegagi, kes kirjutas hästi, ja tema sõnad mõjusid kui palsam. Ta kiitis mu romaani taevani СКАЧАТЬ