Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb. Elena Ferrante
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb - Elena Ferrante страница 6

Название: Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb

Автор: Elena Ferrante

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Контркультура

Серия:

isbn: 9789985349496

isbn:

СКАЧАТЬ jooni aga näisid minu kaaslased suutvat dešifreerida ülima täpsusega, Nino rohkemgi kui teised. Istusin tema kõrval, kuulasin, riivasin käsivarrega tema käsivart, puude oli vaid riie riide vastu, kuid erutas mind sellegipoolest. Nino armastas endiselt numbreid: ta teadis, kui paljud olid astunud ülikooli, nüüdseks juba massid, kui palju suudavad hooned tegelikult mahutada, kui palju tunde eluaegsed professorid õigupoolest töötavad ja kui paljud neist istuvad uurimistöö ja õpetamise asemel parlamendis või mõnes haldusnõukogus või pühenduvad tulusale konsultanditööle või erapraksisele. Adele oli nõus, tema sõber samuti, aeg-ajalt mainisid nad nimesid, kellest ma ei olnud midagi kuulnud. Tundsin end kõrvalejäetuna. Minu raamatu tähistamine ei olnud neil enam meeles, ämm näis olevat unustanud ka toreda üllatuse, mille ta oli enne välja kuulutanud. Pomisesin, et tahan korraks jalgu sirutada, Adele noogutas hajameelselt, Nino rääkis tuliselt edasi. Tarratanole ilmselt tundus, et mul on igav hakanud, ja ta ütles lahkelt, peaaegu sosinal:

      „Tulge ruttu tagasi, tahaksin teie arvamust kuulda.”

      „Mul ei ole arvamusi,” kostsin pooliku naeratusega.

      Mees naeratas vastu:

      „Kirjanik mõtleb alati midagi välja.”

      „Võib-olla ma ei ole kirjanik.”

      „Igatahes olete.”

      Läksin tualettruumi. Ninol oli alati olnud võime, niipea kui ta suu lahti tegi, näidata mulle minu mahajäämust. Pean hakkama õppima, mõtlesin ma, kuidas ma küll võisin ennast niimoodi käest lasta? Hea tahtmise korral oskan ma muidugi sõnadega mõningast asjatundlikkust ja õhinat teeselda. Kuid ma ei saa niimoodi jätkata, olen õppinud liiga palju asju, millest pole kasu, ja väga vähe neid, millest on. Kui suhe Francoga läbi sai, kaotasin selle vähese uudishimu maailma vastu, mida ta oli mulle sisendanud. Kihlus Pietroga ei olnud aidanud, mis teda ei huvitanud, ei huvitanud ka mind. Kuidas erines Pietro oma isast, õest, emast. Ja kui väga erines ta Ninost. Kui oleks olnud tema teha, ei oleks ma isegi oma romaani kirjutanud. Ta oli sellega leppinud üsna vastumeelselt, nagu oleks see rikkunud akadeemilist etiketti. Aga võib-olla ma liialdan, probleem on vaid minus. Olen piiratud inimene, suudan keskenduda vaid ühele asjale korraga, kõik muu jääb välja. Nüüd ma aga muutun. Kohe pärast seda tüütut õhtusööki vean Nino endaga kaasa, sunnin teda terve öö ringi jalutama, küsin, mis raamatuid ma peaksin lugema, mis filme peaksin vaatama, mis muusikat peaksin kuulama. Ja ma võtan tal käe alt kinni, ütlen: mul on külm. Segased kavatsused, poolikud ettepanekud. Ma surusin ärevuse alla, ütlesin vaid endale: see võib olla meie ainus võimalus, sõidan homme ära, enam ma teda ei näe.

      Vahtisin vihaselt peeglisse. Mu nägu oli kurnatud, väikesed vistrikud lõual ja sinised silmaalused andsid märku, et kätte on jõudnud pahad päevad. Ma olen kole, lühike, rinnad liiga suured. Oleksin juba ammu pidanud aru saama, et ma ei ole talle kunagi meeldinud, mitte juhuslikult ei olnud ta eelistanud Lilat. Aga mis sest kõigest välja tuli? Ta on kehvasti tehtud, isegi seksiks, oli ta öelnud. Tegin rumalasti, et teemast hoidusin. Oleksin pidanud näitama üles uudishimu, laskma tal jätkata. Kui ta seda uuesti mainib, olen eelarvamustest vabam, ütlen: mida see tähendab, et üks tüdruk on seksiks kehvasti tehtud? Küsin sinu käest, seletan ma naerdes, et saaksin ennast vajadusel parandada. Eeldusel, et ennast parandada on võimalik. Meenutasin tülgastusega, mis oli toimunud tema isaga Maronti rannas. Mõtlesin armatsemisele Francoga tema Pisa toa väikeses voodis. Kas olin neil kordadel midagi valesti teinud, mida ta oli tähele pannud, kuid taktitundeliselt mitte välja öelnud? Ja kui ma näiteks selsamal õhtul läheksin voodisse Ninoga, kas teeksin jälle vigu, nii et ta mõtleks: ta on kehvasti tehtud, nii nagu Lila, ja räägib sellest oma tüdrukutele ülikoolis, võib-olla koguni Mariarosale?

      Mulle jõudis pärale, kui solvavad need sõnad olid olnud, oleksin pidanud teda noomima. Sellest viletsast seksist, oleksin pidanud talle ütlema, kogemusest, mida sa nüüd negatiivselt hindad, tuli laps, väike Gennaro, kes on väga tark: sinust ei ole ilus niimoodi rääkida, küsimust ei saa taandada sellele, et kes on kehvasti või hästi tehtud. Lila hävitas end sinu pärast. Ja ma otsustasin: kui ma Adelest ja tema sõbrast lahti saan, kui Nino mind hotellini saadab, võtan teema üles ja ütlen talle.

      Lahkusin tualettruumist. Läksin söögisaali tagasi ning avastasin, et minu äraolekul oli olukord muutunud. Niipea kui ämm mind nägi, viipas ta käega ja ütles rõõmsalt, põsed lõkendamas: üllatus on lõpuks pärale jõudnud. Üllatus oli Pietro, kes istus tema kõrval.

      6

      Minu kihlatu kargas püsti, embas mind. Ma ei olnud talle Ninost kunagi midagi rääkinud. Olin mõne sõnaga maininud Antoniot ja rääkinud midagi oma suhtest Francoga, mis oli Pisa tudengite seas ju niikuinii teada. Ninost ei olnud ma aga mitte iitsatanudki. See lugu tegi haiget, sisaldas valulikke hetki, mida ma häbenesin. Sellest Pietrole rääkida oleks olnud sama hea kui tunnistada, et olen alati armastanud kedagi nii, nagu ma teda kunagi armastama ei hakka. Et loos mingitki korda, mingitki mõtet oleks, peaksin rääkima Lilast, Ischiast, võib-olla koguni selgitama, et minu raamatus kirjeldatud seksuaalne vahejuhtum vanema mehega põhines tõestisündinud kogemusel Maronti rannas, ahastuses tüdruku otsusel, mis praegu, kui möödas on nii palju aega, tundub mulle tülgastav. Niisiis, see oli mu oma asi, olen oma saladusi hoidnud. Oleks Pietro teadnud, oleks ta kergesti taibanud, miks ma teda üsna vastumeelselt tervitasin.

      Ta võttis uuesti istet laua otsas, ema ja Nino vahel. Ta sõi praadi, jõi veini, kuid silmitses mind ehmunult, tajudes mu tusameelt. Muidugi tundis ta end süüdlasena, sest ta polnud õigeks ajaks kohale tulnud ega minu elu tähtsast sündmusest osa võtnud, sest tema tähelepanematust võis tõlgendada kui märki sellest, et ta ei armasta mind, sest ta oli jätnud mind võõraste sekka ilma oma kiindumuse trööstita. Oleks olnud raske talle selgitada, et minu pilves nägu, minu sõnatus tulenesid just nimelt tõsiasjast, et ta ei olnud päriselt tulemata jätnud, et ta oli minu ja Nino vahele trüginud.

      Nino tegi mind veelgi õnnetumaks. Ta istus minu kõrval, kuid ei pöördunud minu poole ainsagi sõnaga. Pietro saabumine näis teda rõõmustavat. Ta valas talle veini, pakkus oma sigarette, süütas ühe, ja nüüd tossutasid mõlemad, huuled kokku pigistatud, rääkisid, kui raske on autoga Pisast Milanosse sõita, ja autojuhtimise naudingust. Mind rabas, kui erinevad nad olid: Nino – kõhn, kiitsakas, hääl kõrge ja südamlik; Pietro – jässakas, sassis juuksepahmak hiigelsuurel laubal, laiad põsed habemeajamis masinast kriibitud, hääl alati vaikne. Neil tundus olevat hea meel tuttavaks saada, mis oli kinnise loomuga Pietro puhul küllaltki ebatavaline. Nino käis peale, näitas üles tõsist huvi teise tegemiste vastu (lugesin kusagil artiklit, kus sa vastandad piima ja mett veinile ja igasugusele joobesolekule), õhutas teda kõigest rääkima, nii et minu kihlatu, kes tavaliselt nendest teemadest sõnagi ei lausunud, andis järele, parandas heatahtlikult, avanes. Aga just siis, kui Pietro oli enesekindlust saavutamas, segas Adele vahele.

      „Aitab lobisemisest,” ütles ta pojale. ”Kus on üllatus Elenale?”

      Vaatasin talle ebalevalt otsa. Veel üllatusi? Kas ei olnud küllalt, et Pietro oli peatumata tundide kaupa autoroolis istunud, et jõuda vähemalt minu auks peetavale õhtusöögile? Mõtlesin oma kihlatu peale uudishimuga, tal oli näol tõre ilme, mida ma hästi tundsin ja mille ta omandas siis, kui asjaolud sundisid teda avalikkuse ees iseendast rääkima. Ta teatas mulle, peaaegu sosinal, et temast on saanud alaline professor, väga noor alaline professor, õppetooliga Firenzes. Just nii, nagu võluväel, temale omaselt. Oma hiilgava andega ei kiidelnud ta kunagi, ta oli vaevu teadlik sellest, kui väga temast kui õpetlasest lugu peeti, ta ei olnud mulle rääkinud mingitest raskustest, mida oli pidanud ületama. Ja nüüd mainib ta uudist justkui möödaminnes, nagu oleks ema teda tagant sundinud, nagu ei läheks see talle endale eriti korda. Tegelikkuses tähendas see tohutut saavutust nii noores eas, see tähendas majanduslikku kindlustatust, see tähendas Pisast lahkumist, see tähendas pääsemist poliitilisest ja kultuurilisest õhustikust, СКАЧАТЬ