Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb. Elena Ferrante

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ igal võimalikul ettekäändel. Ta ei suutnud ikka veel leppida sellega, ehkki ta ei olnud seda otse välja öelnud, et ma hoian raha postkontori hoiukassas, et ma ei olnud seda kõike kohe talle andnud, nagu olin alati teinud, sest ajast peale, kui ma kirjatarvete kaupluse omaniku tütred randa viisin või Mezzocannone raamatupoes töötasin. Mõtlesin, et tehes, nagu kuuluks minu raha talle, tahab ta ehk veenda mind, et ka mina ise kuulun talle, ja isegi kui ma mehele lähen, kuulun ikka igavesti talle.

      Jäin rahulikuks, lubasin talle nagu hüvituseks, et lasen telefoni sisse panna, et ostan järelmaksuga televiisori. Ema silmitses mind kahtlevalt, äkilise imetlusega, mis ei sobinud üldse kokku sellega, mida ta oli just öelnud.

      „Televiisor ja telefon siia majja?”

      „Jah.”

      „Ja sina maksad?”

      „Jah.”

      „Siis ka, kui sa mehele oled läinud?”

      „Jah.”

      „Kas professor teab, et meil pole kaasavaraks sentigi ja isegi peoks mitte?”

      „Teab küll, ja mingit pidu ei tule.”

      Ema tuju muutus, silmad hõõgusid jälle põletikuliselt.

      „Mida see tähendab, et pidu ei tule? Las maksab ise.”

      „Ei, me ei taha mingit pidu.”

      Ema läks uuesti marru, provotseeris mind igal võimalikul moel, tahtis, et ma vastu hakkaksin, et ta saaks veelgi tigedamaks minna.

      „Mäletad Lina pulmi, uhket pidu?”

      „Jah.”

      „Ja sina, kes sa oled temast nii palju parem, ei taha midagi teha?”

      „Ei taha.”

      Jätkasime samas vaimus, kuni ma otsustasin tema raevu mitte jupikaupa venitada, vaid kogu täie korraga kätte saada.

      „Tead mis,” ütlesin ma, ”me mitte ainult ei tee mingit pidu, vaid ma lähen mehele perekonnaseisuametis, mitte kirikus.”

      Korraga tundus, nagu oleks tugev tuul uksed ja aknad pärani paisanud. Ehkki ema usk oli ülimalt nõrk, kaotas ta igasuguse kontrolli ning hakkas karjuma jubedaid solvanguid, näost tulipunane, ettepoole kummargil. Ta karjus, et abielu ei loe midagi, kui preester ei ütle, et see kehtib. Ta karjus, et kui ma ei abiellu Jumala ees, ei saa minust kunagi abielunaist, vaid ma olen lihtsalt prostituut, ning haigele jalale vaatamata ta peaaegu lendas, et äratada üles isa, õde ja vennad, andmaks neile teada seda, mida ta alati oli kartnud, nimelt et üleliigne õppimine on mu aju ära rikkunud, et mul oli tohutult vedanud, kuid ometi koheldi mind nagu litsi, et suurest häbist jumalatu tütre pärast ei julge ta enam kunagi jalga majast välja tõsta.

      Jahmunud isa, aluspesus, mu õde ja vennad püüdsid aru saada, missuguse uue häda ma olin neile kaela tõmmanud, ja üritasid ema maha rahustada, kuid asjata. Ema röökis, et tahab mind otsekohe majast välja visata, enne kui saab avalikuks häbi, et tal, ka temal, on konkubiinist tütar nagu Lila ja Ada. Ehkki ta mind otseselt ei löönud, tagus ta õhku, justkui oleksin ma vari ja tema oleks haaranud kinni tõelisest minust, keda ta nüüd jõhkralt peksab. Läks tükk aega, enne kui ta maha rahunes, ja seda tänu Elisale. Õde küsis ettevaatlikult:

      „Aga kas sina tahad abielluda perekonnaseisuametis või on see sinu peigmees?”

      Seletasin talle, ja samas nagu neile kõigile, et kirik ei ole mulle kaua aega midagi tähendanud, ja mul on täiesti ükskõik, kas ma abiellun perekonnaseisuametis või altari ees; minu peigmehele on seevastu väga oluline ilmalik tseremoonia, ta tunneb religiooni läbi ja lõhki ja usub, et religioon, iseenesest väärtuslik, mandus siis, kui hakkas oma nina riigi asjadesse toppima. Nii et kui me ei abiellu perekonnaseisuametis, ütlesin kokkuvõtteks, ei abiellu ta minuga üldse.

      Isa, kes oli otsekohe ema poole asunud, lõpetas siinkohal äkitselt tema solvangute ja kurtmiste kajana kordamise.

      „Ta ei abiellu sinuga?”

      „Ei.”

      „Ja mida ta siis teeb, jätab su maha?”

      „Me läheme Firenzesse ja elame seal koos ilma abiellumata.”

      Seda teadet pidas ema veel kõige talumatumaks. Ta läks täiesti pööraseks, lubas, et sel juhul võtab ta noa ja lõikab mul kõri läbi. Isa sasis närviliselt juukseid, ütles emale:

      „Jää vait, ära aja mul kopsu üle maksa, arutame seda asja. Me ju teame, et keegi võib abielluda preestri ees, teha vägeva pulmapeo ja lõpetada ikkagi väga halvasti.”

      Ka tema vihjas selgelt Lilale, meie vanas naabruskonnas endiselt kestvale skandaalile, ja ema sai lõpuks aru. Preester ei olnud mingi tagatis, miski ei olnud tagatis ses halastamatus maailmas, kus me elasime. Ta jättis karjumise ja tegi isale ülesandeks olukorda vaagida ja vajadusel lasta mul oma tahtmist saada. Sellegipoolest jätkas ta longates edasi-tagasi kõndimist, vangutas pead, pobisedes solvanguid minu tulevase mehe aadressil. Mis asi ta oli, see professor? Kommunist? Kommunist ja professor? Sitapea professor, kisas ta. Mis professor see on, kes nii mõtleb? Ainult värdjas mõtleb nii. Ei, kostis isa, mis värdjas, see on haritud mees ja ta teab paremini kui teised, missuguseid jõledusi preestrid teevad, ja seepärast tahabki ta perekonnaseisuametis jah öelda. Olgu, sul on õigus, et paljud kommunistid teevad nii. Olgu, sul on õigus, sel moel ei ole meie tütar justkui õieti abielus. Aga ma usaldan seda ülikooliprofessorit: ta armastab Lenucciat, ma ei usu, et ta paneb meie tütre olukorda, kus ta tundub prostituudina. Igatahes kui me ei taha teda usaldada – mina usaldan, ehkki ma teda veel ei tunne, ta on tähtis mees, siin oskavad tüdrukud sellisest partiist vaid unistada –, vähemalt saame usaldada linnavalitsust. Ma töötan linnavalitsuse majas, ja seal sõlmitav abielu, võin sulle kinnitada, on sama palju väärt kui kiriku oma, võib-olla rohkemgi.

      Ta jätkas tundide viisi. Mingil hetkel kukkusid mu õde ja vennad kokku, läksid magama. Mina jäin üles, lohutasin oma vanemaid, püüdes neid lepitada millegagi, mis tähendas sel hetkel olulist märki minu astumisest Pietro maailma. Lisaks pani see mind tundma end veel julgemana kui Lila. Ja mis kõige tähtsam – kui peaksin veel Ninot kohtama, saaksin talle vihjamisi öelda: näed, kuhu arutelu usuõpetajaga on mind toonud, igal valikul on oma lugu, nii paljud hetked meie elus on nurka lükatud ja ootavad seal võimalust välja pääseda, ja lõpuks see pääs tuleb. Kuid ma oleksin liialdanud, tegelikkuses oli kõik palju lihtsam. Juba kümmekond aastat oli lapsepõlve Jumal, juba tollal üsna nõrk, kuhugi kõrvale lükatud nagu põdur vanainimene ja ma ei tundnud mingit vajadust abielu pühaduse järele. Põhiline oli Napolist minema saada.

      9

      Minu perekonna õudus ilmaliku abielu mõtte ees ei kadunud tol ööl täielikult, kuid siiski kahanes. Järgmisel päeval kohtles ema mind nii, nagu oleksid kõik esemed, mida ta puudutas – kohvikann, piimatass, suhkrutoos, värske leivapäts –, seal ainult selleks, et viia ta kiusatusse need mulle näkku visata. Karjuma ta aga enam ei pistnud. Mina omakorda ei teinud temast välja, lahkusin varahommikul, et hakata ajama asju telefoni paigaldamiseks. Kui ma sellega ühele poole sain, läksin Port’Albasse, astusin sisse raamatupoodidesse. Olin täis otsustavust viia end vähese ajaga kurssi, nii et suudaksin end julgelt väljendada iga kord, kui peaksin sattuma samasugusesse olukorda nagu Milanos. Valisin ajakirju ja raamatuid hea õnne peale ja kulutasin kenakese summa. Mõjutatuna Nino märkusest, mis mulle tihti pähe turgatas, võtsin pärast mitmeid kõhklusi „Kolm esseed seksuaalsuse teooriast” СКАЧАТЬ