Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb. Elena Ferrante

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ löönud, kuid – praegu tundus see täiesti selge – tegemist oli vaid kõrvalepõikega. Kui tugev see kogemus ka ei olnud, kui sügavaid jälgi see ka ei jätnud, oli see igatahes läbi. Nino oli end taas leidnud, ja mul oli hea meel. Mõtlesin: pean Lilale ütlema, et kohtasin teda, et tal läheb hästi. Seejärel muutsin meelt: ei, ma ei ütle talle midagi.

      Kui ma pühendustega ühele poole sain, oli tuba juba tühi. Adele võttis õrnalt mu käe, kiitis, et olin nii hästi oma raamatust rääkinud ja vastanud paksude prilliklaasidega mehe vastikule sekkumisele – nii ta seda nimetas. Kuna ma polnud nõus, et oleksin hästi toime tulnud (teadsin väga hästi, et see ei olnud tõsi), küsis ta Nino ja Tarratano arvamust, kes mind muidugi kiidusõnadega üle valasid. Nino ütles koguni, ise mind tõsiselt silmitsedes: te ei tea, missugune oli see tüdruk juba kooliajal, ülimalt intelligentne, haritud, väga vapper, väga ilus. Tundsin, kuidas mu nägu lõkendama lõi, ja samal ajal asus Nino leebe irooniaga pajatama lugu minu aastatetagusest kokkupõrkest usuõpetajaga. Adele kuulas, naeris tihti. Meie pere, lausus ta, märkas Elena väärtusi kohe, ning seejärel mainis ta, et oli pannud õhtusöögiks kinni laua siinsamas lähedal. Läksin pabinasse, pobisesin kohmetult, et olen väsinud ja isu ka ei ole, et kuna me pole nii ammu kohtunud, teeksin enne magamaminekut Ninoga väikese jalutuskäigu. Teadsin, et olin ebaviisakas, õhtusöök oli minu auks ja tänutäheks Tarratanole, et too oli minu raamatut toetanud, kuid ma ei suutnud end pidada. Adele heitis mulle iroonilise pilgu, vastas, et loomulikult on minu sõber ka kutsutud, ning lisas salapäraselt, nagu tahaks minu ohverdust korvata: mul on sinu jaoks tore üllatus. Silmitsesin ärevalt Ninot – kas ta võtab kutse vastu? Ta ütles, et ei taha tüli teha, vaatas kella, jäi nõusse.

      4

      Lahkusime raamatupoest. Adele kõndis peenetundeliselt koos Tarratanoga ees, mina ja Nino nende järel. Tajusin otsekohe, et ma ei tea, mida talle öelda, kartsin, et iga sõna oleks vale. Õnneks hoolitses Nino selle eest, et ei oleks vaikust. Kiitis uuesti minu raamatut, rääkis suure lugupidamisega Airotadest (ta nimetas neid „kõige kultuursemaks perekonnaks, kes praegu Itaalias kaalu omavad”), ta tundvat ka Mariarosat („ta on alati eesliinil: kahe nädala eest oli meil äge sõnasõda”), õnnitles mind, sest oli Adele käest kuulnud, et ma olen kihlatud Pietroga, kelle raamatut Bacchuse riitustest näis ta minu hämminguks tundvat; kuid eelkõige rääkis ta lugupidavalt perekonnapeast professor Guido Airotast, kes on „tõeliselt harukordne inimene”. Olin pisut pahane, et ta kihlusest juba teadis, ühtlasi nördinud, et minu raamatu kiitmine oli olnud sissejuhatuseks terve Pietro perekonna ja Pietro raamatu oluliselt entusiastlikumale ülistamisele. Katkestasin teda, küsisin tema enda kohta, ta oli põiklev, kõigest mõned vihjed ilmuvale õhukesele raamatule, mida ta nimetas igavaks, aga kohustuslikuks. Käisin peale, uurisin, kas tal oli alguses Milanos raske olnud. Ta vastas üksiku üldistava lausega probleemidest, kui tuled lõunast, taskud tühjad. Siis küsis ta nagu välk selgest taevast:

      „Kas elad uuesti Napolis?”

      „Praegu jah.”

      „Meie vanas naabruskonnas?”

      „Jah.”

      „Mina katkestasin kõik suhted isaga ja ei kohtu enam ühegi perekonnaliikmega.”

      „Kahju küll.”

      „Nii on parem. Mul on ainult kahju, et Linast mingeid teateid ei ole.”

      Hetkeks mõtlesin, et olin eksinud, et Lila ei olnud tema elust kunagi kadunud, et ta ei tulnud raamatupoodi mitte minu pärast, vaid et Lilast uudiseid kuulda. Siis ütlesin endale: kui ta oleks tõepoolest tahtnud Lilast midagi teada, oleks ta selleks nende aastate jooksul mooduse leidnud, ja ma reageerisin järsult, teraval toonil nagu inimene, kes soovib teemat vahetada:

      „Ta jättis mehe maha ja elab kellegi teisega.”

      „Kas ta sai poja või tütre?”

      „Poja.”

      Nino mühatas rahulolematult, ütles:

      „Lina on vapper, liigagi vapper. Aga ta ei oska arvestada tegelikkusega, ta ei suuda leppida ei teiste ega iseendaga. Teda armastada oli väga raske.”

      „Mis mõttes?”

      „Ta ei tea, mida tähendab pühendumus.”

      „Sa võib-olla liialdad.”

      „Ei, ta on tõesti kehvasti tehtud, peast ja igalt poolt, isegi seksiks.”

      Viimased sõnad – isegi seksiks – rabasid mind rohkem kui kõik muu. Nii et Nino hinnang oma suhtele Lilaga oli negatiivne? Nii et ta ütles mulle just praegu, tekitades minus ebamugavust, et hinnang hõlmas ka nende seksuaalelu? Põrnitsesin mõne hetke meie ees kõndiva Adele ja tema kaaslase tumedaid piirjooni. Häiriv tunne läks üle ängistuseks, tajusin, et isegi seksiks oli sissejuhatuseks, et ta tahtis rääkida veelgi üksikasjalikumalt. Aastaid varem oli Stefano pärast abiellumist mulle südant puistanud, kõnelnud oma raskustest Lilaga, kuid seksi ei olnud ta kunagi maininud, mitte keegi meie naabruskonnast ei oleks seda armastatud naisest rääkides teinud. Ei olnud mõeldav, et näiteks Pasquale oleks mulle rääkinud Ada seksuaalsusest, või mis veel hullem, et Antonio oleks Carmenile või Gigliolale rääkinud minu seksuaalsusest. Seda tehti poiste vahel – ja vulgaarsel moel, kui nad meist, tüdrukutest, ei hoolinud või enam ei hoolinud –, aga mitte kunagi poiste ja tüdrukute vahel. Aimasin, et Nino, uus Nino, pidas täiesti loomulikuks arutada minuga oma tollaseid seksuaalseid suhteid mu sõbrannaga. Mul oli piinlik, tõmbusin tagasi. Ka sellest, mõtlesin ma, ei tohi ma Lilale kunagi rääkida, ning laususin teeseldud ükskõiksusega: läinud lumi, mis sest enam taga nutta, tuleme sinu juurde tagasi, mille kallal sa töötad, mis väljavaated sul ülikooli juures on, kus sa elad, kas üksi? Igal juhul pingutasin ma üle, ta arvas kindlasti, et ma põiklen kiiruga kõrvale. Ta naeratas irooniliselt, tahtis vastata, kuid olime jõudnud restorani, astusime sisse.

      5

      Adele määras meie kohad lauas: mina Nino kõrval ja Tarratano vastas, tema ise Tarratano kõrval ja Nino vastas. Andsime tellimused, ja jutt veeres paksude prilliklaasidega mehele, itaalia keele professorile – nagu ma aru sain –, Corriere della Sera innukale kaastöötajale, kristlikule demokraadile. Ei Adele ega tema sõber hoidnud ennast sedapuhku tagasi. Raamatupoe rituaalidest väljaspool rääkisid nad temast kõikmõeldavat halba ja kiitsid Ninot, kes oli mehele vastu hakanud ja ta minema kihutanud. Eriti meeldisid neile Nino sõnad, millega ta meest oli kostitanud, kui too minekule sättis, laused, mida nemad olid kuulnud, mina aga mitte. Nad küsisid, mida ta oli täpselt öelnud, Nino puikles, ütles, et ei mäleta. Seejärel aga ilmusid sõnad välja, võib-olla antud puhuks välja mõeldud, midagi niisugust: et kaitsta võimu igas selle väljenduses, olete valmis ohverdama demokraatia. Sestpeale rääkisid nad üha kasvava tuhinaga kolmekesi edasi, salateenistusest, Kreekast, piinamisest selle maa vanglates, Vietnamist, ootamatutest üliõpilasrahutustest mitte ainult Itaalias, vaid kogu Euroopas ja maailmas üldiselt, professor Airota ajakirjas Il Ponte avaldatud artiklist, kus Nino võis alla kirjutada igale sõnale ja mis rääkis uurimistöö ja õpetamise probleemidest ülikoolides.

      „Ma ütlen oma tütrele, et teile meeldis,” kostis Adele, „Mariarosa arvates oli see kohutav.”

      „Mariarosa võtab tuld ainult sellest, mida maailm anda ei saa.”

      „Suurepärane, just nii see ongi.”

      Mina ei teadnud oma tulevase äia artiklist midagi. Kogu asi ajas mu turri, kuulasin vaikides. Algul eksamid, siis lõputöö, siis raamat ja selle avaldamine olid hõivanud suure osa mu ajast. Maailma asjadest teadsin vaid pealiskaudselt ja olin kuulnud vähe või üldse mitte СКАЧАТЬ