Düün. Frank Herbert

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ laskudes peatas paks käsi selle pöörlemise. Nüüd võisid kõigi ruumisviibijate pilgud keskenduda liikumatule pinnale ja näha, et see on niisugune gloobus, nagu neid valmistati rikastele kollektsionääridele või imperaatorlikele planeedikuberneridele. Sellel lasus imperaatorliku käsitöö pitser. Meridiaanide ja paralleelide jooned olid juuspeentest plaatinatraatidest. Polaarmütsid olid tehtud parimatest tuhmpiimjatest briljantidest.

      Käsi liikus pinna detaile silitades. „Palun pange tähele,” mürises bass. „Pane hoolega tähele, Piter, ja sina ka, Feyd-Rautha, mu kallis, mis on kuuekümnendast põhjalaiuse kraadist seitsmekümnenda lõunalaiuse kraadini – neid oivalisi viirge. Nende värvus – kas ei meenuta see teile magusat karamelli? Ja mitte kuskil ei näe te järvede, jõgede või merede sina. Ja need armsad polaarmütsikesed – need on nii väikesed. Kas keegi võiks seda paika mitte ära tunda? See on ju Arrakis! Tõeliselt ainulaadne. Suurepärane lavaseade ainukordsele võidule.”

      Piteri huuled naeratasid pisut. „Ja mõelda vaid, parun: padišahhimperaator usub, et andis teie vürtsiplaneedi hertsogile. Kui liigutav!”

      „See pole tark jutt,” müristas parun. „Sa räägid seda noore Feyd-Rautha hämmeldamiseks, aga minu vennapoega pole vaja hämmeldada.”

      Tusase pilguga nooruk kehitas end toolil ja silus kortsu mustas trikoos, mida ta seljas kandis. Kui koputati vaikselt tema selja taha jäävale uksele, ajas ta end tikksirgelt istuma.

      Piter tõusis oma toolilt, läks ukse juurde ja paotas seda nii palju, et mahtus võtma kirjarulli. Ta sulges ukse, rullis kirja lahti ja libistas silmad sellest üle. Ta tõi kuuldavale itsituse. Siis teise.

      „Noh?” nõudis parun.

      „See lollpea vastas meile, parun!”

      „Millal on üks Atreides loobunud võimalusest žesti teha?” küsis parun. „Noh, mis ta ütleb?”

      „Ta on ülimalt tahumatu, parun. Nimetab teid Harkonneniks ja mitte Sire et Cher Cousin’iks, ei lisa tiitlit ega midagi.”

      „Nimel pole viga midagi,” uratas parun kannatamatust reetva häälega. „Mida Leto ütleb?”

      „Ta ütleb: „Teie pakutud kohtumisest öeldakse ära. Olen sageli veendunud teie äraandlikkuses ja seda teavad kõik. ””

      „Edasi?”

      „Ta ütleb: „Impeeriumis leidub ikka veel kanli kunsti austajaid.” Alla kirjutab ta: „Arrakise hertsog Leto”.” Piter pahvatas naerma. „Arrakise hertsog! Heldeke, no küll on alles lai leht!”

      „Ole vait, Piter!” lausus parun ja naer peatus, otsekui oleks see nupust kinni keeratud. „Või kanli?” küsis parun. „See tähendab veritasu? Ja ta kasutab seda kena vana traditsioonilist sõna, et ma kindlasti mõistaksin tema kavatsuse tõsidust.”

      „Teie tegite rahužesti,” ütles Piter. „Kõiki formaalsusi järgides.”

      „Mentaadi kohta räägid sa liiga palju, Piter,” ütles parun. Ning ta mõtles: Pean sellest mehest varsti lahti saama. Tema töö on tehtud. Parun põrnitses üle toa oma mentaatmõrtsukat ja nägi seda, mida enamik inimesi oleks kõigepealt tähele pannud: mentaadi silmi, millel nii vikerkest kui ka valged olid üleni sinised, ilma ühegi valge laiguta.

      Piteri näkku ilmus irve. See meenutas grimassitavat silmaaukudega maski. „Aga, parun! Mitte kunagi pole kättemaks olnud ilusam! Plaan on ju otse oivaliselt reeturlik: panna Leto vahetama Caladani Düüni vastu – ning jätta ta ilma valikuvõimalusest, sest kõik sünnib imperaatori käsul! Olete teie alles vembumees!”

      Külmal häälel ütles parun: „Sa patrad, mida sülg suhu toob, Piter.”

      „Aga ma olen ju õnnelik, mu parun! Samal ajal kui teie… teie tunnete kiivust.”

      „Piter!”

      „Ahah, parun! Kas pole mitte kahetsusväärne, et te ise ei osanud seda suurepärast salaplaani koostada?”

      „Ükspäev lasen su ära kägistada, Piter!”

      „Kindlasti, parun! Enfin! Aga seda sorti teoga pole vist mõtet kiirustada, ah?”

      „Kas oled närinud veriitet või semuulat, Piter?”

      „Ilmselt üllatab parunit, et tõde mind ei hirmuta,” ütles Piter. Tema nägu muutus põrnitseva maski karikatuuriks. „Jahah! Aga vaadake, mina olen ju mentaat ja mina tean, kunas te timuka saadate. Kuni must veel kasu on, te seda ei tee. Hukkamisega kiirustamine oleks raiskamine, ja minust on veel palju kasu. Ma tean, mida see armastusväärne planeet on teile õpetanud: ei tohi priisata. Õigus, parun?”

      Parun põrnitses endiselt Piterit.

      Feyd-Rautha niheles toolil. Kisklevad tolad! mõtles ta. Mu onu ei oska oma mentaadiga ilma nägelemata rääkida. Kas nad mõtlevad, et mul pole muud teha kui nende väiteid kuulata?

      „Feyd,” ütles parun. „Ma käskisin sul kuulata ja õppida, kui su siia kutsusin. Kas sa õpid?”

      „Jah, onu.” Hääl oli ettevaatlikult alandlik.

      „Mõnikord ma mõtlen, mida see Piter endast õige kujutab,” ütles parun. „Mina ei tee teistele valu muidu kui vajaduse pärast, aga tema… Vannun, et tema tunneb sellest tõelist naudingut. Mina suudan vaesele hertsog Letole kaasa tunda. Õige varsti teeb tema vastu käigu dr Yueh ja see on kogu Atreideste soo lõpp. Aga Leto saab kindlasti teada, kelle käsi juhtis seda järeleandlikku arsti… ja see teadmine on kohutav.”

      „Mispärast te siis ei käskinud sellel arstil talle kiiresti ja efektiivselt kinžalli ribide vahele torgata?” küsis Piter. „Te räägite haletsusest, aga…”

      „Hertsog peab mõistma, et mina juhin tema hukku,” ütles parun. „Ja teised Kojad peavad seda samuti mõistma. Nii saan rohkem manööverdamisruumi. See on ilmne, et ma tegutsema pean, aga tegu ise ei pea sellepärast mulle veel meeldima.”

      „Manööverdamisruum!” mõnitas Piter. „Imperaator hoiab teil juba niigi silma peal. Te tegutsete liiga suurelt. Ükspäev saadab imperaator siia Giedi Esimesele paar sardokaride leegioni ja see on parun Harkonneni lõpp.”

      „Sulle see vist meeldiks, eks ole?” küsis parun. „Sa näeksid meeleldi, kuidas sardokaride korpused röövivad paljaks mu linnad ja rüüstavad selle kindluse. Sulle meeldiks see tõesti.”

      „Kas parunil on vaja seda küsida?” sosistas Piter.

      „Oleksid pidanud hakkama korpusebašaariks,” ütles parun. „Sulle meeldivad veri ja valu. Võib-olla ma kiirustasin, kui lubasin sulle Arrakiselt saaki.”

      Piter astus toas viis kummaliselt kehkjat sammu ja peatus otse Feyd-Rautha ees. Õhus oli pinget ning nooruk vaatas üles Piteri poole, kulm häiritult kortsus.

      „Ärge mängige Piteriga, parun,” ütles Piter. „Te ju lubasite mulle emand Jessica. Te lubasite ta mulle.”

      „Milleks?” küsis parun. „Kas piinamiseks?”

      Piter põrnitses teda, aga ei vastanud midagi.

      Feyd-Rautha nihutas oma kandurtooli kõrvale ja ütles: СКАЧАТЬ