Düün. Frank Herbert

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vana naine, kuid tema hääl oli lahke. „Sa võid nüüd sisse tulla, aga pead vaikima. Sule uks ja vaata, et keegi meid ei eksitaks.”

      Jessica astus tuppa, sulges ukse ja toetus seljaga selle vastu. Mu poeg on elus, mõtles ta. Mu poeg elab ja on… inimene. Ma ju teadsin, et ta seda on… aga… ta on elus. Nüüd võin ka mina edasi elada. Uks tema selja vastas tundus kõva ja tõeline. Kõik selles toas oli vahetu ja meeltega tajutav.

      Mu poeg elab.

      Paul vaatas oma ema. Ta rääkis tõtt. Poiss tahtis üksi jääda ja selle kogemuse üle sügavamalt järele mõelda, kuid teadis, et ei tohi lahkuda enne, kui tal lubatakse seda teha. Sellel vanal naisel oli tema üle võimu. Nad rääkisid tõtt. Tema ema oli sooritanud selle katse. Sellel pidi olema mingi kohutav tagamõte… valu ja hirm olid ju olnud kohutavad. Ta mõistis kohutavaid tagamõtteid. Need ei sõltunud millestki. Need olid ise endale põhjuseks. Paul tundis, et tedagi on see nakatanud. Kummatigi ei teadnud ta veel, milles see kohutav tagamõte seisnes.

      „Ühel heal päeval, noormees,” ütles vana naine, „seisad võib-olla sinagi niiviisi ukse taga. See on paras katsumus.”

      Paul vaatas valu tundnud kätt ja siis Kõrgeaulist Ema. Vana naise hääl erines kõigist senikuulduist. Sõnad kõlasid rõhutatud selgusega. Need otsekui lõikasid. Paul tundis, et igale küsimusele, mida ta tollele vanale naisele esitaks, võiks ta saada vastuse, mis tõstaks teda ta ihumaailmast millessegi suuremasse.

      „Mispärast te inimesi järele katsute?” küsis ta.

      „Et teha teid priiks.”

      „Priiks?”

      „Kord jätsid inimesed mõtlemise masinate hooleks lootuses, et see teeb nad priiks. Kuid see laskis kõigest teistel inimestel neid masinate abil orjastada.”

      „„Sina ei pea mitte tegema endale masinat, mis arult on inimesesarnane,”” tsiteeris Paul.

      „Sõnasõnalt Butleri džihaadist ja oranje katoliku piiblist,” ütles naine. „Aga oranje katoliku piiblis peaks õigupoolest hoopiski seisma kirjas: „Sina ei pea mitte tegema endale masinat, mis jäljendaks inimese mõistust.” Kas oled teie teenistuses olevalt mentaadilt midagi õppinud?”

      „Olen õppinud koos Thufir Hawatiga.”

      „Suur Pööre võttis ära kargud,” ütles vana naine. „See sundis treenima inimeste mõistust. Koolis hakati arendama inimeste andeid.”

      „Bene Gesseriti koolides?”

      Vana naine noogutas. „Nondest vanadest koolidest on meil säilinud kaks: Bene Gesserit ja Kosmiline Gild. Gild teeb meie arust panuse peaaegu puhtale matemaatikale. Bene Gesserit tegeleb muuga.”

      „Poliitikaga,” ütles Paul.

      „Kull Wahad!” ütles vana naine. Ta saatis Jessicale valju pilgu.

      „Mina pole talle midagi rääkinud, Teie Kõrgeausus,” ütles Jessica.

      Kõrgeauline Ema pöördus taas Pauli poole. „Seda järeldasid sa tähelepanuväärselt väheste juhtlõngade järgi,” ütles ta. „Muidugi poliitikaga. Algul juhatasid Bene Gesseriti kooli need, kes pidasid tähtsaks inimtegevuse järjepidevust. Nad mõistsid, et seda järjepidevust ei saa olla muidu, kui inimese ja looma tüvi teineteisest lahutada – aretamise eesmärkidel.”

      Äkki kaotasid vana naise sõnad Pauli jaoks oma erilise teravuse. Ta tundis väljakutset sellele, mida ta ema nimetas tõevaistuks. Mitte et Kõrgeauline Ema oleks talle valetanud. Ilmselt uskus naine seda, mida poisile rääkis. Asi oli milleski sügavamas ja seotud Pauli aimatud kohutava tagamõttega.

      Ta ütles: „Aga mu ema räägib, et benegesseritlaste koolis ei tea paljud oma esivanemaid.”

      „Meie arhiivis on need geneetilised liinid kirjas,” ütles vana naine. „Su ema teab, et ta pärineb kas benegesseritlaste hulgast või siis tüvest, mis oli iseenesest vastuvõetav.”

      „Mispärast ta siis ei tohi teada, kes olid tema vanemad?”

      „Mõned teavad… Paljud ei tea. Näiteks võisime tahta teda ristata mõne lähedase sugulasega, et muuta geneetilises liinis dominantseks mõnd tunnust. Meil on palju põhjusi.”

      Taas tundis Paul väljakutset tõele. Ta ütles: „Te võtate endale suuri õigusi.”

      Pilguga teda uurides arutas Kõrgeauline Ema: kas ma kuulen tema hääles kriitikat? „Meie koorem on raske,” ütles ta.

      Paul tundis, et hakkab üha enam üle saama katse põhjustatud šokist. Ta tunnistas naist uuriva pilguga. „Sa ütlesid, et ma võin olla too… Kwisatz Haderach. Mis see on, kas inimlik gom džabaar?”

      „Paul,” ütles Jessica. „Sa ei tohi niisuguse tooniga rääkida…”

      „Ma saan ise hakkama, Jessica,” lausus vana naine. „Ütle nüüd, noormees, mis sa tõetundja rohust tead?”

      „Te võtate seda, et parandada oma vale äratundmise võimet,” ütles Paul. „Mu ema rääkis sellest.”

      „Kas oled kunagi näinud tõetranssi?”

      Poiss raputas pead. „Ei.”

      „Rohi on ohtlik,” ütles vana naine, „aga võimaldab kaemust. Kui tõetundjale rohtu anda, siis võib ta vaadata paljudesse kohtadesse oma mälus – oma keha mälus. Me näeme paljusid mineviku kõrvalteid… aga ainult naiselikke teid.” Tema hääles kõlas kurbust. „Kummatigi on olemas koht, kuhu ükski tõetundja ei suuda vaadata. See tekitab vastikust ja kohutab. Räägitakse, et kunagi tuleb mees, kellel see rohi avab sisesilma. Tema saab vaadata sinna, kuhu meie ei saa – nii mehelikku kui naiselikku minevikku.”

      „Teie Kwisatz Haderach?”

      „Jah, see, kes saab olla korraga mitmel pool: Kwisatz Haderach. Paljud mehed on proovinud seda rohtu… väga paljud, aga mitte ühelgi pole see korda läinud.”

      „Kas nad proovisid ja kukkusid kõik läbi?”

      „Oh ei.” Vana naine raputas pead. „Nad proovisid seda ja surid.”

      Püüd mõista Muad’Dibi, mõistmata tema surmavaenlasi Harkonnene, on nagu püüd näha Tõde ilma Valskust tundmata. See on püüd näha Valgust, teadmata, mis on Pimedus. See on võimatu.

Printsess Irulan, „Muad’Dib: Käsiraamat”

      Reljeefne gloobus jäi poolenisti varju ning pöörles paksu, sõrmustest särava käe tõukest. Gloobus toetus vabavormilisele alusele akendeta toa ühes seinas, kuna teistele seintele oli korrapäratult riputatud mitmevärvilisi rullraamatuid, filmraamatuid, linte ja rulle. Valgus kumas tuppa kuldsetest kuulidest, mis hõljusid liikuvates kandurväljades.

      Toa keskel seisis pikergune jadeiitroosast kivistunud elakapuust laud. Seda ümbritsesid muudetava kujuga kandurtoolid, millest kaks olid hõivatud. Ühes istus umbes kuueteistkümneaastane ümmarguse näo ja sünge pilguga tumedapäine nooruk. Teises oli kõhn, lühike, naiselikult pehmete näojoontega mees.

      Nii nooruk kui mees vaatasid mõlemad gloobust ja meest, kes seda hämaruses seistes keerutas.

      Gloobuse СКАЧАТЬ