Название: Düün
Автор: Frank Herbert
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Космическая фантастика
isbn: 9789985350485
isbn:
„Tubli,” ütles vanaeit. „Esimese katse tegid sa läbi. Nüüd on jäänud veel teine: kui tõmbad käe karbist välja, sured. See on ainus reegel. Hoiad käe karbis, jääd ellu. Tõmbad selle välja – sured.”
Paul hingas sügavalt, et värinaid maha suruda. „Kui ma hüüan, tulevad mõne sekundi pärast teenrid, ja siis sured sina.”
„Su ema valvab uksel ja saadab teenrid tagasi. Arvesta sellega. Sinu ema tegi selle katse läbi. Nüüd on sinu kord. Võta seda kui au. Poeglastele korraldame seda harva.”
Uudishimu sai Pauli hirmust niipalju jagu, et see muutus talutavaks. Ta kuulis vana naise hääles tõde, seda ei saanud eitada. Kui ema seisis uksel valves… kui see oli kõigest katse… Ja olgu see mis tahes, üks oli kindel: ta oli lõksus, ja lõksus hoidis teda too käsi kaela vastas: gom džabaar. Ta meenutas endale sõnu Hirmuvastasest Litaaniast, mida ema oli talle õpetanud benegesseritlikust riitusest.
„Mina ei pea mitte kartma. Hirm on arutapja. Hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse. Ma pööran näo oma hirmu poole. Ma lasen sellel minna enesest läbi ja üle. Ja kui see on minust möödunud, siis pööran oma sisemist silma, et talle järele vaadata. Seal, kuhu läks hirm, pole midagi. Ainult mina jään alles.”
Tundes rahu naasvat, ta ütles: „Hakka pihta, vanamoor!”
„Vanamoor!” nähvas Kõrgeauline Ema. „Kuraasi sul on, seda tuleb küll ütelda. Noh, eks me näe, härrake!” Ta kummardus lähemale ja rääkis vaikselt, peaaegu sosinal. „Sa tunned valu selles käes, mis on karbis. Valu! Aga: tõmba käsi karbist välja ning ma puudutan su kaela gom džabaariga – surm tuleb nii ruttu, nagu langeb timuka kirves. Tõmba käsi välja ning gom džabaar võtab su. Arusaadav?”
„Mis selles karbis on?”
„Valu.”
Ta tundis käes kasvavat pakitsust ja pressis huuled kokku. Kuidas saab see olla katse? mõistatas ta. Pakitsus muutus kiheluseks.
Vana naine ütles: „Kas oled kuulnud, et loomad närivad endal lõksust pääsemiseks käpa otsast? Nõnda talitab loom. Inimene jääks lõksu, kannataks valu välja, teeskleks surnut, et ta saaks lõksupüüdja tappa ning kaotada nõnda temasamaseid varitsev oht.”
Kihelus muutus nõrgaks kõrvetuseks. „Miks sa seda teed?” nõudis Paul.
„Et määrata, kas sa ikka oled inimene. Ole vait.”
Kui põletustunne paremas käes ägenes, surus Paul vasaku rusikasse. Kõrvetusaisting kasvas aeglaselt: kuumemaks, kuumemaks… kuumemaks. Ta tundis, kuidas vaba käe küüned lõikusid peopessa. Ta proovis painutada põleva käe sõrmi, kuid ei saanud neid liigutada.
„See põletab,” sosistas ta.
„Vait!”
Valu kirvendas käsivart mööda üles. Pauli otsaesine tõmbus märjaks. Iga kude temas kisendas, et ta tõmbaks käe sellest põletavast august välja… aga… see gom džabaar. Pead liigutamata proovis ta pöörata silmi, et näha toda kohutavat mürginõela oma kaela vastas. Ta tundis, et ahmib õhku, püüdis aeglasemalt hingata, kuid ei suutnud.
Valu!
Maailmast kadus tema jaoks kõik peale piinleva käe ja muldvana näo, mis teda mõne tolli kauguselt põrnitses.
Pauli huuled olid nii kuivad, et neid oli raske paotada.
Põletab! Põletab!
Ta nägi vaimusilmas, kuidas valutava käe nahk mustalt kipra tõmbub, liha rabestudes ära langeb ning järele jäävad vaid söestunud luud.
See lakkas!
Valu lõppes, otsekui oleks see nupust kinni keeratud.
Paul tundis, kuidas ta parem käsi värises ning otsaesine higist leemendas.
„Aitab küll,” pomises vana naine, „Kull wahad! Ükski tüdruklaps pole nii palju talunud. Küllap tahtsin, et sa katset läbi ei teeks.” Ta naaldus tagasi ja tõmbas gom džabaari poisi kaela juurest ära. „Võta käsi karbist välja, noor inimene, ja vaata seda.”
Valuvärinat maha surudes tuiutas poiss mustavasse tühjusse, kus käsi paistis püsivat omaenese tahtel. Mälestus valust pärssis iga liigutuse. Mõistus ütles, et ta tõmbab karbist välja söestunud köndi.
„Tee seda!” nähvas vana naine.
Järsu liigutusega tõmbas Paul käe karbist välja ning jäi seda hämmeldunult põrnitsema. Sellel polnud märkigi. Piinast polnud ihul jälgegi. Ta tõstis käe üles, pööras seda ja painutas sõrmi.
„Valu indutseeriti närvides,” ütles naine. „Ei saa ju sandistada võimalikke inimesi. Muidugi on neid, kes annaks selle kasti saladuse eest palju.” Ta libistas selle oma kleidi voltide vahele.
„Aga valu…”
„Valu,” kirtsutas naine nina. „Inimene suudab võita iga viimse kui närvi oma kehas.”
Vasakus käes valu tundes laskis Paul rusika lahti ja nägi, et küüned olid jätnud peopessa verised jäljed. Ta langetas käe ja vaatas vana naise poole. „Sa tegid selle katse kord ka minu emale?”
„Oled kunagi liiva sõelunud?” küsis naine.
Tema küsimuse põiklev hoop raputas Pauli teadvuse kõrgemale teadlikkusele: liiva sõelunud. Ta noogutas.
„Meie, benegesseritlased, sõelume rahvast, et leida inimesi.”
Valu meenutades tõstis ta parema käe. „Ja kas see on selleks ainus viis – valuga?”
„Ma jälgisin sind valus, noormees. Valu on kõigest katse telg. Sinu ema kõneles sulle meie vaatlusviisidest. Ma näen sinus tema õpetuse märke. Meie katse seisneb kriisis ja selleaegses vaatluses.”
Paul sai kinnitust tema häälest ja lausus: „See on tõsi!”
Naine põrnitses Pauli. Ta tajub tõde! Kas tema võib olla see? Kas tema võib tõesti olla see? Erutuse mahasurumiseks meenutas ta endale: „Lootus hägustab vaatlust.”
„Sa tead, kunas inimesed oma arust õigust räägivad,” ütles ta.
„Tean küll.”
Pauli hääles kõlasid korduvates katsetes kinnitust saanud oskuse ülemtoonid. Naine kuulis neid ja ütles: „Võib-olla sa oled Kwisatz Haderach. Istu, väike vend, siia mu jalgade juurde.”
„Ma eelistan seista.”
„Su ema istus kord mu jalge ees.”
„Mina pole mu ema.”
„Sa vihkad mind pisut, jah?” Naine vaatas ukse poole ja hüüdis: „Jessica!”
Uks lendas valla ja Jessica heitis tuppa karmi pilgu. Kui ta Pauli nägi, tema valjus sulas. Ta manas näole nõrga naeratuse.
„Jessica, СКАЧАТЬ